< 2 Samuel 16 >
1 David avait à peine dépassé le sommet qu’il rencontra Ciba, serviteur de Mephiboseth, qui conduisait une paire d’ânes sanglés, portant deux cents pains, cent gâteaux de raisins secs, cent gâteaux de figues et une outre de vin.
Dawut taƣning qoⱪⱪisidin ǝmdila ɵtüxigǝ Mǝfiboxǝtning hizmǝtkari Ziba ikki yüz nan, bir yüz kixmix poxkili, yüz yazliⱪ mewǝ poxkili wǝ bir tulum xarabni ikki exǝkkǝ artip uning aldiƣa qiⱪti.
2 Le roi dit à Ciba: "Que fais-tu de ces objets?" Ciba répondit: "Les ânes sont destinés, comme montures, à la maison du roi, le pain et les fruits secs à la nourriture des serviteurs, et le vin pour désaltérer ceux qu’a fatigués la marche au désert."
Padixaⱨ Zibaƣa: Bularni nemǝ üqün ǝkǝlding? dedi. Ziba: Exǝklǝrni padixaⱨning ailisidikilǝr menixi üqün, nanlar bilǝn yazliⱪ miwilǝrni ƣulamlarning yeyixi üqün, xarabni qɵldǝ ⱨerip kǝtkǝnlǝrning iqixi üqün ǝkǝldim — dedi.
3 Le roi reprit: "Et où est le fils de ton maître?" Ciba répondit: "Il se tient à Jérusalem, parce que, a-t-il dit, maintenant la maison d’Israël va me rendre la royauté de mon père."
Padixaⱨ: Ƣojangning oƣli nǝdǝ? — dǝp soridi. Ziba padixaⱨⱪa jawab berip: U yǝnila Yerusalemda ⱪaldi, qünki u: Bügün Israil jǝmǝtidikilǝr atamning padixaⱨliⱪini manga yandurup beridu, dǝp olturidu — dedi.
4 Le roi dit à Ciba: "Tous les biens de Mephiboseth sont maintenant pour toi." Et Ciba dit: "Je me prosterne devant toi, mon royal maître, et puissé-je conserver ta faveur!"
Padixaⱨ Zibaƣa: Mana Mǝfiboxǝtning ⱨǝmmisi sanga tǝwǝ bolsun, dewidi, Ziba: Mǝn siligǝ tǝzim ⱪilimǝn; silining aldilirida iltipat tapsam, i ƣojam padixaⱨ, — dedi.
5 Le roi David venait d’atteindre Bahourim lorsqu’il en vit sortir un homme de la famille de Saül, nommé Séméi, fils de Ghêra, qui, tout en s’avançant, l’accablait d’injures,
Dawut padixaⱨ Baⱨurimƣa kǝlgǝndǝ, mana Saulning jǝmǝtidin bolƣan, Geraning oƣli Ximǝy isimlik bir adǝm xu yǝrdin uning aldiƣa qiⱪti; u bu yaⱪⱪa kǝlgǝq kimdu birini ⱪarƣawatatti.
6 lançait des pierres à David et à tous ses serviteurs, à toute la foule et à tous les guerriers qui l’entouraient à droite et à gauche.
U Dawutning ɵzigǝ wǝ Dawut padixaⱨning barliⱪ hizmǝtkarliriƣa ⱪarap taxlarni atti; ⱨǝmmǝ hǝlⱪ bilǝn barliⱪ palwanlar padixaⱨning ong tǝripidǝ wǝ sol tǝripidǝ turatti.
7 Et Séméi s’exprimait ainsi dans ses imprécations: "Va-t’en, va-t’en, homme de sang, homme indigne!
Ximǝy ⱪarƣap: Yoⱪal, yoⱪal, ⱨǝy sǝn ⱪanhor, iplas!
8 Le Seigneur a fait retomber sur toi tout le sang de la maison de Saül dont tu occupes le trône, et a fait passer la royauté aux mains de ton fils Absalon. Te voilà puni de ta méchanceté, homme de sang que tu es!"
Sǝn Saulning ornida padixaⱨ boldung, lekin Pǝrwǝrdigar uning jǝmǝtining ⱪenini sening bexingƣa ⱪayturdi; ǝmdi Pǝrwǝrdigar padixaⱨliⱪni oƣlung Abxalomning ⱪoliƣa bǝrdi; mana, ɵzüngning rǝzilliking sening üstünggǝ qüxti, qünki sǝn bir ⱪanhorsǝn! — dedi.
9 Abisaï, fils de Cerouya, dit au roi: "Pourquoi laisse-t-on ce chien mort insulter le roi mon maître? Permets-moi d’avancer et de lui trancher la tête."
Zǝruiyaning oƣli Abixay padixaⱨⱪa: Nemixⱪa bu ɵlük it ƣojam padixaⱨni ⱪarƣisun? U yǝrgǝ berip uning bexini kǝskili manga ijazǝt bǝrgǝysǝn! — dedi.
10 Le roi répondit: "Qu’ai-je affaire de vous, enfants de Cerouya? S’Il insulte ainsi, c’est que Dieu lui aura inspiré d’insulter David; qui lui demandera compte de sa conduite?"
Lekin padixaⱨ: I Zǝruiyaning oƣulliri, mening bilǝn nemǝ karinglar? U ⱪarƣisa ⱪarƣisun! Əgǝr Pǝrwǝrdigar uningƣa, Dawutni ⱪarƣiƣin, dǝp eytⱪan bolsa, undaⱪta kim uningƣa: Nemixⱪa bundaⱪ ⱪilisǝn? — deyǝlisun?
11 Puis il dit à Abïsaï et à tous ses serviteurs: "Si mon propre fils, sorti de mes entrailles, en veut à ma vie, qu’attendre de ce Benjamite? Laissez-le prodiguer l’injure, si Dieu le lui a dit!
Dawut Abixayƣa wǝ barliⱪ hizmǝtkarliriƣa: Mana ɵz puxtumdin bolƣan oƣlum mening jenimni izdigǝn yǝrdǝ, bu Binyamin kixi uningdin artuⱪraⱪ ⱪilmamdu? Uni ⱪarƣiƣili ⱪoyƣin, qünki Pǝrwǝrdigar uningƣa xundaⱪ buyruptu.
12 Peut-être le Seigneur considérera-t-il ma situation et me rendra-t-il du bonheur en échange des outrages que je subis en ce jour."
Pǝrwǝrdigar bǝlkim mening dǝrdlirimni nǝzirigǝ elip, bu adǝmning bügün meni ⱪarƣiƣanlirining ornida manga yahxiliⱪ yandurar, dedi.
13 David, avec ses gens, poursuivit sa route. Cependant Séméi suivait du même pas le flanc de la montagne, continuant à l’insulter, lançant des pierres et faisant voler de la poussière dans sa direction.
Xuning bilǝn Dawut ɵz adǝmliri bilǝn yolda mengiwǝrdi. Ximǝy bolsa Dawutning uduldiki taƣ baƣrida mangƣaq ⱪarƣaytti ⱨǝm tax etip topa-qang qaqatti.
14 Le roi avec toute sa suite, tous fatigués, arriva, et l’on s’y reposa.
Padixaⱨ wǝ uning bilǝn bolƣan hǝlⱪning ⱨǝmmisi ⱨerip, mǝnzilgǝ barƣanda u yǝrdǝ aram aldi.
15 Or, Absalon, suivi de tout le peuple israélite, était entré dans Jérusalem, et Ahitofel avec lui.
Əmdi Abxalom barliⱪ Israillar bilǝn Yerusalemƣa kǝldi; Aⱨitofǝl uning bilǝn billǝ idi.
16 Lorsque Houchaï l’Arkéen, ami de David, arriva auprès d’Absalon, il s’écria devant lui: "Vive le roi! Vive le roi!"
Dawutning dosti arkiliⱪ Ⱨuxay Abxalomning ⱪexiƣa kǝlgǝndǝ, u Abxalomƣa: Padixaⱨ yaxisun! Padixaⱨ yaxisun! — dedi.
17 Absalon lui dit: "C’Est là ton dévouement pour ton ami? Pourquoi n’as-tu pas suivi ton ami?"
Abxalom Ⱨuxayƣa: Bu sening dostungƣa kɵrsitidiƣan ⱨimmitingmu? Nemixⱪa dostung bilǝn barmiding? — dedi.
18 Houchaï répondit à Absalon: "Point du tout; celui qui a été adopté par l’Eternel et par ce peuple, par tous les Israélites, c’est à lui que j’appartiens, c’est avec lui que je demeure.
Ⱨuxay Abxalomƣa: Yaⱪ, undaⱪ ǝmǝs, bǝlki Pǝrwǝrdigar wǝ bu hǝlⱪ ⱨǝmdǝ Israillarning ⱨǝmmisi kimni tallisa, mǝn uningƣa tǝwǝ bolay wǝ uning yenida turimǝn.
19 En second lieu, qui vais-je servir? N’Est-ce pas le fils de David? Comme j’ai servi ton père, ainsi serai-je à ton égard."
Xuningdin baxⱪa kimning hizmitidǝ bolay? Uning oƣlining ⱪexida hizmǝt ⱪilmamdim? Sening atangning ⱪexida hizmǝt ⱪilƣandǝk, ǝmdi sening ⱪexingda hizmǝt ⱪilay, — dedi.
20 Absalon dit à Ahitofel: "Délibérez entre vous sur ce que nous avons à faire."
Andin Abxalom Aⱨitofǝlgǝ: Mǝsliⱨǝtlixip yol kɵrsitinglar; ⱪandaⱪ ⱪilsaⱪ bolar? — dedi.
21 Ahitofel répondit à Absalon: "Aie commerce avec les concubines de ton père, laissées par lui pour garder sa demeure; tout Israël saura que tu t’es rendu odieux à ton père, et tous ceux qui sont avec toi en seront plus résolus."
Aⱨitofǝl Abxalomƣa: Atangning ordisiƣa ⱪariƣili ⱪoyƣan kenizǝkliri bilǝn billǝ yatⱪin; xuning bilǝn pütkül Israil sening ɵzüngni atangƣa nǝprǝtlik ⱪilƣanliⱪingni anglaydu; xundaⱪ ⱪilip sanga ǝgǝxkǝnlǝrning ⱪolliri küqlǝndürülidu, dedi.
22 On dressa donc pour Absalon une tente sur la terrasse, et il eut commerce avec les concubines de son père à la vue de tout Israël.
Xuning bilǝn ular Abxalom üqün ordining ɵgzisidǝ bir qedir tikti; Abxalom ⱨǝmmǝ Israilning kɵzliri aldida ɵz atisining kenizǝkliri bilǝn billǝ boldi.
23 Les avis que donnait Ahitofel en ce temps-là étaient respectés comme la parole de Dieu même; il en était ainsi de tous ses avis et pour David et pour Absalon.
U künlǝrdǝ Aⱨitofǝlning bǝrgǝn mǝsliⱨǝti huddi kixi Hudadin sorap erixkǝn sɵz-kalamdǝk ⱨesablinatti. Uning Dawutⱪa wǝ Abxalomƣa bǝrgǝn ⱨǝmmǝ mǝsliⱨǝtimu ⱨǝm xundaⱪ ⱪarilatti.