< Genèse 19 >

1 Les deux anges arrivèrent à Sodome le soir, et Lot était assis à la porte de Sodome. En les voyant, Lot se leva pour aller au-devant d'eux et il se prosterna le visage contre terre,
Pea naʻe haʻu ʻae ʻāngelo ʻe toko ua ki Sotoma kuo efiafi; pea naʻe nofo ʻa Lote ʻi he matapā ʻo Sotoma, pea mamata ʻa Lote, pea tuʻu hake ia ʻo ʻalu ke fakafetaulaki kiate kinaua: pea naʻa ne punou ia mo hono mata ki he kelekele.
2 et il dit: " Voici, mes seigneurs, entrez, je vous prie, chez votre serviteur pour y passer la nuit; lavez vos pieds; vous vous lèverez de bon matin et vous poursuivrez votre route. " Ils répondirent: " Non, nous passerons la nuit sur la place. "
Pea pehē ʻe ia, “Ongo ʻeiki, mo vakai mai, ʻoku ou kole kiate kimoua, mo afe ki he fale ʻo ho mo tamaioʻeiki ʻo nofo ʻi he poōni, pea fufulu ho mo vaʻe, pea te mo tuʻu hengihengi hake pe, pea ō ʻi homo fononga. Pea naʻa na pehē, “E ʻikai; ka te mā nofo ʻi he hala he poōni.”
3 Mais Lot leur fit tant d'instances qu'ils vinrent chez lui et entrèrent dans sa maison. Il leur prépara un festin et fit cuire des pains sans levain; et ils mangèrent.
Pea kole fakamātoato ia kiate kinaua; pea na afe ai kiate ia, ō hū ki hono fale; pea naʻa ne teu ʻena kai, pea taʻo ʻae mā taʻemeʻafakatupu, pea ne na kai.
4 Ils n'étaient pas encore couchés que les hommes de la ville, les hommes de Sodome, entourèrent la maison, depuis les enfants jusqu'aux vieillards, le peuple entier, de tous les bouts de la ville.
Pea naʻe teʻeki te na tokoto, mo ʻene haʻu ʻae kau tangata ʻoe kolo, ʻio, ʻae kau tangata ʻo Sotoma, ʻo nau kāpui ʻae fale, ʻae kau mātuʻa mo e talavou, ʻae kakai kotoa pē mei he potu kehekehe.
5 Ils appelèrent Lot et lui dirent: " Où sont les hommes qui sont entrés chez toi cette nuit? Fais-les sortir vers nous, pour que nous les connaissions. "
Pea naʻa nau ui kia Lote ʻo pehē kiate ia, “Kofaʻā ia ʻae ongo tangata naʻe omi kiate koe he poōni? ʻOmi ʻakinaua kituʻa kiate kimautolu ke mau ʻilo ʻakinaua.”
6 Lot s'avança vers eux à l'entrée de la maison et, ayant fermé la porte derrière lui,
Pea ʻalu kituaʻā Lote ʻi he matapā kiate kinautolu, pea tāpuni ʻe ia ʻae matapā ʻi hono tuʻa,
7 il dit: " Non, mes frères, je vous en prie, ne faites pas le mal!
Pea ne pehē, “ʻOku ou kole kiate kimoutolu, ʻe kāinga, ʻoua te mou fai ʻae kovi pehē ni.
8 Voici, j'ai deux filles qui n'ont pas connu d'homme; laissez-moi vous les amener, et vous leur ferez ce qu'il vous plaira. Mais ne faites rien à ces hommes, car c'est pour cela qu'ils sont venus s'abriter sous mon toit. "
Vakai mai, ʻoku ai hoku ongo ʻofefine ʻoku teʻeki ai te na ʻilo ha tangata; ʻoku ou kole kiate kimoutolu, ke u ʻomi ʻakinaua kiate kimoutolu, pea mou fai kiate kinaua, ʻaia ʻoku lelei kiate kimoutolu kaeʻoua te mou fai ha meʻa ki he ongo tangata ni; he ko ia kuo na omi ai ki he malu ʻo hoku fale.”
9 Ils répondirent: " Ote-toi de là! " Et ils ajoutèrent: " Cet individu est venu comme étranger, et il fait le juge! Eh bien, nous te ferons plus de mal qu'à eux. " Et, repoussant Lot avec violence, ils s'avancèrent pour briser la porte.
Pea naʻa nau pehē, “Tuʻu atu. Pea nau toe pehē, Ko e siana ni naʻe haʻu ia ko e ʻāunofo, pea kuo fie hoko ia ko e fakamaau nai; pea ko eni te mau fai kovi lahi kiate koe, ʻiate kinaua.” Pea naʻa nau feʻohofi mai ʻo tataʻo ʻae tangata ko Lote, pea naʻe meimei maumau ʻae matapā.
10 Les deux hommes étendirent la main et, ayant retiré Lot vers eux dans la maison, ils fermèrent la porte.
Ka naʻe mafao atu ʻae ongo tangata hona nima ʻo toho mai ʻa Lote ki he fale kiate kinaua, pea tāpuni ʻae matapā.
11 Et ils frappèrent d'aveuglement les gens qui étaient à l'entrée de la maison, depuis le plus petit jusqu'au plus grand, et ceux-ci se fatiguèrent inutilement à chercher la porte.
Pea na taaʻi ʻaki ʻae kui, ʻae kau tangata naʻe ʻi he matapā ʻoe fale, ʻae siʻi mo e lalahi: ko ia naʻa nau fiu ʻi he kumi ʻae matapā.
12 Les deux hommes dirent à Lot: " Qui as-tu encore ici? Gendres, fils et filles, et qui que ce soit que tu aies dans la ville, fais-les sortir de ce lieu.
Pea pehē ʻe he ongo tangata kia Lote, “ʻOku ai hao kāinga ʻi he potu ni? Ko ho foha ʻi he fono, mo ho ngaahi foha, mo ho ngaahi ʻofefine, mo ia kotoa pē ʻoku ke maʻu ʻi he kolo ni fetuku mei he potu ni.
13 Car nous allons détruire ce lieu, parce qu'un grand cri s'est élevé de ses habitants devant Yahweh, et que Yahweh nous a envoyés pour le détruire. "
He te ma fakaʻauha ʻae potu ni, koeʻuhi kuo hoko ʻo lahi ʻaupito ʻa ʻenau tangi ki he ʻao ʻo Sihova; pea kuo fekauʻi ʻakimaua ʻe Sihova, ke fakaʻauha ia,”
14 Lot sortit et parla à ses gendres, qui avaient pris ses filles: " Levez-vous, leur dit-il, sortez de ce lieu, car Yahweh va détruire la ville. " Mais, aux yeux de ses gendres, il parut plaisanter.
Pea naʻe ʻalu kituʻa ʻa Lote ʻo lea ki hono ngaahi foha ʻi he fono, ʻaia naʻe uaifi mo hono ngaahi ʻofefine, ʻo ne pehē kiate kinautolu, “Tuʻu hake, hola mei he potu ni; koeʻuhi ʻe fakaʻauha ʻe Sihova ʻae kolo ni;” ka naʻe hangē ia ko ha tokotaha ʻoku luma, ki hono ngaahi foha ʻi he fono.
15 Dès l'aube du jour, les anges pressèrent Lot, en disant: " Lève-toi, prends ta femme et tes deux filles qui sont ici, afin que tu ne périsses pas dans le châtiment de la ville. "
Pea pongipongi hake ai, naʻe fakavave ʻa Lote ʻe he ongo ʻāngelo, ʻo pehē, “Tuʻu ʻo ʻave ho uaifi mo ho ongo ʻofefine ʻoku ʻi heni; telia naʻa ʻauha koe ʻi he angahala ʻae kolo.”
16 Comme il tardait, ces hommes le prirent par la main, lui, sa femme et ses deux filles, car Yahweh voulait l'épargner; ils l'emmenèrent et le mirent hors de la ville.
Pea ʻi heʻene fakatuotuai, naʻe puke hono nima ʻe he ongo tangata, pea mo e nima ʻo hono uaifi, pea mo e nima ʻo hono ongo ʻofefine; naʻe ʻaloʻofa ʻa Sihova kiate ia; pea naʻa na ʻomi ia kituʻa, ʻo tuku ia ʻi he tuaʻā kolo.
17 Lorsqu'ils les eurent fait sortir, l'un des anges dit: " Sauve-toi, sur ta vie. Ne regarde pas derrière toi, et ne t'arrête nulle part dans la Plaine; sauve-toi à la montagne, de peur que tu ne périsses. "
Pea hili ʻena ʻomi ʻakinautolu kituaʻā, pea pehē ʻe ia, “Hola ke ke moʻui ai, ʻoua naʻa ke sio ki mui, pe mālōlō ʻi he tokalelei kotoa pē, mole atu ki he moʻunga, telia naʻa ke ʻauha.”
18 Lot leur dit: " Non, Seigneur.
Pea pehēange ʻe Lote kiate kinaua, “Ke ʻoua naʻa pehē ʻeku ʻEiki!
19 Voici votre serviteur a trouvé grâce à vos yeux, et vous avez fait un grand acte de bonté à mon égard en me conservant la vie; mais je ne puis me sauver à la montagne, sans risquer d'être atteint par la destruction et de périr.
Vakai, kuo ʻofeina ʻa hoʻo tamaioʻeiki ʻi ho ʻao, Pea kuo ke fakaongo lahi hoʻo ʻaloʻofa, ʻaia kuo ke fakahā kiate au, ʻi hoʻo fakamoʻui au: pea ʻe ʻikai te u faʻa lava ki he moʻunga, telia naʻa hoko ai ha kovi kiate au, peau mate.
20 Voyez, cette ville est assez proche pour m'y réfugier, et elle est peu de chose; permettez que je m'y sauve, — n'est-elle pas petite? — et que je vive. "
Vakai, mai ko e kolo ni ʻoku ofi ke hola ki ai, pea ʻoku siʻi ia; ʻofa ke u hola ki ai, (ʻikai ko e siʻi ia?) Pea ʻe moʻui ai hoku laumālie.
21 Il lui dit: " Voici, je t'accorde encore cette grâce, de ne pas détruire la ville dont tu parles.
Pea ne pehē kiate ia, “Vakai, kuo u tokanga kiate koe ʻi he meʻa ni foki, pea ʻe ʻikai te u fakaʻauha ʻae kolo ni ʻaia kuo ke kole ki ai.
22 Hâte-toi de t'y sauver, car je ne puis rien faire que tu n'y sois arrivé. " C'est pour cela qu'on a donné à cette ville le nom de Ségor.
Fakatoʻotoʻo ʻo hola ki ai; he ʻoku ʻikai teu faʻa fai ha meʻa, kaeʻoua ke ke hoko ki ai;” Ko ia naʻe ui ai hono hingoa ʻoe kolo ko ia ko Soa.
23 Le soleil se leva sur la terre, et Lot arriva à Ségor.
Naʻe hoko ʻa Lote ki Soa, kuo hopo ʻae laʻā ki māmani.
24 Alors Yahweh fit pleuvoir sur Sodome et sur Gomorrhe du soufre et du feu d'auprès de Yahweh, du ciel.
Pea naʻe fakaʻuha ʻe Sihova ki Sotoma mo Komola, ʻae makavela mo e afi mei ʻa Sihova ʻi he langi.
25 Il détruisit ces villes et toute la Plaine, et tous les habitants des villes et les plantes de la terre.
Pea ne fakaʻauha ʻae ngaahi kolo ko ia, mo e fonua tokalelei kotoa pē, pea mo e kakai kotoa pē ʻoe ngaahi kolo, pea mo e ngaahi meʻa naʻe tupu ʻi he kelekele.
26 La femme de Lot regarda en arrière et devint une colonne de sel.
Ka naʻe hanga ki mui hono uaifi, ʻi heʻene muimui ʻiate ia, pea naʻe liliu ia ko e pou māsima.
27 Abraham se leva de bon matin et se rendit au lieu où il s'était tenu devant Yahweh.
Pea naʻe ʻalu hengihengi hake pe ʻa ʻEpalahame ki he potu naʻe tuʻu ai ia ʻi he ʻao ʻo Sihova.
28 Il regarda du côté de Sodome et de Gomorrhe, et sur toute l'étendue de la Plaine, et il vit monter de la terre une fumée, comme la fumée d'une fournaise.
Pea ne sio atu ki Sotoma mo Komola, pea ki he fonua kotoa pē ʻoe tokalelei, pea ne mamata, pea vakai naʻe ʻalu hake ʻae kohu ʻoe fonua, ʻo hangē ko e kohu ʻoe pupuʻa afi.
29 Lorsque Dieu détruisit les villes de la Plaine, il se souvint d'Abraham, et il fit échapper Lot au bouleversement, lorsqu'il bouleversa les villes où Lot habitait.
Pea ʻi he fakaʻauha ʻe he ʻOtua ʻae ngaahi kolo ʻoe toafa, naʻe pehē ʻa ʻene manatuʻi ʻe he ʻOtua ʻa ʻEpalahame, ʻo ne fekau ʻa Lote mei he lotolotonga ʻoe ʻauha, ʻi heʻene fakaʻauha ʻae ngaahi kolo ʻaia naʻe nofo ai ʻa Lote.
30 Lot monta de Ségor et s'établit à la montagne, ayant avec lui ses deux filles, car il craignait de rester à Ségor; et il habitait dans une caverne avec ses deux filles.
Pea naʻe ʻalu ʻa Lote mei Soa, mo hono ongo ʻofefine ʻo nau nofo ʻi he moʻunga: he naʻe manavahē ia ke nofo ʻi Soa; pea nofo ia ʻi he ʻanaʻi maka, ʻaia mo hono ongo ʻofefine.
31 L'aînée dit à la plus jeune: " Notre père est vieux, et il n'y a pas d'homme dans le pays pour venir vers nous, selon l'usage de tous les pays.
Pea pehē ʻe he taʻokete ki he tehina, “Kuo motuʻa ʻeta tamai, pea ʻoku ʻikai ha tangata ʻi māmani ke haʻu kiate kitaua, ʻo hangē ko e anga ʻo māmani.
32 Viens, faisons boire du vin à notre père et couchons avec lui, afin que nous conservions de notre père une postérité. "
Ke ta fakainu uaine ʻe ta tamai, pea te ta mohe mo ia, koeʻuhi ke ai ha hako ʻi he ʻe ta tamai.”
33 Elles firent donc boire du vin à leur père cette nuit-là, et l'aînée alla coucher avec son père, et il ne s'aperçut ni du coucher de sa fille ni de son lever.
Pea naʻa na fakainu uaine ʻena tamai ʻi he pō ko ia; pea ʻalu ʻae taʻokete ʻo mohe mo ʻene tamai: pea naʻe ʻikai te ne ʻilo ʻene tokoto hifo, pe ko ʻene toetuʻu hake.
34 Le lendemain, l'aînée dit à la plus jeune: " Voici, j'ai couché la nuit dernière avec mon père; faisons-lui boire du vin encore cette nuit, et va coucher avec lui afin que nous conservions de notre père une postérité ".
Pea pongipongi ai, naʻe pehē ʻae lea ʻae ʻuluaki ki he tehina, “Vakai, naʻaku mohe ʻanepō ki heʻeku tamai; pea ke ta fakainu uaine ia he poōni foki; pea ke ʻalu kiate ia ke mo mohe, koeʻuhi ke ai ha hako ʻi heʻeta tamai.”
35 Cette nuit-là encore elles firent boire du vin à leur père, et la cadette alla se coucher auprès de lui, et il ne s'aperçut ni de son coucher ni de son lever.
Pea naʻa na fakainu uaine ʻena tamai ʻi he pō ko ia foki; pea ʻalu ange ʻae tehina, ʻo mohe mo ia pea naʻe ʻikai te ne ʻilo ʻene tokoto hifo, pe ko ʻene tuʻu hake.
36 Les deux filles de Lot devinrent enceintes de leur père.
Pea feitama ai fakatouʻosi pe ʻae ongo ʻofefine ʻo Lote ki heʻena tamai.
37 L'aînée mit au monde un fils, qu'elle nomma Moab: c'est le père des Moabites, qui existent jusqu'à ce jour.
Pea fanauʻi ʻe he ʻuluaki ʻae tama, pea ne ui hono hingoa ko Moape, ko e tamai ia ʻae kakai Moape, ʻo aʻu ki he ʻaho ni.
38 La cadette eut aussi un fils, qu'elle nomma Ben-Ammi: c'est le père des fils d'Ammon, qui existent jusqu'à ce jour.
Pea fanauʻi foki ʻe he tehina ʻae tama, pea ne ui ia ko Peniami: ʻaia ko e tamai ʻae ngaahi fānau ʻa ʻAmoni, ʻo aʻu ki he ʻaho ni.

< Genèse 19 >