< 2 Chroniques 12 >
1 Et il arriva que, quand le royaume de Roboam fut affermi, et qu’il se fut fortifié, il abandonna la loi de l’Éternel, et tout Israël avec lui.
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi he hoko ʻo fokotuʻumaʻu ʻe Lehopoami ʻae puleʻanga, ʻo ne fakamālohi ia, naʻa ne liʻaki ʻae fono ʻa Sihova, pea pehē mo ʻIsileli kotoa pē.
2 Et parce qu’ils avaient péché contre l’Éternel, il arriva, en la cinquième année du roi Roboam, que Shishak, roi d’Égypte, monta contre Jérusalem,
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi hono taʻu ʻe nima ʻoe tuʻi ko Lehopoami naʻe ʻalu hake ai ʻa Sisaki ko e tuʻi ʻo ʻIsipite ke tauʻi ʻa Selūsalema, ko e meʻa ʻi heʻenau fai talangataʻa kia Sihova,
3 avec 1 200 chars et 60 000 cavaliers; et le peuple qui vint avec lui d’Égypte, Libyens, Sukkiens, et Éthiopiens, était sans nombre;
Mo e saliote ʻe taha mano mo e ua afe, mo e kau tangata heka hoosi ʻe toko ono mano: pea naʻe taʻefaʻalaua ʻae kakai naʻe ʻalu hake mo ia mei ʻIsipite: ʻae kakai Lipea, mo e kakai Sukimi, mo e kakai ʻItiopea.
4 et il prit les villes fortes qui étaient à Juda, et vint jusqu’à Jérusalem.
Pea naʻa ne kapa ʻae ngaahi kolotau naʻe kau ki Siuta, ʻo ne haʻu ki Selūsalema.
5 Et Shemahia, le prophète, vint vers Roboam et vers les chefs de Juda qui s’étaient assemblés à Jérusalem, fuyant Shishak, et leur dit: Ainsi dit l’Éternel: Vous m’avez abandonné, et moi je vous ai aussi abandonnés aux mains de Shishak.
Pea naʻe haʻu ʻaia Simaia ko e palōfita kia Lehopoami, pea ki he houʻeiki ʻo Siuta, ʻaia naʻe kātoa fakataha ki Selūsalema ko e meʻa ia Sisaki, ʻo ne pehē kiate kinautolu, “ʻOku pehē mai ʻa Sihova, ‘Kuo mou liʻaki au, pea ko ia kuo u liʻaki ai foki ʻakimoutolu ki he nima ʻo Sisaki.’”
6 Et les chefs d’Israël et le roi s’humilièrent, et dirent: L’Éternel est juste.
Ko ia naʻe fakavaivai ai ʻakinautolu ʻae houʻeiki ʻo ʻIsileli mo e tuʻi: pea naʻa nau pehē, “ʻOku tonuhia ʻa Sihova.”
7 Et quand l’Éternel vit qu’ils s’étaient humiliés, la parole de l’Éternel vint à Shemahia, disant: Ils se sont humiliés, je ne les détruirai pas; je leur donnerai un peu de délivrance, et ma fureur ne se déversera pas sur Jérusalem par le moyen de Shishak;
Pea ʻi he vakai ʻe Sihova kuo nau fakavaivai ʻakinautolu, naʻe hoko mai ʻae folofola ʻa Sihova kia Simaia, ʻo pehē, “Kuo nau fakavaivai ʻakinautolu, ko ia ʻe ʻikai ai te u fakaʻauha ʻakinautolu: ka te u tuku kiate kinautolu ʻae fakamoʻui ʻo fuoloa siʻi: pea ʻe ʻikai lingi ʻeku ʻita lahi ki Selūsalema ʻi he nima ʻo Sisaki.
8 mais ils lui seront asservis, et ils connaîtront ce que c’est que mon service, et le service des royaumes des pays.
Ka ko e moʻoni te nau hoko ko ʻene kau tamaioʻeiki: koeʻuhi ke nau ʻilo ʻeku ngāue, mo e ngāue ki he ngaahi puleʻanga ʻoe ngaahi fonua.”
9 Et Shishak, roi d’Égypte, monta contre Jérusalem, et prit les trésors de la maison de l’Éternel et les trésors de la maison du roi: il prit tout. Et il prit les boucliers d’or que Salomon avait faits.
Ko ia naʻe hoko mai ʻa Sisaki ʻo tauʻi ʻa Selūsalema, pea naʻe ʻave mo ia ʻae ngaahi koloa mei he fale ʻo Sihova, mo e ngaahi koloa ʻoe fale ʻoe tuʻi: naʻa ne ʻave kotoa pē: naʻa ne fetuku ʻo ʻave ʻae ngaahi pā koula ʻaia naʻe ngaohi ʻe Solomone.
10 Et le roi Roboam fit à leur place des boucliers d’airain, et les confia aux mains des chefs des coureurs qui gardaient l’entrée de la maison du roi.
Pea naʻe ngaohi ʻe Lehopoami ʻae ngaahi pā palasa ke fetongi ia, ʻo ne tuku ia ki he matāpule ʻoe kau leʻo, ʻaia naʻe leʻohi ʻae hūʻanga ki he fale ʻoe tuʻi.
11 Et toutes les fois que le roi entrait dans la maison de l’Éternel, il arrivait que les coureurs venaient et les portaient, puis ils les rapportaient dans la chambre des coureurs.
Pea ʻi he hū ʻae tuʻi ki he fale ʻa Sihova, naʻe haʻu ʻae kau leʻo ʻo fetuku ia ki ai pea naʻe toe ʻomi ia mei ai ki he fale ʻoe kau leʻo.
12 Et quand il s’humilia, la colère de l’Éternel se détourna de lui, et il ne le détruisit pas entièrement; et aussi il y avait en Juda de bonnes choses.
Pea ʻi heʻene fakaangavaivai ia, naʻe tafoki meiate ia ʻae houhau ʻa Sihova, koeʻuhi ke ʻoua naʻa fakaʻauha ʻaupito ia: pea naʻe hoko foki ʻae lelei ʻi Siuta.
13 Et le roi Roboam se fortifia dans Jérusalem, et régna. Or Roboam était âgé de 41 ans lorsqu’il commença de régner; et il régna 17 ans à Jérusalem, la ville que l’Éternel avait choisie d’entre toutes les tribus d’Israël pour y mettre son nom; et le nom de sa mère était Naama, une Ammonite.
Ko ia naʻe fakamālohiʻi ia ʻe Lehopoami ʻi Selūsalema, pea pule ia: he naʻe fāngofulu taʻu mo e taʻu ʻe taha ʻae motuʻa ʻo Lehopoami ʻi heʻene kamata pule, pea naʻe pule ia ʻi he taʻu ʻe hongofulu ma fitu ʻi Selūsalema, ko e kolo ʻaia naʻe fili ʻe Sihova mei he ngaahi faʻahinga kotoa pē ʻo ʻIsileli, ke tuku ki ai hono huafa. Pea ko e hingoa ʻo ʻene faʻē ko Neama, ko e fefine ʻAmoni.
14 Mais il fit le mal; car il n’appliqua pas son cœur à rechercher l’Éternel.
Pea naʻe fai kovi ia, koeʻuhi naʻe ʻikai te ne teuteu hono loto ke kumi kia Sihova.
15 Et les actes de Roboam, les premiers et les derniers, ne sont-ils pas écrits dans les paroles de Shemahia, le prophète, et d’Iddo, le voyant, dans les registres généalogiques? Et il y eut des guerres continuelles entre Roboam et Jéroboam.
Pea ko hono toe ʻoe ngaahi ngāue ʻa Lehopoami ko e ʻuluaki mo e kimui, ʻikai kuo tohi ia ʻi he tohi ʻa Simaia ko e palōfita, pea mo Ito ko e tangata kikite, ki he ngaahi hohoko? Pea naʻe fai maʻu ʻae fetauʻaki ʻa Lehopoami mo Selopoami.
16 Et Roboam s’endormit avec ses pères, et il fut enterré dans la ville de David; et Abija, son fils, régna à sa place.
Pea naʻe mohe ʻa Lehopoami mo ʻene ngaahi tamai, pea naʻe fai hono putu ʻi he kolo ʻa Tevita: pea naʻe fetongi ia ʻi he pule ʻe hono foha ko ʻApisa.