< Esther 3 >

1 A la suite de ces événements, le roi Assuérus éleva Aman, fils de Hamedata, l’Agaghite, en l’appelant à la plus haute dignité, et lui attribua un siège au-dessus de tous les seigneurs attachés à sa personne.
Pea hili ʻae ngaahi meʻa ni naʻe fakahikihiki ʻe he tuʻi ko ʻAhasivelo ʻa Hamani ko e foha ʻo Hamitata ko e tangata Ekaki, mo ne hakeakiʻi ia, pea ʻai hono nofoʻa ke māʻolunga hake ʻi he ngaahi houʻeiki naʻe ʻiate ia.
2 Tous les serviteurs du roi, admis à la cour royale, s’agenouillaient et se prosternaient devant Aman, car tel était l’ordre donné par le roi en son honneur; mais Mardochée ne s’agenouillait ni ne se prosternait.
Pea naʻe punou ʻae kau tamaioʻeiki kotoa pē, ʻaia naʻe ʻi he matapā ʻoe tuʻi, ʻonau fakaʻapaʻapa kia Hamani: he naʻe pehē pe ʻae fekau ʻae tuʻi ʻiate ia. Ka naʻe ʻikai punou ʻa Motekiai, pe fai fakaʻapaʻapa kiate ia.
3 Les serviteurs du roi, admis à la cour royale, dirent à Mardochée: "Pourquoi transgresses-tu l’ordre du roi?"
Pea pehē ai ʻe he kau tamaioʻeiki ʻae tuʻi, ʻaia naʻe nofo ʻi he matapā ʻae tuʻi kia Motekiai, “Ko e hā ʻoku ke talangataʻa ai ki he fekau ʻae tui?”
4 Comme ils lui faisaient cette observation jour par jour sans qu’il en tînt compte, ils dénoncèrent le fait à Aman, pour voir si les propos de Mardochée auraient quelque valeur; car il leur avait raconté qu’il était juif.
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻenau lea kiate ia ʻi he ʻaho kotoa pē, pea ʻikai tokanga ia kiate kinautolu, naʻa nau [toki ]tala ia kia Hamani, ke vakai, pe ʻe tuʻumaʻu ʻae anga ʻa Motekiai: he naʻa ne tala kiate kinautolu ko e Siu ia.
5 Aman, s’apercevant que Mardochée ne s’agenouillait ni se prosternait devant lui, fut rempli d’une grande colère.
Pea ʻi he vakai ʻa Hamani naʻe ʻikai punou ʻa Motekiai, pe fakaʻapaʻapa kiate ia, naʻe pito ai ʻa Hamani ʻi he ʻita.
6 Mais il jugea indigne de lui de s’en prendre au seul Mardochée, car on lui avait fait savoir de quelle nation il était. Aman résolut donc d’anéantir tous les juifs établis dans le royaume d’Assuérus, la nation entière de Mardochée.
Pea naʻe pehē ʻe ia ko e meʻa noa pē ke ala kia Motekiai tokotaha pē: he naʻa nau fakahā kiate ia ʻae kakai ʻo Motekiai: ko ia naʻe tokanga ʻe Hamani ke fakaʻauha ʻae ngaahi Siu kotoa pē ʻi he puleʻanga kotoa pē ʻo ʻAhasivelo, ʻio, ko e kakai ʻo Motekiai.
7 Le premier mois, qui est le mois de Nissan, dans la douzième année du règne d’Assuérus, on consulta le POUR, c’est-à-dire le sort, devant Aman, en passant d’un jour à l’autre et d’un mois à l’autre jusqu’au douzième mois, qui est le mois d’Adar.
ʻI he ʻuluaki māhina, ʻaia ko e māhina ko Nisani, ʻi hono hongofulu ma ua ʻoe taʻu ʻoe pule ʻoe tuʻi ko ʻAhasivelo, naʻa nau lī ʻa Puli, ʻaia ko e talotalo, ʻi he ʻao ʻo Hamani, ʻi he ʻaho hokohoko pe, pea mei he māhina ki he māhina, ʻo hoko ki hono hongofulu ma ua ʻae māhina, ʻaia ko e māhina ko ʻAtali.
8 Puis Aman dit au roi Assuérus: "Il est une nation répandue, disséminée parmi les autres nations dans toutes les provinces de ton royaume; ces gens ont des lois qui diffèrent de celles de toute autre nation; quant aux lois du roi, ils ne les observent point: il n’est donc pas de l’intérêt du roi de les conserver.
Pea naʻe pehē ʻe Hamani ki he tuʻi ko ʻAhasivelo, “ʻOku ai ʻae kakai ʻe taha kuo movetevete mamaʻo atu ʻo nofo tuku fakaholo ʻi he lotolotonga ʻoe kakai ʻi he ngaahi potu kotoa pē ʻo ho puleʻanga; pea ʻoku kehe ʻenau ngaahi fono ʻi he kakai kotoa pē; pea ʻoku ʻikai foki te nau tokanga ki he ngaahi fono ʻae tuʻi: ko ia ʻoku ʻikai ʻaonga ki he tuʻi ke kātaki ʻakinautolu.
9 Si tel est le bon plaisir du roi, qu’il soit rendu un ordre écrit de les faire périr, et moi, je mettrai dix mille kikkars d’argent à la disposition des agents royaux pour être versés dans les trésors du roi."
Kapau ʻoku lelei ki he tuʻi, tuku ke tohi koeʻuhi ke fakaʻauha ʻakinautolu: pea te u totongi ki he nima ʻokinautolu ʻoku tuku ki ai ʻae ngāue ni, ʻae taleniti siliva ʻe taha mano, ke ʻomi ki he ngaahi fale koloa ʻoe tuʻi.”
10 Le roi ôta son anneau du doigt et le remit à Aman, fils de Hamedata, l’Agaghite, le persécuteur des juifs.
Pea naʻe toʻo ʻe he tuʻi hono mama mei hono nima, pea ne foaki ia kia Hamani ko e foha ʻo Hamitata ko e tangata Ekaki, ko e fili ʻoe kakai Siu.
11 Et le roi dit à Aman: "Je t’abandonne à la fois l’argent et cette nation, dont tu feras ce que bon te semblera."
Pea pehē ʻe he tuʻi kia Hamani, “Kuo foaki ʻae siliva kiate koe, mo e kakai foki, ke ke fai kiate kinautolu ʻaia ʻoku mata lelei kiate koe.”
12 On convoqua les scribes du roi le treizième jour du premier mois, et un message fut rédigé, d’après les prescriptions d’Aman, à l’adresse des satrapes du roi, des gouverneurs de chaque province et des seigneurs de chaque nation en conformité avec le système d’écriture de chaque nation et l’idiome de chaque peuple; le message était écrit au nom du roi et scellé du sceau royal.
Pea naʻe toki ui ke fakataha ʻae kau tangata tohi ʻae tuʻi ʻi hono hongofulu ma tolu ʻoe ʻaho ʻoe ʻuluaki māhina, pea naʻe tohi ʻo fakatatau ki he meʻa kotoa pē naʻe fekau ʻe Hamani ki he kau matāpule mo e kau pule fonua ʻaia naʻe pule ʻi he ngaahi puleʻanga, pea ki he kau pule kotoa pē ʻoe kakai kotoa pē ʻi he ngaahi puleʻanga kotoa pē ʻo fakatatau mo e tohi ʻo ia, pea ki he kakai kotoa pē ʻo taau mo ʻenau lea: naʻe tohi ia ʻi he huafa ʻoe tuʻi ko ʻAhasivelo, pea fakamaʻu ʻaki ʻae mama ʻoe tuʻi.
13 Et par les courriers, les lettres furent expédiées dans toutes les provinces du roi, ordonnant de détruire, exterminer et anéantir tous les juifs jeunes et vieux, enfants et femmes en un seul jour, à savoir le treizième jour du douzième mois, qui est le mois d’Adar, et de faire main basse sur leur butin.
Pea naʻe ʻave ʻae ngaahi tohi ʻi he kau ʻave tohi ki he ngaahi puleʻanga kotoa pē ʻoe tuʻi, ke maumau, ke tāmateʻi, mo fakaʻauha, ʻae kakai Siu kotoa pē, ʻae iiki mo e motuʻa, ʻae tamaiki iiki, mo e kau fefine, ʻi he ʻaho pe taha, ʻio, ʻi hono ʻaho ʻe hongofulu mā tolu ʻi hono hongofulu mā ua ʻoe māhina, ʻaia ko e māhina ko ʻAtali, pea ke faʻao ʻae vete ʻanautolu.
14 La teneur de l’écrit portait qu’un ordre fût promulgué dans chaque province et porté à la connaissance de tous les peuples de se tenir prêts pour ce jour.
Ko hono hiki ʻoe tohi ko e fekau ke ʻatu ki he puleʻanga kehekehe kotoa pē, naʻe fakahā atu ki he kakai kotoa pē, koeʻuhi kenau tali teu pe ki he ʻaho ko ia.
15 Les courriers partirent en toute hâte par ordre du roi, et dans Suse, la capitale; l’édit fut aussi publié. Le roi et Aman s’attablèrent pour boire, tandis que la ville de Suse était dans la consternation.
Naʻe ʻalu atu kituaʻā ʻae kau ʻave tohi, he naʻe fakavavevave ia ʻe he fekau ʻae tuʻi, pea naʻe fai ʻae fono ʻi Susani ko e kolo fakaʻeiki. Pea naʻe nofo hifo ʻae tuʻi mo Hamani ke inu: ka naʻe maveuveu ʻae kolo ko Susani.

< Esther 3 >