< 2 Samuel 11 >

1 Le cours de l'année ramena le temps où les rois se mettent en campagne, et David fit partir Joab, ses serviteurs et tout Israël; ils ravagèrent la contrée des fils d'Ammon, et ils assiégèrent Rhabbath; cependant, David était resté à Jérusalem.
Pea naʻe hoko ʻo pehē ʻi heʻene ʻosi ʻae taʻu, pea ʻi he faʻahitaʻu ʻoku ʻalu atu ai ʻae ngaahi tuʻi [ke tau], naʻe fekau atu ai ʻe Tevita ʻa Soape pea mo ʻene kakai mo ia, pea mo ʻIsileli kātoa; pea naʻa nau maumauʻi ʻae fānau ʻa ʻAmoni, ʻonau kāpui ʻa Lapa. Ka naʻe nofo ai pe ʻa Tevita ʻi Selūsalema.
2 Et ceci advint: sur le soir, David se leva de sa couche, et il se promena sur la plate-forme de la maison royale; et, de sa plate-forme, il vit une femme qui se baignait; or, la femme était extrêmement belle de visage.
Pea naʻe hoko ʻo pehē ʻi he efiafi ʻe taha, naʻe tuʻu hake ʻa Tevita mei hono mohenga, pea naʻa ne ʻeveʻeva [ki ʻolunga ]ʻi he tuʻa fale ʻoe tuʻi: pea naʻa ne mamata mei he tuʻa fale ki he fefine naʻe fai ʻene kaukau; pea naʻe hoihoifua ʻaupito ʻae fefine ke sio ki ai.
3 Et David envoya, et il s'informa de la femme, et on lui dit: N'est-ce point Bersabée, fille d'Eliab, femme d'Urie l'Hettéen?
Pea naʻe fekau ʻe Tevita ke fehuʻi pe ko hai ʻae fefine. Pea naʻe tala mai, ʻIkai ko Patisepa ia, ko e ʻofefine ʻo Iliami, ko e uaifi ʻo ʻUlia ko e [tangata ]Heti?
4 Aussitôt, David, dépêchant des messagers, la fit prendre, s'approcha d'elle, et dormit avec elle; puis, lorsqu'elle se fut purifiée de son impureté, elle retourna en sa maison.
Pea naʻe fekau atu ʻe Tevita ʻae kau talafekau, ʻonau ʻomi ia; pea naʻa ne haʻu kiate ia, pea naʻa ne mohe mo ia pea naʻe fakamaʻa ia mei heʻene taʻemaʻa, pea naʻe toe ʻalu ia ki hono fale.
5 La femme conçut; elle le fit savoir à David, et elle dit: Je suis enceinte.
Pea naʻe tuituʻia ʻae fefine, pea naʻa ne fekau ke fakahā kia Tevita, ʻo pehē kuo u feitama.
6 Et David fit dire à Joab: Envoie près de moi Urie l'Hettéen, et Joab envoya Urie près de David.
Pea naʻe fekau atu ʻe Tevita kia Soape, [ʻo pehē], “Fekau ke haʻu kiate au ʻa ʻUlia ko e [tangata Heti].” Pea naʻe fekau ʻa ʻUlia ʻe Soape kia Tevita.
7 Urie arriva, et il entra chez le roi, et David lui demanda comment allaient Joab, et l'armée, et la guerre.
Pea ʻi heʻene hoko mai ʻa ʻUlia kiate ia, naʻe ʻeke ʻe Tevita pe kuo fēfē ʻa Soape, pea fēfē mo e kakai, pea kuo fēfē ʻae fai ʻoe tau.
8 Et David dit à Urie: Va à ta maison, et lave-toi les pieds. Urie sortit donc de la demeure royale, et, derrière lui, on porta un mets de la table du roi.
Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia ʻUlia, “ʻAlu hifo ki ho fale, pea kaukauʻi ho vaʻe.” Pea naʻe ʻalu atu ʻa ʻUlia mei he fale ʻoe tuʻi, pea naʻe ʻave ʻo muimui ʻiate ia ʻae mangisi maʻana mei he tuʻi.
9 Mais Urie dormit devant la porte du roi, parmi les serviteurs de son maître, et il n'alla pas jusqu'à sa maison.
Ka naʻe mohe ʻa ʻUlia ʻi he veʻe matapā ʻoe fale ʻoe tuʻi fakataha mo e kau tamaioʻeiki kotoa pē ʻo ʻene ʻeiki, pea naʻe ʻikai ʻalu hifo ia ki hono fale.
10 On l'alla dire à David; il sut qu'Urie n'était pas allé jusqu'à sa maison, et David dit à Urie: Ne viens-tu pas de faire un voyage? Pourquoi n'es-tu pas entré en ta demeure?
Pea ʻi heʻenau fakahā ia kia Tevita, ʻo pehē, naʻe ʻikai ʻalu hifo ʻa ʻUlia ki hono fale, naʻe pehē ʻe Tevita kia ʻUlia, ʻIkai naʻa ke hoko mai mei ha fononga? Pea ko e hā ai naʻe ʻikai te ke ʻalu hifo ki ho fale?
11 Et Urie répondit à David: L'arche, Israël et Juda demeurent sous des tentes; mon maître Joab et les serviteurs de mon maître sont campés eu plein air, et moi j'entrerais en ma maison pour manger et boire, et dormir avec ma femme! Comment ferais-je pareille chose? Vive ton âme! je ne la ferai jamais.
Pea naʻe pehē ʻe ʻUlia kia Tevita, “ʻOku nofo ʻi he ngaahi fale fehikitaki ʻae puha tapu, mo ʻIsileli, pea mo Siuta; pea ʻoku ʻapitanga ʻa Soape ko hoku ʻeiki, mo e kakai ʻa hoku ʻeiki, ʻi he ʻataʻatā ʻoe fonua; pea te u ʻalu au ki hoku fale ʻoʻoku, ke kai mo inu, pea ke mohe mo hoku uaifi? Hangē ʻoku ke moʻui, pea hangē ʻoku moʻui ho laumālie, ʻe ʻikai te u fai ʻae meʻa ni.”
12 Et David dit à Urie: Demeure encore avec nous aujourd'hui; demain, je te congédierai. Urie passa donc à Jérusalem cette journée là et le lendemain.
Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia ʻUlia, “Nofo ʻi heni he ʻaho ni foki, pea te u tuku koe ke ke ʻalu ʻapongipongi.” Ko ia naʻe nofo ai ʻa ʻUlia ʻi Selūsalema ʻi he ʻaho ko ia, mo e ʻaho ʻe taha.
13 Ensuite, David l'invita; il mangea, il but, il s'enivra, et il sortit sur le soir pour dormir où il s'était déjà couché, parmi les serviteurs de son maître; mais il n'entra point en sa maison.
Pea ʻi heʻene ui mai ia ʻe Tevita, naʻa ne kai mo inu ʻi hono ʻao; pea naʻa ne fakainu ia ke kona: pea ʻi heʻene hoko ki he poʻuli, naʻa ne ʻalu atu ke tokoto ki hono mohenga, fakataha mo e kau tamaioʻeiki ʻo ʻene ʻeiki, ka naʻe ʻikai ʻalu hifo ia ki hono fale.
14 Le jour parut, et David écrivit une lettre à Joab, et il la remit à Urie.
Pea ʻi heʻene pongipongi hake naʻe hoko ʻo pehē, naʻe fai ʻe Tevita ha tohi kia Soape, ʻo ne tuku ia ki he nima ʻo ʻUlia ke ne ʻave.
15 Voici ce qu'en sa lettre il disait: Conduis Urie au fort du péril, et laisse-le là seul; qu'il soit frappé et qu'il meure.
Pea naʻa ne tohi ʻi he tohi, ʻo pehē, “Mou tuku atu ʻa ʻUlia ke muʻomuʻa ʻi he mālohi ʻoe tau, pea mou toki fakaholomui ʻiate ia, koeʻuhi ke teʻia ia ke ne mate.”
16 Et, pendant que Joab plaçait des gardes autour de la ville, il donna à Urie un poste où il savait qu'il se trouvait des hommes vaillants.
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻene ʻosi ʻae vakai ʻoe kolo ʻe Soape, naʻa ne tuku ʻa ʻUlia ki ha potu ʻaia naʻa ne ʻilo kuo ʻi ai ʻae kau tangata toʻa.
17 Ces hommes, en effet, firent une sortie; ils combattirent Joab; plusieurs hommes de l'armée, serviteurs de David, tombèrent, et Urie l'Hettéen fut au nombre des morts.
Pea naʻe ʻalu atu ʻae kau tangata ʻoe kolo, pea naʻa nau tau mo Soape: pea naʻe teʻia ʻae niʻihi ʻi he kakai ʻo Tevita; pea naʻe mate foki ʻa ʻUlia.
18 Et Joab envoya rapporter à David tout ce qui venait de se passer dans ce combat.
Hili ia naʻe fekau atu ʻe Soape ʻo ne fakahā kia Tevita ʻae meʻa kotoa pē naʻe kau ki he tau;
19 Et il donna ses instructions au messager, disant: Lorsque tu auras fini de rapporter à David tout ce qui s'est passé dans le combat,
Pea naʻa ne fakapapau ki he tangata fekau, ʻo pehē, “ʻOka ʻosi ʻa hoʻo tala ki he tuʻi ʻae meʻa kotoa pē ʻoku kau ki he tau,
20 Peut-être le roi se mettra-t-il en colère, et te dira-t-il: Pourquoi donc combattre si près de la ville? Ne saviez-vous pas que du haut des remparts on vous atteindrait?
Pea kapau ʻe tupu ʻae houhau ʻae tuʻi, pea ne pehē mai kiate koe, ‘Ko e hā naʻa mou fakaofi pehē fau ai ki he kolo ʻi he fai ʻoe tau? ʻIkai naʻa mou ʻilo te nau fana mei he ʻā?
21 Qui donc a renversé Abimélech, fils de Jérobaal, fils de Ner? N'est-ce pas une femme qui lui a lancé, de la muraille, un éclat de meule dont il est mort à Thamasi? Pourquoi donc vous êtes-vous approchés du rempart? Alors, tu répondras: Urie l'Hettéen, ton serviteur, est du nombre des morts.
Ko hai naʻe tāmateʻi ʻa ʻApimeleki ko e foha ʻo Selupeseti? ʻIkai naʻe lī ʻae konga maka momosi kiate ia ʻe ha fefine mei he [funga ]ʻā, ʻo ne mate ai ʻi Tipesi? Ko e hā naʻa mou ofi ai ki he ʻā?’ Pea ke toki pehē ʻe koe, ‘Kuo mate foki ʻa ʻUlia ko hoʻo tamaioʻeiki.’”
22 Le messager de Joab se rendit à Jérusalem, et, selon l'ordre de Joab, il fit au roi le rapport de tout ce qui était arrivé à la guerre.
Ko ia naʻe ʻalu ai ʻae talafekau, ʻo ne haʻu mo fakahā kia Tevita ʻae meʻa kotoa pē naʻe fekau ai ia ʻe Soape.
23 Le messager répondit à David: Parce que ceux de la ville ont prévalu sur nous; ils ont fait une sortie dans la campagne; puis, nous les avons repoussés jusqu'aux portes de la ville.
Pea naʻe pehē ʻe he talafekau kia Tevita, “Ko e moʻoni naʻe fai mālohi mai ʻae kau tangata, [ʻonau ]haʻu kituʻa kiate kimautolu ki he ʻataʻatā, pea naʻa mau tuli atu kiate kinautolu ʻo aʻu ki he hūʻanga, ʻoe matanikolo.
24 Alors, des archers ont tiré du haut des remparts sur tes serviteurs; plusieurs des serviteurs du roi ont péri; ton serviteur Urie l'Hettéen est du nombre des morts.
Pea naʻe fana mai ʻe he kau tangata fana mei he ʻā ki hoʻo kau tamaioʻeiki; pea kuo mate ʻae niʻihi ʻi he kau tamaioʻeiki ʻae tuʻi, pea kuo mate foki mo hoʻo tamaioʻeiki ko ʻUlia ko e [tangata ]Heti.”
25 Et David dit au messager: Voici ce que tu diras à Joab: Ne t'afflige pas de cet événement; le glaive dévore tantôt celui-ci, tantôt celui-là; fortifie tes postes autour de la ville, enlève-la, et t'en rends maître.
Pea naʻe toki pehē ʻe Tevita ki he tangata fekau, “Te ke lea ʻo pehē kia Soape, Ke ʻoua naʻa kovi ʻae meʻa ni kiate koe, he ʻoku keina noa pe ʻe he heletā: ʻai ke mālohi hake ʻae fai ʻoe tau ki he kolo, pea fakato ia ki lalo: pea ke tokoni koe kiate ia.”
26 Et la femme d'Urie apprit que son mari était mort, et elle pleura sur son mari.
Pea ʻi heʻene fanongo ʻe he uaifi ʻo ʻUlia kuo pekia ʻa ʻUlia ko hono husepāniti, naʻa ne mamahi koeʻuhi ko hono husepāniti.
27 Le temps du deuil écoulé, David envoya près d'elle, la fit venir en sa demeure, et la prit pour femme; elle lui enfanta un fils. Mais l'action que David avait commise était mauvaise aux yeux du Seigneur.
Pea ʻi he ʻosiange ʻa hono tēngihia, naʻe fekau ʻe Tevita mo ne ʻomi ia ki hono fale, pea naʻa ne hoko ko hono uaifi, pea naʻa ne fanauʻi ʻae foha kiate ia. Ka naʻe kovi ʻi he ʻao ʻo Sihova ʻae meʻa naʻe fai ʻe Tevita.

< 2 Samuel 11 >