< Psaumes 137 >

1 Sur les rives des fleuves de Babylone, là nous nous assîmes, et nous pleurâmes au souvenir de Sion.
Jerusalem kageldoh phatnun Babylon vadungpang a chun katou un kakapgam tauve.
2 Aux saules qui les bordent, nous suspendîmes nos harpes;
Keihon kasemjang houchu mong thingbah chung dunga chun kakhai un ahi.
3 car là nos maîtres nous demandaient des hymnes, nos oppresseurs des chants de joie. "Chantez-nous disaient-ils, un des cantiques de Sion!"
Hikom a chun soh a eihente houchun la sah sahding eigouvin, chuleh eisugenthei houchun kipahtah'a la sahsahtei ding eigouvin, “Jerusalem la ho chu khatpen beh neisahpeh'un” atiuve.
4 Comment chanterions-nous l’hymne de l’Eternel en terre étrangère?
Ahinlah keihon hetkhahlou mi gam sunga hi Yahweh Pakai la hochu iti kasahdiuham?
5 Si je t’oublie jamais, Jérusalem, que ma droite me refuse son service!
Vo Jerusalem nangma kasuhmil uleh kakhut jetlam hin semjang pehdan sumil jenghen.
6 Que ma langue s’attache à mon palais, si je ne me souviens toujours de toi, si je ne place Jérusalem au sommet de toutes mes joies!
Nangma kageldoh louva, Jerusalem chu kakipana sangpen sang a thupi a kagel lou le, ka leihi kadang chungah behden jenghen.
7 Souviens-toi, Seigneur, pour la perte des fils d’Edom, du jour fatal de Jérusalem, où ils disaient: "Démolissez-la, démolissez-la, jusqu’en ses fondements!"
O Yahweh Pakai Babylon sepaiten Jerusalem alonkhum niuva Edom mite thilbol chu geldoh tei in, “Sumang jengin,” “Toltoh sumat jengun” tin asam un ahi.
8 Fille de Babel, vouée à la ruine, heureux qui te rendra le mal que tu nous as fait!
O Babylon, nangma nakisu mang ding ahi. Nangin neibol nao bang banga nalethuh penpen chu anunnom ahi.
9 Heureux qui saisira tes petits et les brisera contre le rocher!
Nachapangteu puimang a songpi chunga sepgoiho chu nunnom hen!

< Psaumes 137 >