< Jean 13 >

1 Avant la fête de Pâque, Jésus, sachant que son heure était venue de passer de ce monde à son Père, après avoir aimé les siens qui étaient dans le monde, les aima jusqu’à la fin.
Ɵtüp ketix ⱨeytidin ilgiri, Əysa bu dunyadin ayrilip, Atining yeniƣa baridiƣan waⱪit-saǝtning yetip kǝlgǝnlikini bildi wǝ xuning üqün bu dunyadiki ɵz adǝmlirigǝ kɵrsitip kǝlgǝn meⱨir-muⱨǝbbitini ahirƣiqǝ toluⱪ kɵrsitip turdi.
2 Pendant le souper, lorsque déjà le diable avait mis dans le cœur de Judas, fils de Simon Iscariote, le dessein de le livrer,
Əmdi kǝqlik tamaⱪ yeyiliwatⱪanidi; Iblis alliburun Simonning oƣli Yǝⱨuda Ixⱪariyotning kɵngligǝ Əysaƣa satⱪunluⱪ ⱪilix wǝswǝsisini salƣanidi.
3 Jésus, qui savait que son Père avait remis toutes choses entre ses mains, et qu’il était sorti de Dieu et s’en allait à Dieu,
Əysa Atining ⱨǝr ixni uning ⱪoliƣa tapxurƣinini, wǝ ɵzining Hudaning yenidin kelip, Hudaning yeniƣa ⱪaytidiƣanliⱪini bilgǝqkǝ,
4 se leva de table, posa son manteau, et, ayant pris un linge, il s’en ceignit.
dastihandin turup, ton-kɵnglikini yexip, bir lɵnggǝ bilǝn belini baƣlidi.
5 Puis il versa de l’eau dans le bassin et se mit à laver les pieds de ses disciples, et à les essuyer avec le linge dont il était ceint.
Andin jawurƣa su ⱪuyup, muhlislarning putlirini yuyuxⱪa wǝ beligǝ baƣliƣan lɵnggǝ bilǝn sürtüp ⱪurutuxⱪa baxlidi.
6 Il vint donc à Simon-Pierre; et Pierre lui dit: « Quoi, vous Seigneur, vous me lavez les pieds! »
Nɵwǝt Simon Petrusⱪa kǝlgǝndǝ, Petrus uningƣa: — I Rǝb, putumni sǝn yusang ⱪandaⱪ bolƣini?! — dedi.
7 Jésus lui répondit: « Ce que je fais, tu ne le sais pas maintenant, mais tu le comprendras bientôt. »
Əysa uningƣa: — Nemǝ ⱪiliwatⱪinimni ⱨazir bilmǝysǝn, lekin keyin bilisǝn, — dedi.
8 Pierre lui dit: « Non, jamais vous ne me laverez les pieds. » Jésus lui répondit: « Si je ne te lave, tu n’auras point de part avec moi. » (aiōn g165)
Petrus: — Sǝn mening putumni yusang ⱨǝrgiz bolmaydu! — dedi. Əysa uningƣa jawabǝn: — Seni yumisam, mening bilǝn tǝng nesiwǝng bolmaydu, — dedi. (aiōn g165)
9 Simon-Pierre lui dit: « Seigneur, non seulement les pieds, mais encore les mains et la tête! »
Simon Petrus: — I Rǝb, undaⱪta pǝⱪǝt putlirimnila ǝmǝs, ⱪollirimnimu, beximnimu yuƣaysǝn! — dedi.
10 Jésus lui dit: « Celui qui a pris un bain n’a besoin que de laver ses pieds; il est pur tout entier. Et vous aussi, vous êtes purs, mais non pas tous. »
Əysa uningƣa: — Bǝdini yuyulup, tamamǝn pakiz bolƣan adǝm pǝⱪǝt putlirini yusila ⱪayta yuyunuxining ⱨajiti bolmaydu. Silǝr pakiz, lekin ⱨǝmminglar ǝmǝs, — dedi
11 Car il savait quel était celui qui allait le livrer; c’est pourquoi il dit: « Vous n’êtes pas tous purs. »
(qünki u ɵzini kimning tutup beridiƣanliⱪini bilǝtti; xuning üqün u «Ⱨǝmminglarla pakiz ǝmǝs» degǝnidi).
12 Après qu’il leur eut lavé les pieds, et repris son manteau, il se remit à table et leur dit: « Comprenez-vous ce que je vous ai fait?
Xuning bilǝn u ularning putlirini yuyup bolƣandin keyin, ton-kɵnglikini kiyip, yǝnǝ dastihanƣa olturup ularƣa mundaⱪ dedi: — Silǝrgǝ nemǝ ⱪilƣinimni uⱪtunglarmu?
13 Vous m’appelez le Maître et le Seigneur: et vous dites bien, car je le suis.
Silǝr meni «Ustaz» wǝ «Rǝb» dǝysilǝr wǝ rast eytisilǝr, mǝn xundaⱪturmǝn.
14 Si donc moi, le Seigneur et le Maître, je vous ai lavé les pieds, vous devez aussi vous laver les pieds les uns aux autres.
Əgǝr mǝn Rǝb wǝ ustazinglar turuⱪluⱪ, putliringlarni yuƣanikǝnmǝn, silǝrmu bir-biringlarning putlirini yuyuxunglar kerǝk.
15 Car je vous ai donné l’exemple, afin que, comme je vous ai fait, vous fassiez aussi vous-mêmes.
Mǝn silǝrgǝ ⱪilƣandǝk silǝrningmu ⱨǝm xundaⱪ ⱪilixinglar üqün bu ülgini ⱪaldurdum.
16 En vérité, en vérité, je vous le dis, le serviteur n’est pas plus grand que son maître, ni l’apôtre plus grand que celui qui l’a envoyé.
Bǝrⱨǝⱪ, bǝrⱨǝⱪ, mǝn silǝrgǝ xuni eytip ⱪoyayki, ⱪul hojayinidin üstün turmaydu, ǝlqimu ɵzini ǝwǝtküqidin üstün turmaydu.
17 Si vous savez ces choses vous êtes heureux, pourvu que vous les pratiquiez.
Bu ixlarni bilgǝnikǝnsilǝr, xundaⱪ ⱪilsanglar bǝhtliksilǝr!
18 Je ne dis pas cela de vous tous; je connais ceux que j’ai élus; mais il faut que l’Écriture s’accomplisse: Celui qui mange le pain avec moi, a levé le talon contre moi.
Mǝn bularni ⱨǝmminglarƣa ⱪaritip eytmidim. Mǝn talliƣanlirimni bilimǝn, lekin [muⱪǝddǝs yazmilarda] aldin pütülgǝn: «Mǝn bilǝn ⱨǝmdastihan bolup nenimni yegǝnmu manga put atti!» degǝn bu sɵz ǝmǝlgǝ axurulmay ⱪalmaydu.
19 Je vous le dis dès maintenant, avant que la chose arrive, afin que, lorsqu’elle sera arrivée, vous reconnaissiez qui je suis.
Mǝn bu ix yüz berixtin awwal uni silǝrgǝ eytip ⱪoyayki, u ixlar yüz bǝrgǝndǝ mening «Bar Bolƣuqi» ikǝnlikimgǝ ixinisilǝr.
20 En vérité, en vérité, je vous le dis, quiconque me reçoit, reçoit celui qui m’a envoyé. »
Bǝrⱨǝⱪ, bǝrⱨǝⱪ, silǝrgǝ xuni eytip ⱪoyayki, kimki mǝn ǝwǝtkǝn ⱨǝrⱪandaⱪ birsini ⱪobul ⱪilƣan bolsa, meni ⱪobul ⱪilƣan bolidu; wǝ meni ⱪobul ⱪilƣuqilar meni Əwǝtküqini ⱪobul ⱪilƣan bolidu.
21 Ayant ainsi parlé, Jésus fut troublé en son esprit; et il affirma expressément: « En vérité, en vérité, je vous le dis, un de vous me livrera. »
Əysa bu sɵzlǝrni eytⱪandin keyin, roⱨta ⱪattiⱪ piƣan qekip, mundaⱪ guwaⱨliⱪ bǝrdi: — Bǝrⱨǝⱪ, bǝrⱨǝⱪ, mǝn silǝrgǝ xuni eytip ⱪoyayki, aranglarda birǝylǝn manga satⱪunluⱪ ⱪilidu!
22 Les disciples se regardaient les uns les autres, ne sachant de qui il parlait.
Muhlislar kimni dǝwatⱪanliⱪini bilǝlmǝy, bir-birigǝ ⱪaraxti.
23 Or, l’un d’eux était couché sur le sein de Jésus; c’était celui que Jésus aimait.
Əmdi dastihanda muhlisliridin biri Əysaning mǝydisigǝ yɵlinip yatⱪanidi; u bolsa «Əysa sɵyidiƣan muhlis» idi.
24 Simon-Pierre lui fit donc signe pour lui dire: « Qui est celui dont il parle? »
Simon Petrus uningdin [Əysaning] kimni dǝwatⱪinini sorap beⱪixini ixarǝt ⱪildi.
25 Le disciple, s’étant penché sur le sein de Jésus, lui dit: « Seigneur, qui est-ce? »
Xuning bilǝn u Əysaning mǝydisigǝ yɵlinip turup uningdin: — I Rǝb, u kimdur? — dǝp soridi.
26 Jésus répondit: « C’est celui à qui je présenterai le morceau trempé. » Et ayant trempé du pain, il le donna à Judas Iscariote, fils de Simon.
Əysa jawab berip: — Bu bir qixlǝm nanni axⱪa tɵgürüp kimgǝ sunsam, xudur, — dedi. Xuning bilǝn u bir qixlǝm nanni [axⱪa] tɵgürüp, Simonning oƣli Yǝⱨuda Ixⱪariyotⱪa sundi.
27 Aussitôt que Judas l’eut pris, Satan entra en lui; et Jésus lui dit: « Ce que tu fais, fais-le vite. »
Yǝⱨuda nanni eliwidi, Xǝytan uning iqigǝ kirdi. — Ⱪilidiƣiningni qapsan ⱪil, — dedi Əysa uningƣa.
28 Aucun de ceux qui étaient à table ne comprit pourquoi il lui disait cela.
(Əmdi dastihanda olturƣanlarning ⱨeqⱪaysisi uning [Yǝⱨudaƣa] bu sɵzlǝrni nemǝ üqün deginini bilmidi.
29 Quelques-uns pensaient que, Judas ayant la bourse, Jésus voulait lui dire: « Achète ce qu’il faut pour la fête, » ou: « Donne quelque chose aux pauvres. »
Yǝⱨuda ularning ortaⱪ ⱨǝmyanini tutⱪini üqün, bǝzilǝr Əysa uningƣa: «Bizgǝ kerǝklik ⱨeytliⱪ nǝrsilǝrni elip kǝl» yaki «Kǝmbǝƣǝllǝrgǝ birǝr nǝrsǝ bǝr» dǝwatsa kerǝk, dǝp oylaxti).
30 Judas ayant pris le morceau de pain, se hâta de sortir. Il était nuit.
Yǝⱨuda bu bir qixlǝm nanni elipla taxⱪiriƣa qiⱪip kǝtti (bu qaƣ keqǝ idi).
31 Lorsque Judas fut sorti, Jésus dit: « Maintenant le Fils de l’homme a été glorifié, et Dieu a été glorifié en lui.
Yǝⱨuda taxⱪiriƣa qiⱪip kǝtkǝndin keyin, Əysa mundaⱪ dedi: — Əmdi Insan’oƣli uluƣlinidiƣan waⱪit-saǝt yetip kǝldi wǝ Huda u arⱪiliⱪ uluƣlinidu.
32 Si Dieu a été glorifié en lui, Dieu aussi le glorifiera en lui-même, et il le glorifiera bientôt.
Wǝ ǝgǝr Huda uningda uluƣlansa, Hudamu Ɵzidǝ uni uluƣlaydu, xundaⱪla dǝrⱨal uni uluƣlaydu.
33 Mes petits enfants, je ne suis plus avec vous que pour un peu de temps. Vous me chercherez et comme j’ai dit aux Juifs qu’ils ne pouvaient venir où je vais, je vous le dis aussi maintenant.
Balilirim, silǝr bilǝn billǝ bolidiƣan yǝnǝ azƣina waⱪtim ⱪaldi. Silǝr meni izdǝysilǝr, lekin mening Yǝⱨudiylarƣa: «Mǝn baridiƣan yǝrgǝ silǝr baralmaysilǝr» dǝp eytⱪinimdǝk, buni silǝrgimu eytimǝn.
34 Je vous donne un commandement nouveau: que vous vous aimiez les uns les autres; que comme je vous ai aimés, vous vous aimiez aussi les uns les autres.
Silǝrgǝ yengi bir ǝmr tapxurimǝnki, «bir-biringlarni sɵyünglar». Silǝrni sɵyginimdǝk, silǝrmu bir-biringlarni sɵyünglar.
35 C’est à cela que tous connaîtront que vous êtes mes disciples, si vous avez de l’amour les uns pour les autres. »
Aranglarda bir-biringlarƣa meⱨir-muⱨǝbbitinglar bolsa, ⱨǝmmǝ adǝm silǝrning mening muhlislirim ikǝnlikinglarni bilidu.
36 Simon-Pierre lui dit: « Seigneur, où allez-vous? » Jésus répondit: « Où je vais, tu ne peux me suivre à présent; mais tu me suivras plus tard. —
Simon Petrus uningdin: — I Rǝb, ⱪǝyǝrgǝ barisǝn? — dǝp soridi. Əysa jawabǝn: — Mǝn ketidiƣan yǝrgǝ ⱨazirqǝ ǝgixip baralmaysǝn, lekin keyin manga ǝgixip barisǝn, — dedi.
37 Seigneur, lui dit Pierre, pourquoi ne puis-je vous suivre à présent? Je donnerai ma vie pour vous. »
Petrus uningƣa: — I Rǝb, nemǝ üqün ⱨazir sening kǝyningdin ǝgixip baralmaymǝn? Sǝn üqün jenimni pida ⱪilay! — dedi.
38 Jésus lui répondit: « Tu donneras ta vie pour moi! En vérité, en vérité, je te le dis, le coq ne chantera pas, avant que tu ne m’aies renié trois fois. »
Əysa jawabǝn mundaⱪ dedi: — Mǝn üqün rasttinla jeningni pida ⱪilamsǝn? Bǝrⱨǝⱪ, bǝrⱨǝⱪ, sanga eytip ⱪoyayki, horaz qilliƣuqǝ, sǝn mǝndin üq ⱪetim tanisǝn!

< Jean 13 >