< 2 Rois 3 >

1 Joram, fils d’Achab, régna sur Israël à Samarie, la dix-huitième année de Josaphat, roi de Juda. Il régna douze ans.
Judah gam’a Jehoshaphat lenggam vai poh kum somle get chan kum chun Ahab chapa Joram in Israel te chunga vai anapon ahi. Aman Samaria khopia kum somle ni vai ana pon ahi.
2 Il fit ce qui est mal aux yeux de l’Éternel, non pas toutefois comme son père et sa mère. Il renversa les statues de Baal que son père avait faites;
Amahin anule apa tobang lom in thilse ana bolpon ahinlah Pathen mitmu’n thilse jeng anabollin ahi. Amahin apan anatundoh Baal houna dia apan anatun khumpi theng teho vang anavo lhun ahi.
3 mais il se livra aux péchés de Jéroboam, fils de Nebath, qui avait fait pécher Israël, et il ne s’en détourna point.
Ahijing vang'in Nebat chapa Jeroboam in Israel mipite ana chonset sahna hiche chonsetna chu ana chejompi jingin ahi.
4 Méscha, roi de Moab, possédait des troupeaux, et il payait au roi d’Israël un tribut de cent mille agneaux et de cent mille béliers avec leur laine.
Moab mi Mesha lengpa chu kelngoi chi pun sahmi anahi. Amahin Israel lengpahi kumseh a kelngoi sang jakhat chuleh kelchal sang jakhat mul anapehji ahi.
5 A la mort d’Achab, le roi de Moab se révolta contre le roi d’Israël.
Ahinlah Ahab athi phat in Moab lengpan Israel lengpa ana doutan ahi.
6 Le roi Joram sortit alors de Samarie, et passa en revue tout Israël.
Hijeh chun Joram lengpan jong Samaria konin Israel sepai gangtah in ahin toldoh in,
7 Il se mit en marche, et il fit dire à Josaphat, roi de Juda: Le roi de Moab s’est révolté contre moi; veux-tu venir avec moi attaquer Moab? Josaphat répondit: J’irai, moi comme toi, mon peuple comme ton peuple, mes chevaux comme tes chevaux.
Lampia chun Judah lengpa Jehoshaphat chu thu agah thot’in, “Moab lengpa kei dounan gal ahin boltan ahi, amaho toh kisatna ding ahi neihung panhu theiding hinam? atin ahi. Hichun Jehoshaphat in adonbut in, “Ibola kahung da ding ham? Nangle kei thakhat ihi chula am? Kei sepai hochu nang sepai ahin, kasakol hochu nang sakol ahi,” ati.
8 Et il dit: Par quel chemin monterons-nous? Joram dit: Par le chemin du désert d’Édom.
Hijou chun Jehoshaphat in adongin, “Hoiche lampi iho ding ham?” atile Joram in adonbut in, “Edom gamthip noija kona inokhum ding ahi,” ati.
9 Le roi d’Israël, le roi de Juda et le roi d’Édom, partirent; et après une marche de sept jours, ils manquèrent d’eau pour l’armée et pour les bêtes qui la suivaient.
Hichun Edom lengpan jong ahin jop in, athum’un nisagi sungin gamthip noija chun avel lam in akitollun ahi.” Ahin mihem le gancha dingin twi anei tapouvin ahi.
10 Alors le roi d’Israël dit: Hélas! L’Éternel a appelé ces trois rois pour les livrer entre les mains de Moab.
“Ipi itidiu hitam?” tin Israel lengpa chu ahung pengjah jingin ahi, “Pakaiyin hilai mun nahi Moab lengpa jovah dinga hi eihin puilut u hita hila,” ati.
11 Mais Josaphat dit: N’y a-t-il ici aucun prophète de l’Éternel, par qui nous puissions consulter l’Éternel? L’un des serviteurs du roi d’Israël répondit: Il y a ici Élisée, fils de Schaphath, qui versait l’eau sur les mains d’Élie.
Ahin Judah lengpan Jehoshaphat in, “I-lah uva themgao jaolouva ham? Aumma ahileh i-iti diuham idoh theiju ahi,” ati. Joram lengpa noija lamkai khat in ahin donbut’in, “Saphat chapa Elisha chu hikom’a aume ati. Amahi Elijah noija natong ahi,” ahin tin ahi.
12 Et Josaphat dit: La parole de l’Éternel est avec lui. Le roi d’Israël, Josaphat et le roi d’Édom, descendirent auprès de lui.
Hichun Jehoshaphat in, “Ama koma hi Pakaiyin thu aseiji ahitai,” ati. Hiti chun Israelte, Judahte chule Edom leng ho chu Elisha adong din ache tauvin ahi.
13 Élisée dit au roi d’Israël: Qu’y a-t-il entre moi et toi? Va vers les prophètes de ton père et vers les prophètes de ta mère. Et le roi d’Israël lui dit: Non! Car l’Éternel a appelé ces trois rois pour les livrer entre les mains de Moab.
Elisha’n Israel lengpa kom’ah, “Ipi dinga kei kom’a nahung uham? Nanu le napa themgao kom’a nacheule iti ham?” ati. Hichun Israel lengpa Joram chun ahipoi, “Pakaiyin leng thum hohi Moab lengpan ajodinga eihin puilut’u ahibouve,” ati.
14 Élisée dit: L’Éternel des armées, dont je suis le serviteur, est vivant! Si je n’avais égard à Josaphat, roi de Juda, je ne ferais aucune attention à toi et je ne te regarderais pas.
Elisha’n adonbut in, “Keiman kahou Hatchungnung Pakai minna kasei ahi, Judah lengpa Jehoshaphat kaja lou hileh nanghi kadonlou ding nahi,” ati.
15 Maintenant, amenez-moi un joueur de harpe. Et comme le joueur de harpe jouait, la main de l’Éternel fut sur Élisée.
“Koipen nahiuvem, nalah uva semjangsai them naum uvem? Ama chu kakom’a hinpuilut un,” ati. Semjang chu asai peh phat in Pakai thahatna chu Elisha chunga ahung chutan ahi leh,
16 Et il dit: Ainsi parle l’Éternel: Faites dans cette vallée des fosses, des fosses!
Aman hiti hin asei peh tan ahi, “Pakaiyin aseije, Hiche phaicham hi twi dimna twikul hung hi ding ahi.
17 Car ainsi parle l’Éternel: Vous n’apercevrez point de vent et vous ne verrez point de pluie, et cette vallée se remplira d’eau, et vous boirez, vous, vos troupeaux et votre bétail.
Nanghon huile go gin najah loudiu ahi, ahinla hiche phaicham hi twi hung dimset ding ahi. Chutengle, nanghon nangho dingle nagancha hole ganhing dangho dinga jong nanei letset diu ahi tin Pakaiyin aseije,” ati.
18 Mais cela est peu de chose aux yeux de l’Éternel. Il livrera Moab entre vos mains;
“Ahin hiche hi Pakai dinga imacha ahipoi, ajeh chu aman Moab sepaite chunga jong gal najosah diu ahi,” ati.
19 vous frapperez toutes les villes fortes et toutes les villes d’élite, vous abattrez tous les bons arbres, vous boucherez toutes les sources d’eau, et vous ruinerez avec des pierres tous les meilleurs champs.
“Nanghon akhopiu phalai ho jouse jong chuleh kul kigetkhum hojong nalah diu, athingphung phalai jeng jong nalah diu, natuhchaidiu, atwikhuh hou jing jong nadip pehdiu agamphalai jouse jong song nadip sahdiu, nasuhmang pehdiu ahi,” ati.
20 Or le matin, au moment de la présentation de l’offrande, voici, l’eau arriva du chemin d’Édom, et le pays fut rempli d’eau.
Ajing nikhon, jingkah gan kilhaina semphat don laitah in, phulou helouvin twi ahung putdoh tan ahi. Hichu Edom lang ngan ah alongin ahi.
21 Cependant, tous les Moabites ayant appris que les rois montaient pour les attaquer, on convoqua tous ceux en âge de porter les armes et même au-dessus, et ils se tinrent sur la frontière.
Langkhat ah galmi thum, amaho doudin ahung kitol’e tithu Moab miten ajahdoh phat’un, amahon chempai kiko theibep chan geijin gamgi dungjui chun akigol jeng un ahi.
22 Ils se levèrent de bon matin, et quand le soleil brilla sur les eaux, les Moabites virent en face d’eux les eaux rouges comme du sang.
Ahinlah ajing jingkah in, athoudoh un ahile nisa chun twi chung chu akhon ahileh Moab mite ding chun asan in, thisan abangtan ahi.
23 Ils dirent: C’est du sang! Les rois ont tiré l’épée entre eux, ils se sont frappés les uns les autres; maintenant, Moabites, au pillage!
Moab miten asam’un “Hiche kho thisan ahi, galmi thumho khu amaho le amaho kithat touva ahitai - Moab mite cheu hitin athil’u gakichom uhite,” akitiuve.
24 Et ils marchèrent contre le camp d’Israël. Mais Israël se leva, et frappa Moab, qui prit la fuite devant eux. Ils pénétrèrent dans le pays, et frappèrent Moab.
Ahinlah Moab mite chu Israelte ngahmun ahunglhun phat’un, Israel galmi hochu alhaidoh un amaho chu anokhum un, Moab gamgeijin ano uvin achejom’un thil jouse asubei soh jengun ahi.
25 Ils renversèrent les villes, ils jetèrent chacun des pierres dans tous les meilleurs champs et les en remplirent, ils bouchèrent toutes les sources d’eau, et ils abattirent tous les bons arbres; et les frondeurs enveloppèrent et battirent Kir-Haréseth, dont on ne laissa que les pierres.
Amahon akhopi houchu asubei jun, agampha laiho jouse chu song in adip’un, atwikhuh hou asubing un, athingphung phajouse aphuh lhuh peh’un ahi. Ajona in Kir-hareseth leh asongpal ho bou akhen tauvin ahi, ahin song sep themhon aumkimvel un anokhum tauvin ahi.
26 Le roi de Moab, voyant qu’il avait le dessous dans le combat, prit avec lui sept cents hommes tirant l’épée pour se frayer un passage jusqu’au roi d’Édom; mais ils ne purent pas.
Moab lengpan gal alal chu amudoh phat’in chemjam lamthei cheh mi jasagi toh Edom lengpa komlang chu phutvang un jamdoh agouvin ahileh ajou tapouvin ahi.
27 Il prit alors son fils premier-né, qui devait régner à sa place, et il l’offrit en holocauste sur la muraille. Et une grande indignation s’empara d’Israël, qui s’éloigna du roi de Moab et retourna dans son pays.
Hijou chun Moab lengpan achapa tahpen, ama khel a leng chang dingpa chu aman’in palchunga chun kilhaina dingin akatdoh tan ahi. Hijeh chun Israel chungah lunghanna nasatah ahung chutan ahileh Israelte akinung haijun agamlang uvah akinungle tauvin ahi.

< 2 Rois 3 >