< Job 17 >
1 Mon souffle s’épuise, mes jours s’éteignent, il ne me reste plus que le tombeau.
Naibus ti espirituk, ken aggibusen dagiti al-aldawko; nakasaganan ti tanem a para kaniak.
2 Je suis environné de moqueurs, mon œil veille au milieu de leurs outrages.
Pudno nga adda dagiti mananglalais a kaduak; masapul a kankanayon a makitkita ti matak iti pananggargarida.
3 Ô Dieu, fais-toi auprès de toi-même ma caution: quel autre voudrait me frapper dans la main?
Mangtedka ita ti maysa a sapata, agbalinka koma a pammatalged a maipaay kaniak; siasino pay iti adda a tumulong kaniak?
4 Car tu as fermé leur cœur à la sagesse; ne permets donc pas qu’ils s’élèvent.
Ta linapdam O Dios dagiti pusoda manipud ti pannakaawat; saanmonto ngarud itan-ok ida kaniak.
5 Tel invite ses amis au partage, quand défaillent les yeux de ses enfants.
Ti mangakusar kadagiti gagayyemna a maipaay iti gunggona, kumapoyto dagiti mata dagiti annakna.
6 Il a fait de moi la risée des peuples; je suis l’homme à qui l’on crache au visage.
Ngem inaramidnak a maysa a balikas a kanayon nga us-usaren dagiti tattao, tuptupraanda ti rupak.
7 Mon œil est voilé par le chagrin, et tous mes membres ne sont plus qu’une ombre.
Nakudrep met ti matak gapu iti ladingit; nakuttong dagiti amin a paset ti bagik a kas ti kinakuttong ti aniniwan.
8 Les hommes droits en sont stupéfaits, et l’innocent s’irrite contre l’impie.
Agsiddaawto dagiti nalinteg a lallaki gapu iti daytoy; makaungetto ti awan basolna a tao maibusor kadagiti nadangkes a lallaki.
9 Le juste néanmoins demeure ferme dans sa voie, et qui a les mains pures redouble de courage.
Agtalinaedto ti nalinteg a tao iti dalanna; ad-addanto pay a pumigsa dagiti addaan iti nadalus nga im-ima.
10 Mais vous tous, revenez, venez donc; ne trouverai-je pas un sage parmi vous?
Ngem maipapan kadakayo amin, umaykayo ita; saanakto a makasarak iti masirib a tao kadakayo.
11 Mes jours sont écoulés, mes projets anéantis, ces projets que caressait mon cœur.
Naglabasen dagiti al-aldawko, naggibusen dagiti panggepko, uray dagiti tartarigagayan ti pusok.
12 De la nuit ils font le jour; en face des ténèbres, ils disent que la lumière est proche!
Baliwan dagitoy a tattao, dagitoy a mananglalais, ti rabii iti aldaw; ti lawag, kunada nga asideg iti kinasipnget.
13 J’ai beau attendre, le schéol est ma demeure; dans les ténèbres j’ai disposé ma couche. (Sheol )
Agsipud ta kitkitaek ti sheol a kas balayko; agsipud ta inyukradko ti iddak iti kasipngetan, (Sheol )
14 J’ai dit à la fosse: « Tu es mon père; » aux vers: « Vous êtes ma mère et ma sœur! »
agsipud ta imbagak iti abut, 'Sika ti Amak,' ken iti igges, 'Sika ti inak ken kabsatko a babai,'
15 Où est donc mon espérance? Mon espérance, qui peut la voir?
sadino ngaruden ti ayan ti namnamak? Maipapan ti namnamak, siasino ti makakita ti aniaman?
16 Elle est descendue aux portes du schéol, si du moins dans la poussière on trouve du repos!… (Sheol )
Bumabanto kadi ti namnama a kaduak kadagiti ruangan ti sheol inton bumabatayo iti tapuk?” (Sheol )