< Daniel 2 >
1 En la seconde année de son règne, Nabuchodonosor eut un songe, et son esprit en fut saisi de stupeur, et le sommeil s'éloigna de lui.
Pea ʻi hono ua taʻu ʻoe pule ʻa Nepukanesa, naʻe misi ʻa Nepukanesa ʻae ngaahi misi: ʻaia naʻe mamahi ai ʻa hono loto, pea naʻe mahuʻi ʻene mohe meiate ia.
2 Et le roi ordonna de convoquer les devins et les mages, les sorciers et les Chaldéens, pour interpréter le songe qu'il avait eu. Ils vinrent donc, et ils comparurent devant le roi.
Ko ia naʻe fekau ai ʻe he tuʻi ke ui ʻae kau fiemana, mo e kau ʻasitolōnoma, mo e kau tuki, mo e kau Kalitia, koeʻuhi ke nau fakahā ki he tuʻi ʻa ʻene ngaahi misi. Ko ia naʻa nau haʻu ʻo tuʻu ʻi he ʻao ʻoe tuʻi.
3 Et le roi leur dit: J'ai eu un songe, et mon esprit en a été frappé de stupeur au point de ne rien connaître à ce songe.
Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi kiate kinautolu, Kuo u misi ha misi, pea naʻe mamahi hoku loto ke u ʻiloʻi ʻae misi.
4 Et les Chaldéens dirent au roi en langue syriaque: Ô roi, vis à jamais, dis ton songe à tes serviteurs, et nous t'en donnerons l'interprétation.
Pea naʻe lea ʻae kau Kalitia ki he tuʻi, ʻi he lea fakaSilia, “ʻE tuʻi ke ke moʻui ʻo taʻengata: tala ki hoʻo kau tamaioʻeiki ʻae misi, pea te mau fakahā hono ʻuhinga.”
5 Le roi répondit aux Chaldéens: Les paroles se sont éloignées de moi; si vous ne me faites connaître le songe et son interprétation, vous serez mis à mort, et vos maisons seront pillées.
Pea naʻe lea ʻae tuʻi ʻo pehē, ki he kau Kalitia; “Kuo mole ʻae meʻa meiate au: kapau ʻe ʻikai te mou fakahā kiate au ʻae misi, mo hono ʻuhinga ʻo ia, ʻe tuʻutuʻu fakaikiiki ʻakimoutolu, pea ʻe ngaohi homou ngaahi fale ko e tuʻunga ʻotoʻota.
6 Mais si vous me faites connaître le songe et son interprétation, vous recevrez de moi des dons, des présents et de grands honneurs; seulement faites-moi connaître mon songe et son interprétation.
Pea kapau te mou fakahā ʻae misi, pea mo hono ʻuhinga ʻo ia, te mou maʻu meiate au ʻae ngaahi meʻa foaki, mo e ngaahi totongi, mo e fakaʻapaʻapa lahi: ko ia te mou fakahā mai ʻae misi, mo hono ʻuhinga ʻo ia kiate au.”
7 Ils répondirent une seconde fois, et dirent: Que le roi dise à ses serviteurs quel songe il a eu, et nous lui en ferons connaître l'interprétation.
Pea naʻe toe lea ʻakinautolu ʻo pehē, “Ke fakamatala ʻe he tuʻi ʻae misi ki heʻene kau tamaioʻeiki, pea te mau fakahā hono ʻuhinga ʻo ia.”
8 Et le roi reprit, et dit: En vérité, je sais, moi, que vous voulez gagner du temps, parce que vous voyez que les paroles du songe se sont éloignées de moi.
Pea lea ʻae tuʻi ʻo pehēange, “ʻOku ou ʻilo pau ʻoku mou loto ke fakatuai; koeʻuhi ʻoku mou ʻilo kuo mole ʻae meʻa meiate au.
9 Si donc vous ne me dites pas mon songe, je sais que vous êtes convenus entre vous de me dire des paroles fausses et altérées, jusqu'à ce que le temps se soit écoulé. Dites-moi mon songe, et alors je saurai que vous m'en ferez connaître aussi l'interprétation.
Pea kapau ʻe ʻikai te mou fakahā kiate au ʻae misi, ʻoku ai ʻae fono pe taha kiate kimoutolu: he kuo mou teuteu ʻae ngaahi lea kākā mo kovi ke lea ʻaki ʻi hoku ʻao, ke ʻoua ke ai ha kuonga kehe; ko ia, fakahā mai ʻae misi, pea te u ʻilo ai ʻoku mou mafai ke fakahā hono ʻuhinga.”
10 Les Chaldéens répondirent devant le roi, et ils dirent: Il n'est point d'homme sur la terre qui puisse faire connaître cette parole au roi, de même qu'il n'est point de grand roi ni de prince qui fasse pareille question à un devin, ou mage, ou Chaldéen.
Pea naʻe lea ʻae kau Kalitia ʻi he ʻao ʻoe tuʻi, ʻo pehē, “ʻOku ʻikai ha tangata ʻi māmani ʻe mafai ke fakahā ʻae meʻa ni ʻae tuʻi; ko ia ʻoku teʻeki ai ha tuʻi, pe ha ʻeiki, pe ha pule, kuo fehuʻi ki ha taha fai mana, pe ki ha ʻasitolōnoma, pe ko e Kalitia, ki ha ngaahi meʻa pehē.
11 Car la parole sur laquelle le roi nous questionne est grave, et nul autre que nous ne pourra la découvrir au roi, sinon des dieux dont la demeure n'est pas en la chair.
Pea ko e meʻa ʻoku tokanga ki ai ʻae tuʻi, ko e meʻa lahi: pea ʻoku ʻikai ha niʻihi kehe ʻe fakahā ia ki he tuʻi, ka ko e ngaahi ʻotua ʻaia ʻoku ʻikai nofo mo e kakano.”
12 Alors le roi, plein de fureur et d'indignation, ordonna que l'on mît à mort tous les sages de Babylone.
Pea koeʻuhi ko e meʻa ni naʻe houhau ʻae tuʻi, pea mātuʻaki lili, pea ne fekau ke fakaʻauha ʻae kau tangata poto kotoa pē ʻi Papilone.
13 Et sa sentence s'exécuta, et les sages furent mis à mort, et on chercha Daniel et ses amis pour les tuer aussi.
Pea naʻe fanongonongo ʻae fono ke tāmateʻi ʻae kau tangata poto; pea naʻa nau kumi ʻa Taniela, mo ʻene ngaahi kaumeʻa ke tāmateʻi ʻakinautolu.
14 Alors Daniel parla avec réflexion et sagesse à Arioch, chef des cuisines du roi, qui était sorti pour mettre à mort les sages de Babylone.
Pea naʻe tali fakakaukau poto ʻe Taniela, kia ʻAlioke, ko e ʻeiki ʻoe kau leʻo ʻae tuʻi, ʻaia naʻe ʻalu atu ke tāmateʻi ʻae kau tangata poto ʻo Papilone;
15 Ministre du roi, lui dit-il, à quel sujet cet ordre impitoyable est-il sorti de la bouche du roi? Et Arioch fit connaître l'affaire à Daniel.
Naʻe lea ia ʻo pehē kia ʻAlioke, ko e ʻeikitau ʻae tuʻi, ko e hā ʻoku vave pehē ai ʻae fono mei he tuʻi? Pea naʻe toki fakahā ʻe ʻAlioke ʻae meʻa kia Taniela.
16 Et Daniel demanda au roi de lui accorder du temps, promettant de lui faire connaître l'interprétation du songe.
Pea toki ʻalu atu ai ʻa Taniela ki he tuʻi ʻo ne kole ke ne fakatotoka muʻa, pea te ne fakahā ki he tuʻi ʻa hono ʻuhinga.
17 Et Daniel rentra dans sa maison, et il raconta l'affaire à Ananias, Misaël, Azarias, ses amis.
Pea naʻe ʻalu ʻa Taniela ki hono fale, pea ne fakahā ʻae meʻa kia Hanania, mo Misaeli, mo ʻAsalia, ʻa ʻene ngaahi kaumeʻa
18 Et ils implorèrent les miséricordes du Dieu du ciel sur ce mystère, afin que ni Daniel ni ses amis ne périssent avec le reste des sages de Babylone.
Koeʻuhi ke nau kole ʻae ngaahi ʻaloʻofa mei he ʻOtua ʻoe langi, koeʻuhi ko e meʻa fufū ni: pea ke ʻoua naʻa ʻauha ʻa Taniela, mo ʻene ngaahi kaumeʻa, fakataha mo e kau tangata poto kehe ʻo Papilone.
19 Alors à Daniel, en une vision nocturne, le mystère fut révélé, et il bénit le Dieu du ciel,
Pea naʻe toki fakahā ʻae meʻa fufū kia Taniela ʻi he meʻa hā mai ʻi he pō. Pea naʻe fakafetaʻi ʻa Taniela ki he ʻOtua ʻoe langi.
20 Disant: Que le nom du Seigneur soit béni, maintenant et dans tous les siècles, parce que toute sagesse et toute intelligence lui appartiennent.
Naʻe lea ʻa Taniela ʻo pehē, “ʻOku monūʻia ʻae huafa ʻoe ʻOtua, ʻo taʻengata pea taʻengata; he ʻoku ʻoʻona ʻae poto mo e mālohi:
21 C'est lui qui change les heures et les temps, lui qui place et déplace les rois, lui qui donne la sagesse aux sages, et la prudence aux prudents.
Pea ʻoku ne liliu ʻae ngaahi kuonga, mo e ngaahi faʻahitaʻu: ʻoku ne ʻave ʻae ngaahi tuʻi, pea ʻoku ne fokotuʻu ʻae ngaahi tuʻi: ʻoku ne foaki ʻae poto ki he kau poto, mo e ʻilo kiate kinautolu ʻoku ʻilo loto.
22 C'est lui qui révèle les choses profondes et cachées, lui qui sait ce qui est dans les ténèbres; et la lumière est avec lui.
ʻOku ne fakahā ʻae ngaahi meʻa loloto mo fufū: ʻoku ne ʻafioʻi ʻae ngaahi meʻa ʻoku ʻi he poʻuli, pea ʻoku nofo ʻiate ia ʻae maama.
23 Vous donc, Dieu de mes pères, je vous rends hommage et je vous loue, parce que vous m'avez donné la force et la sagesse, que vous m'avez appris ce que nous vous avons demandé, et que vous m'avez révélé la vision du roi.
ʻOku ou fakafetaʻi mo fakamālō kiate koe, ʻa koe ko e ʻOtua ʻo ʻeku ngaahi tamai, ʻa koe kuo ke foaki mai kiate au ʻae poto, mo e mālohi, pea kuo ke toki fakahā mai kiate au, ʻaia naʻa mau kole ʻiate koe; he kuo ke fakahā mai kiate kimautolu ʻae meʻa ʻae tuʻi.”
24 Et Daniel alla trouver Arioch, que le roi avait chargé de mettre à mort les sages de Babylone, et il lui dit: N'exécute pas les sages de Babylone; mais introduis-moi en présence du roi, et je donnerai au roi l'interprétation du songe qu'il a eu.
Ko ia naʻe ʻalu ʻa Taniela kia ʻAlioke, ʻaia naʻe fekauʻi ʻe he tuʻi ke fakaʻauha ʻae kau tangata poto ʻo Papilone: pea naʻa ne pehē kiate ia; “ʻOua naʻa ke fakaʻauha ʻae kau tangata poto ʻo Papilone: ka ke ʻave au ki he ʻao ʻoe tuʻi, pea te u fakahā ki he tuʻi hono ʻuhinga.”
25 Aussitôt Arioch s'empressa d'introduire Daniel en présence du roi, et il lui dit: J'ai trouvé un homme des fils des captifs de la Judée, qui donnera au roi l'interprétation du songe.
Pea naʻe ʻomi fakatoʻotoʻo ʻe ʻAlioke ʻa Taniela, ki he ʻao ʻoe tuʻi, pea naʻe pehē ʻe ia kiate ia, “Kuo u ʻilo ʻae tangata ʻi he kau pōpula ʻo Siuta, ʻaia te ne fakahā ki he tuʻi ʻa hono ʻuhinga.”
26 Et le roi prit la parole, et il dit à Daniel, que l'on nommait Baltasar: Pourras-tu me faire connaître le songe que j'ai eu et son interprétation?
Naʻe folofola ange ʻae tuʻi ʻo pehē kia Taniela, ʻaia naʻe hingoa ko Pelitisasa, “ʻOku ke faʻa fai ke fakahā kiate au ʻae misi, ʻaia naʻaku mamata ai mo hono ʻuhinga ʻo ia?”
27 Et Daniel répondit devant le roi, disant: Le mystère que le roi me demande, il n'appartient ni aux juges, ni aux mages, ni aux devins, ni aux augures, de le révéler au roi.
Pea lea ʻa Taniela ʻi he ʻao ʻoe tuʻi, ʻo pehē, “Ko e meʻa fufū ʻaia kuo ʻeke ʻe he tuʻi, ʻe ʻikai lavaʻi ʻe he kau tangata poto, pe ʻe he kau ʻasitolōnoma, pe ʻe he kau fai mana, pe ʻe he kau kikite, ke fakahā ki he tuʻi.
28 Mais c'est Dieu qui, dans le ciel, révèle tous les mystères, et qui a fait connaître au roi Nabuchodonosor ce qui doit arriver dans les derniers jours. Ton songe et les visions de ta tête sur ta couche, les voici:
Ka ʻoku ai ha ʻOtua ʻi he langi, ʻaia ʻoku fakahā ʻae ngaahi meʻa fufū, pea ʻoku ne fakahā ki he tuʻi ko Nepukanesa, ʻaia ʻe hoko ʻi he ngaahi ʻaho ʻamui. Ko ʻeni ia ʻa hoʻo misi, pea mo e ngaahi meʻa hā mai ki ho ʻulu ʻi ho mohenga:
29 Ô roi, tes pensées sur ta couche s'étaient portées sur ce qui doit arriver après le moment présent; et Celui qui révèle les mystères t'a fait connaître ce qui doit arriver
Koeʻuhi ko koe ʻe tuʻi, naʻe tupu hake ʻiate koe ʻae ngaahi fakakaukau ʻi ho mohenga ki he meʻa e hoko ʻamui: pea ko ia ʻoku fakahā ʻae ngaahi meʻa fufū, ʻoku ne fakahā kiate koe ʻae ngaahi meʻa e hoko.
30 Et c'est à moi qu'il a révélé ce mystère, non à cause de la sagesse qui est en moi, ni dans les autres vivants; mais afin que je te découvre, ô roi, l'interprétation de ton songe, et que tu connaisses les pensées de ton cœur.
Ka koeʻuhi ko au, ʻoku ʻikai ke fakahā ʻae meʻa fufū ni kiate au, koeʻuhi ko haʻaku poto ʻoku lahi hake ʻi he kakai moʻui kotoa pē, ka koeʻuhi ko kinautolu ʻe fakahā hono ʻuhinga ki he tuʻi, pea koeʻuhi ke ke ʻilo pe ʻe koe, ʻae ngaahi mahalo ʻo ho loto.
31 Toi donc, ô roi, tu regardais; et voilà qu'une statue se tint debout devant ta face; cette statue était grande, et son aspect terrible.
“Ko koe, ʻe tuʻi, naʻa ke mamata, pea vakai, ko e fuʻu meʻa fakatātā. Ko e fuʻu meʻa fakatātā ni ʻaia naʻe lelei ʻaupito ʻene ngingila, naʻe tuʻu ʻi ho ʻao, pea naʻe fakamanavahē hono anga.
32 C'était une statue dont la tête était d'or pur, les mains, la poitrine et les bras d'argent, le ventre et les cuisses d'airain;
ko e ʻulu ʻoe meʻa fakatātā ni ko e koula lelei ia, ko hono fatafata mo hono nima, ko e siliva, ko hono kete mo hono tenga, ko e palasa,
33 Les jambes de fer, et les pieds partie de fer, partie d'argile.
Ko hono loto tenga ʻo fai ki hono vaʻe, ko e ukamea, ko hono vaʻe, ko e konga ʻoe ukamea mo e konga ʻoe ʻumea.
34 Tu regardais, quand une pierre détachée de la montagne, sans qu'une main la poussât, vint frapper la statue à ses pieds de fer et d'argile, et à la fin elle les broya.
Naʻa ke mamata ai pe mo ʻene tā mai ha maka naʻe ʻikai kau ai ha nima, pea ne taaʻi ʻaki ia ʻae vaʻe ʻoe meʻa fakatātā, ʻaia naʻe fefiofi ai ʻae ukamea mo ʻumea, pea naʻe lailai ia ke momo.
35 Alors furent broyés à la fois l'argile, le fer, l'airain, l'argent et l'or, et ils devinrent comme la poudre qui l'été s'élève au-dessus d'une aire; et un souffle violent les emporta, et l'on n'en trouva plus la place. Et la pierre qui avait frappé la statue devint une grande montagne, et elle couvrit toute la terre.
“Pea naʻe toki maumauʻi fakataha ʻae ukamea, mo e ʻumea, ʻae palasa, mo e siliva pea mo e koula, pea naʻe hoko ʻo hangē ko e kafukafu ʻi he ngaahi hahaʻanga ʻi he faʻahitaʻu mafana; pea naʻe vilingia ʻi he matangi, pea naʻe ʻikai ke ʻilo ha potu ki ai, pea ko e maka naʻe tā ʻaki ʻae meʻa fakatātā naʻe hoko ia ko e fuʻu moʻunga ʻo ne fakafonu ʻa māmani kotoa pē.
36 Voilà ton songe, et nous allons en dire l'interprétation devant le roi.
“Ko eni ʻae misi; pea te mau fakahā ʻi he ʻao ʻoe tuʻi ʻa hono ʻuhinga ʻo ia.
37 Ô roi, tu es le roi des rois, à qui le Dieu du ciel a donné un empire puissant, fort et glorieux,
Ko koe, ʻe tuʻi, ko e tuʻi koe ʻoe ngaahi tuʻi, he kuo foaki kiate koe ʻe he ʻOtua ʻoe langi ha puleʻanga mo e pule, mo e mālohi mo e nāunau.
38 En tout lieu où demeurent les fils des hommes; toi à qui il a soumis les bêtes fauves des champs, et les oiseaux du ciel, et les poissons de la mer; toi qu'il a établi maître de toutes choses, tu es la tête d'or.
Pea ʻi he ngaahi potu kotoa pē ʻoku nofo ai ʻae fānau ʻae tangata, kuo ne tuku ki ho nima ʻae fanga manu kotoa pē ʻoe vao, mo e fanga manupuna kotoa pē ʻoe ʻatā, pea kuo ne fokotuʻu koe ko e pule kiate kinautolu kotoa pē; ko koe ko e ʻulu ni ʻoe koula.
39 Et le royaume qui s'élèvera après toi sera moindre que le tien; puis viendra un troisième royaume, qui sera d'airain, et qui commandera à toute la terre.
Pea ʻe tupu ki mui ʻiate koe ha puleʻanga kehe, ʻo siʻi hifo ʻiate koe, mo ha puleʻanga kehe, ko hono tolu, ʻoe palasa, ʻaia ʻe fai ʻae pule ʻi māmani kotoa pē.
40 Puis viendra un quatrième royaume qui sera fort comme le fer: de même que le fer broie et dompte toutes choses, il broiera et domptera toutes choses.
Pea ko hono fā ʻoe puleʻanga ʻe mālohi ia ʻo hangē ko e ukamea; he koeʻuhi ʻoku maumau mo ikuʻi ʻe he ukamea ʻae ngaahi meʻa kotoa pē: pea hangē ʻoku maumau ʻe he ukamea ʻae ngaahi meʻa ni, te ne laiki mo fakavolu.
41 Et comme tu as vu les pieds et les doigts partie de fer, et partie d'argile, ce royaume sera divisé, et il sera détaché de ses racines de fer, comme tu as vu le fer mêlé à l'argile.
Pea koeʻuhi ʻi hoʻo mamata ki he vaʻe mo e ngaahi louhiʻi vaʻe, ko e konga ʻoe ʻumea, mo e konga ʻoe ukamea, ʻe vahevahe ʻae puleʻanga; ka ʻe ʻi ai ʻae mālohi ʻoe ukamea; he koeʻuhi naʻa ke mamata ki he ukamea naʻe fefiofi mo e ʻumea pelepela.
42 Et les doigts des pieds étant partie de fer, partie d'argile, une part de ce royaume sera forte, une autre sera broyée.
Pea hangē ko e ngaahi louhiʻi vaʻe, naʻe ukamea ha konga pea ʻumea ha konga, ʻe pehē ʻae puleʻanga, ʻe mālohi ha konga pea pelepelengesi ha konga.
43 Et de même que tu as vu le fer confondu avec l'argile, de même il y aura des mélanges dans la race des hommes; mais ce ne sera pas un tout parfaitement uni, pas plus qu'il n'y a d'alliage entre l'argile et le fer.
Pea hangē naʻa ke mamata ki he ukamea naʻe fefiofi mo e ʻumea pelepela, te nau fefiofi ʻakinautolu mo e hako ʻoe tangata, ka ʻe ʻikai te nau fepikitaki, ʻo hangē ʻoku ʻikai ke fefiofi ʻae ukamea mo e ʻumea
44 Et du temps de ces rois le Dieu du ciel suscitera un royaume qui ne périra point dans les siècles; et jamais son royaume ne sera subjugué par un autre peuple; et son royaume nivellera et vannera tous les royaumes, et il se maintiendra durant tous les siècles;
Pea ʻi he ngaahi ʻaho ʻoe ngaahi tuʻi ni ʻe fokotuʻu ʻe he ʻOtua ʻoe langi, ha puleʻanga, ʻaia ʻe ʻikai ʻauha ʻo lauikuonga: pea ʻe ʻikai tuku ʻae puleʻanga ki ha kakai kehe, ka te ne laiki mo fakaʻauha ʻae ngaahi puleʻanga ni kotoa pē, pea ʻe tuʻumaʻu ia ʻo taʻengata.
45 Comme tu as vu la pierre se détacher de la montagne, sans qu'une main la poussât, et broyer l'argile, le fer, l'airain, l'argent et l'or. C'est ainsi que le grand Dieu a fait connaître au roi ce qui doit arriver après ces temps. Et véritable est le songe, et l'interprétation digne de foi.
Pea koeʻuhi naʻa ke mamata, naʻe tā ʻae maka mei he moʻunga taʻekau ai ha nima, pea naʻa ne maumauʻi ʻae ukamea, ʻae palasa, ʻae ʻumea, ʻae siliva, pea mo e koula; kuo fakahā ʻe he ʻOtua lahi ki he tuʻi, ʻaia ʻe hoko ʻamui: pea ʻoku moʻoni ʻae misi, pea ko hono ʻuhinga ʻo ia ʻoku maʻu.”
46 Alors le roi Nabuchodonosor tomba la face contre terre, et il adora Daniel, et il ordonna qu'on lui offrît des oblations et de l'encens.
Pea naʻe tō hifo ʻae tuʻi ko Nepukanesa ki hono fofonga, pea ne hū kia Taniela, pea ne fekau ke nau ʻatu ha feilaulau mo e ngaahi meʻa namu kakala kiate ia.
47 Et le roi, prenant la parole, dit à Daniel: En vérité, votre Dieu seul est le Dieu des dieux et le Seigneur des rois; c'est lui qui révèle les mystères; car tu n'aurais pu révéler celui-ci.
Naʻe lea ʻae tuʻi kia Taniela, pea ne pehē, “Ko e moʻoni ko homou ʻOtua, ko e ʻOtua ʻoe ngaahi ʻotua, pea mo e ʻEiki ʻoe ngaahi tuʻi, pea ko ia ʻoku fakahā ʻae ngaahi meʻa fufū, koeʻuhi naʻa ke mafai ke fakahā ʻae meʻa fufū ni.”
48 Et le roi glorifia Daniel; il lui fit de grands et magnifiques présents, et il le mit à la tête de toute la province de Babylone, et il l'institua chef des satrapes et de tous les sages de Babylone.
Pea naʻe ngaohi ʻa Taniela ʻe he tuʻi, ko e tangata lahi, pea ne foaki kiate ia ʻae ngaahi meʻa lahi kehekehe, pea ne fokotuʻu ia ko e pule ki he potu kotoa pē ʻo Papilone, pea ko e ʻuluaki ia ʻi he kau pule ki he kau tangata poto kotoa pē ʻo Papilone.
49 Et sur la demande de Daniel le roi chargea de toutes les affaires de la province de Babylone Sidrach, Misach et Abdénago, et Daniel resta dans le palais du roi.
Pea naʻe kole ʻe Taniela ki he tuʻi pea ne fokotuʻu ʻa Seteleki, mo Mesake, mo ʻApeteniko ke pule ʻi he ngaahi meʻa ʻoe potu ʻo Papilone: ka naʻe nofo ʻa Taniela ʻi he matapā ʻoe tuʻi.