< Job 33 >
1 Maintenant donc, Job, écoute mes paroles, prête l’oreille à tous mes discours.
Tena ra, whakarongo, e Hopa, ki aku korero, kia whai taringa ki aku kupu katoa.
2 Voilà que j’ouvre la bouche, ma langue forme des mots dans mon palais,
Nana, kua puaki nei toku mangai, kei te korero toku arero i roto i toku mangai.
3 mes paroles partiront d’un cœur droit, c’est la vérité pure qu’exprimeront mes lèvres.
Ma aku kupu e whakapuaki te tika o toku ngakau; ka korero pono oku ngutu i ta ratou e matau ana.
4 L’esprit de Dieu m’a créé, le souffle du Tout-Puissant me donne la vie.
He mea hanga ahau na te Wairua o te Atua, a na te manawa o te Kaha Rawa ahau i whai ora ai.
5 Si tu le peux, réponds-moi; dispose tes arguments devant moi, tiens-toi ferme.
Ki te taea e koe, whakahokia mai e koe he kupu ki ahau; whakatikaia au korero ki toku aroaro, e tu ki runga.
6 Devant Dieu je suis ton égal, comme toi j’ai été formé du limon.
Nana, ko toku anga ki te Atua he pena hoki i tau; he mea hanga nei ano hoki ahau ki te paru.
7 Ainsi ma crainte ne t’épouvantera pas, et le poids de ma majesté ne peut t’accabler.
Nana, e kore te wehi ki ahau e whakawehi i a koe; e kore ano hoki toku ringa e taimaha iho ki a koe.
8 Oui, tu as dit à mes oreilles, et j’ai bien entendu le son de tes paroles;
He pono kua hakiri oku taringa ki au kupu, a kua rongo atu ahau i te reo o au kupu, e mea ana,
9 « Je suis pur, exempt de tout péché; je suis irréprochable, il n’y a point d’iniquité en moi.
He ma ahau, kahore oku he; he harakore ahau, kahore hoki he kino i roto i ahau:
10 Et Dieu invente contre moi des motifs de haine, il me traite comme son ennemi.
Na e rapu ana ia i te take riri ki ahau, e kiia ana ahau e ia he hoariri nona;
11 Il a mis mes pieds dans les ceps, il surveille tous mes pas. »
E karapitia ana e ia oku waewae ki te rakau, e ata titiro ana ia ki oku hikoinga katoa.
12 Je te répondrai qu’en cela tu n’as pas été juste, car Dieu est plus grand que l’homme.
Nana, maku e whawhati tau kupu, ehara tenei mea au i te mea tika; nui atu hoki te Atua i te tangata.
13 Pourquoi disputer contre lui, parce qu’il ne rend compte de ses actes à personne?
He aha koe i totohe ai ki a ia? E kore hoki e korerotia e ia te tikanga o tetahi o ana mea.
14 Pourtant Dieu parle tantôt d’une manière, tantôt d’une autre, et l’on n’y fait pas attention.
Kotahi hoki, ae ra, e rua korerotanga a te Atua, otiia kahore e maharatia e te tangata.
15 Il parle par des songes, par des visions nocturnes, quand un profond sommeil pèse sur les mortels, quand ils dorment sur leur couche.
I te moe, i te putanga moemoea mai o te po, ina au iho te moe o te tangata, i nga moenga i runga i te takotoranga;
16 À ce moment, il ouvre l’oreille des hommes, et y scelle ses avertissements,
Ko reira ia whakapuare ai i nga taringa o nga tangata, hiri ai hoki i te ako mo ratou;
17 afin de détourner l’homme de ses œuvres mauvaises, et d’écarter de lui l’orgueil,
Kia whakanekehia ai te tangata i tana whakaaro, kia hipokina ai hoki te whakapehapeha o te tangata;
18 afin de sauver son âme de la mort, sa vie des atteintes du dard.
E puritia ana e ia tona wairua kei tae ki te rua, tona ora kei riro i te hoari.
19 Par la douleur aussi l’homme est repris sur sa couche, quand une lutte continue agite ses os.
E whiua ana hoki ia ki te mamae i runga i tona moenga, ki te ngau tonu hoki o ona wheua;
20 Alors il prend en dégoût le pain, et il a horreur des mets exquis,
A whakarihariha ana tona ora ki te taro, tona wairua ki te kai whakaminamina.
21 Sa chair s’évanouit aux regards, ses os qu’on ne voyait pas sont mis à nu.
E honia ana ona kiko, a kore noa e kitea; a purero mai ana ona wheua kihai nei i kitea i mua.
22 Il s’approche de la fosse, sa vie est en proie aux horreurs du trépas.
Heoi e whakatata ana tona wairua ki te rua, tona ora ki nga kaiwhakamate.
23 Mais s’il trouve pour intercesseur, un ange entre mille, qui fasse connaître à l’homme son devoir,
Ki te mea he karere tera kei a ia, he kaiwhakaatu tikanga tetahi i roto i te mano, hei whakaatu i tona tika ki te tangata:
24 Dieu a pitié de lui et dit à l’ange: « Épargne-lui de descendre dans la fosse, j’ai trouvé la rançon de sa vie. »
Na ka tohu tera i a ia, a ka mea, Whakaorangia ia kei heke ki te rua, kua kitea hoki e ahau he utu.
25 Sa chair alors a plus de fraîcheur qu’au premier âge, il revient aux jours de sa jeunesse.
Ko tona kiri ka ngawari atu i to te tamaiti; ka hoki iho ia ki nga ra o tona tamarikitanga:
26 Il prie Dieu, et Dieu lui est propice; il contemple sa face avec allégresse, et le Très-Haut lui rend son innocence.
Ka inoi ia ki te Atua, a ka manako tera ki a ia; heoi ka kite ia i tona mata i runga i te koa: a ka utua e ia te tika o te tangata.
27 Il chante parmi les hommes, il dit: « J’ai péché, j’ai violé la justice, et Dieu ne m’a pas traité selon mes fautes.
E waiata ana ia i te aroaro o nga tangata, e mea ana, Kua hara ahau, whakaparoritia ake e ahau te tika, a kahore he pai ki ahau:
28 Il a épargné à mon âme de descendre dans la fosse, et ma vie s’épanouit à la lumière! »
Kua whakaorangia e ia toku wairua kei riro ki te rua, a e kite toku wairua i te marama.
29 Voilà, Dieu fait tout cela, deux fois, trois fois, pour l’homme,
Nana, e meatia ana enei mea katoa e te Atua, e tuaruatia ana, ae, e tuatorutia ana, ki te tangata,
30 afin de le ramener de la mort, de l’éclairer de la lumière des vivants.
Hei whakahoki mai i tona wairua i roto i te rua, kia whakamaramatia ai ki te marama o te ora.
31 Sois attentif, Job, écoute-moi; garde le silence, que je parle.
Kia whai whakaaro mai, e Hopa, whakarongo mai ki ahau: kati tau, a ka korero ahau.
32 Si tu as quelque chose à dire, réponds-moi; parle, car je voudrais te trouver juste.
Ki te mea he kupu tau, utua mai taku: korero, ko taku hoki i pai ai kia whakatikaia tau.
33 Si tu n’as rien à dire, écoute-moi; fais silence, et je t’enseignerai la sagesse.
Ki te kahore, whakarongo ki ahau: noho puku koe, a maku koe e whakaako ki te whakaaro nui.