< Job 8 >
1 Et Bildad, le Shukhite, répondit et dit:
Pea naʻe toki tali ʻe Pilitati mei Suaa, ʻo ne pehē,
2 Jusques à quand diras-tu ces choses, et les paroles de ta bouche seront-elles un vent impétueux?
ʻE fēfē hono fuoloa ʻo hoʻo lea pehē pe? Pea tatau mo e matangi mālohi ʻae ngaahi lea ʻa ho ngutu?
3 Est-ce que Dieu pervertit le droit? Le Tout-puissant pervertira-t-il la justice?
He ʻoku fakahala ʻe he ʻOtua ʻae fakamaau? Pe fakahalaʻi ʻe he Māfimafi ʻae angatonu?
4 Si tes fils ont péché contre lui, il les a aussi livrés en la main de leur transgression.
Kapau kuo angahala ʻa hoʻo fānau kiate ia, pea kuo ne liʻaki ʻakinautolu ko e meʻa ʻi heʻenau fai hala;
5 Si tu recherches Dieu et que tu supplies le Tout-puissant,
Kapau te ke kumi vave ki he ʻOtua, pea fai hoʻo faʻa hū tāumaʻu ki he Māfimafi;
6 Si tu es pur et droit, certainement il se réveillera maintenant en ta faveur, et rendra prospère la demeure de ta justice;
Kapau kuo ke maʻa mo angatonu ko e moʻoni ʻe ʻā hake ia maʻau, pea te ne ngaohi ke monūʻia ʻae nofoʻanga ʻo hoʻo māʻoniʻoni.
7 Et ton commencement aura été petit, mais ta fin sera très grande.
Neongo ʻae siʻi ʻa ho kamataʻanga, ka ʻe fakalahi ʻaupito ho ikuʻanga.
8 Car interroge, je te prie, la génération précédente, et sois attentif aux recherches de leurs pères;
“Ko eni, ʻoku ou kole kiate koe, ke ke fehuʻi ki he kuonga ʻi muʻa, pea ke teuʻi koe ke ke ʻeke ki heʻenau ngaahi tamai:
9 Car nous sommes d’hier et nous n’avons pas de connaissance, car nos jours sont une ombre sur la terre.
(He ʻoku ʻoe ʻaneafi pe ʻakinautolu, pea taʻeʻilo ha meʻa, koeʻuhi ʻoku tatau hotau ngaahi ʻaho ʻi māmani mo e ʻata: )
10 Ceux-là ne t’enseigneront-ils pas, ne te parleront-ils pas, et de leurs cœurs ne tireront-ils pas des paroles?
ʻIkai ʻe akonakiʻi koe ʻekinautolu, ʻo tala kiate koe, pea hua ʻaki mai ʻae ngaahi lea mei honau loto?
11 Le papyrus s’élève-t-il où il n’y a pas de marais? Le roseau croît-il sans eau?
“ʻE faʻa tupu ʻae mohuku ʻoe anovai ka ʻi he kelepulu pe? ʻE faʻa tupu ʻae kaho ka ʻi he vai pe?
12 Encore dans sa verdeur, sans qu’on l’ait arraché, avant toute herbe il sèche.
He ʻoku lolotonga ʻene kei mata, ʻo ʻikai tā, ʻoku tomuʻa mae ia ʻi he ʻakau kotoa pē.
13 Tels sont les sentiers de tous ceux qui oublient Dieu; et l’attente de l’impie périra;
ʻOku pehē pe ʻae ʻaluʻanga ʻokinautolu ʻoku fakangaloʻi ʻae ʻOtua; pea ko e ʻamanaki ʻae mālualoi ʻe ʻauha ia:
14 Son assurance sera retranchée, et sa confiance sera une toile d’araignée:
Ko ʻene ʻamanaki ʻe tuʻusi ia, pea ko ʻene falalaʻanga ko e matamata kupenga ʻoe hina.
15 Il s’appuiera sur sa maison, et elle ne tiendra pas; il s’y cramponnera, et elle ne restera pas debout.
ʻE faʻaki ia ki hono fale, ka ʻe ʻikai tuʻu ia: ʻe puke maʻu ʻe ia ki ai, ka ʻe ʻikai te ne tolonga.”
16 Il est verdoyant devant le soleil, et son rameau s’étend sur son jardin;
ʻOku maʻuiʻui ia ʻi he mata ʻoe laʻā, pea tupu hono vaʻa ʻi heʻene ngoue.
17 Ses racines s’entrelacent dans un tas de rocaille, il voit la demeure des pierres;
Ko hono ngaahi aka ʻoku fefihifihitaki ʻi he tafungofunga, ʻo ʻiloʻi ʻae potu makamaka.
18 S’Il l’ôte de sa place, celle-ci le désavouera: Je ne t’ai pas vu!
Kapau te ne fakaʻauha ia mei hono potu, pea ʻe toki fakafisi ia, ʻo pehē, ‘naʻe ʻikai te u mamata kiate koe.’
19 Telles sont les délices de ses voies; et de la poussière, d’autres germeront.
Vakai, ko e fiefia eni ʻa hono hala, pea ʻe toe tupu ʻae niʻihi mei he kelekele.
20 Voici, Dieu ne méprisera pas l’homme parfait, et ne soutiendra pas les mains des méchants:
“Vakai, ʻe ʻikai siʻaki ʻe he ʻOtua ha taha haohaoa, pea ʻe ʻikai tokoniʻi ʻe ia ʻae kau fai kovi:
21 Tandis qu’il remplira ta bouche de rire et tes lèvres de chants de joie,
Kaeʻoua ke ne fakapito ho ngutu ʻi he kata, mo ho loungutu ʻi he fiefia.
22 Ceux qui te haïssent seront revêtus de honte, et la tente des méchants ne sera plus.
Ko kinautolu ʻoku fehiʻa kiate koe ʻe fakakofuʻaki ʻae mā; pea ʻe fakaʻauha ʻae nofoʻanga ʻoe angahala.”