< 2 Samuel 12 >
1 Yahvé envoya Nathan auprès de David. Il vint le trouver et lui dit: « Il y avait dans une ville deux hommes, l'un riche et l'autre pauvre.
Pea naʻe fekau ʻe Sihova ʻa Natani kia Tevita. Pea naʻa ne haʻu kiate ia, ʻo ne pehē ki ai, “Naʻe ai ʻae ongo tangata ʻe toko ua, ʻi he kolo pe taha: naʻe koloaʻia ʻae tokotaha kae masiva ʻae tokotaha.
2 Le riche avait beaucoup de troupeaux,
Naʻe maʻu ʻe he koloaʻia ʻae fanga manu siʻi mo e fanga manu lalahi ʻo lahi ʻaupito:
3 mais le pauvre n'avait rien, sauf une petite brebis qu'il avait achetée et élevée. Elle grandissait avec lui et avec ses enfants. Elle mangeait de sa nourriture, buvait dans sa coupe, se couchait dans son sein et était pour lui comme une fille.
Ka naʻe ʻikai ha meʻa ʻi he tangata masiva, ka ko e kihiʻi lami fefine pe taha, ʻaia naʻa ne fakatau pea pusiaki: pea naʻe tupu hake ia mo ia pea mo ʻene fānau; pea naʻe kai ia ʻi heʻene meʻakai ʻaʻana, pea ne inu mei heʻene ipu ʻaʻana, pea naʻe tokoto ia ki hono fatafata, pea naʻe tatau ia kiate ia mo ha ʻofefine.
4 Un voyageur vint chez le riche, et il ne voulut pas prendre de son propre troupeau et de son propre bétail pour le préparer pour le voyageur qui était venu chez lui, mais il prit l'agneau du pauvre et le prépara pour l'homme qui était venu chez lui. »
Pea naʻe haʻu ʻae tangata fononga ki he tangata koloaʻia, pea naʻa ne mamae ke fili mei heʻene fanga manu siʻi ʻaʻana, mo ʻene fanga manu lalahi, ke teuteu ia maʻae tangata fononga ʻaia naʻe haʻu kiate ia; ka naʻa ne ʻomi ʻae lami ʻae tangata masiva, ʻo ne teuteuʻi ia maʻae tangata ʻaia naʻe haʻu kiate ia.”
5 La colère de David s'enflamma contre cet homme, et il dit à Nathan: « L'Éternel est vivant, l'homme qui a fait cela mérite la mort!
Pea naʻe tupu ʻo vela lahi ʻae houhau ʻa Tevita ki he tangata; pea naʻa ne pehē kia Netane, “Hangē ʻoku moʻui ʻa Sihova, ʻoku totonu ke mate ʻae tangata ʻaia kuo fai ʻae meʻa ni:
6 Il doit rendre l'agneau au quadruple, parce qu'il a fait cette chose et parce qu'il n'a pas eu de pitié! ».
Pea ʻe totongi ia ʻae lami ke liunga fā, koeʻuhi ko ʻene fai ʻae meʻa ni, pea koeʻuhi naʻe ʻikai ʻiate ia ha angaʻofa.”
7 Nathan dit à David: « Tu es l'homme de la situation! Voici ce que dit Yahvé, le Dieu d'Israël: « Je t'ai oint comme roi d'Israël et je t'ai délivré de la main de Saül.
Pea naʻe pehē atu ʻe Netane kia Tevita, “Ko koe ʻae tangata ko ia. ʻOku pehē ʻe Sihova ko e ʻOtua ʻo ʻIsileli, naʻaku pani lolo koe ke ke tuʻi ʻi ʻIsileli, pea naʻaku fakamoʻui koe mei he nima ʻo Saula;
8 Je t'ai donné la maison de ton maître et les femmes de ton maître dans ton sein, et je t'ai donné la maison d'Israël et de Juda; et si cela eût été trop peu, je t'en aurais ajouté beaucoup d'autres.
Pea naʻaku tuku kiate koe ʻae fale ʻo hoʻo ʻeiki, pea u tuku ki ho fatafata ʻae ngaahi uaifi ʻo hoʻo ʻeiki, pea u ʻatu kiate koe ʻae fale ʻo ʻIsileli pea mo Siuta; pea ka ne siʻi ia, pehē te u foaki kiate koe mo e ngaahi meʻa kehekehe.
9 Pourquoi avez-vous méprisé la parole de l'Éternel, pour faire ce qui est mal à ses yeux? Vous avez frappé par l'épée Urie, le Hittite, vous avez pris sa femme pour en faire votre épouse, et vous l'avez tué par l'épée des fils d'Ammon.
Ka ko e hā kuo ke paetaku ai ki he fekau ʻa Sihova, ke fai ʻae kovi ʻi hono ʻao? Kuo ke tāmateʻi ʻa ʻUlia ko e tangata Heti ʻi he heletā, pea kuo ke ʻomi ʻa hono uaifi ke mali mo koe, pea kuo ke tāmateʻi ia ʻaki ʻae heletā ʻoe fānau ʻa ʻAmoni.
10 Maintenant, l'épée ne s'éloignera jamais de ta maison, parce que tu m'as méprisé et que tu as pris pour femme la femme d'Urie, le Héthien ».
Pea ko eni foki, ʻe ʻikai mahuʻi ʻae heletā mei ho fale ʻo taʻengata; koeʻuhi kuo ke manuki kiate au, pea kuo ke ʻomi ʻae uaifi ʻo ʻUlia ko e tangata Heti, ke hoko ko ho uaifi.
11 « Voici ce que dit Yahvé: 'Voici, je vais susciter le mal contre toi à partir de ta propre maison; je prendrai tes femmes sous tes yeux et les donnerai à ton prochain, et il couchera avec tes femmes sous les yeux de ce soleil.
ʻOku pehē ʻe Sihova, Vakai, te u fakatupu hake ʻae kovi kiate koe mei ho fale pe ʻoʻou, pea te u toʻo atu mei ho ʻao ʻa ho ngaahi uaifi, ʻo ʻatu ʻakinautolu ki ho kaungāʻapi, pea ʻe mohe ia mo ho ngaahi uaifi ʻi he ʻao ʻoe laʻā ni.
12 Car vous avez fait cela secrètement, mais moi, je ferai cela devant tout Israël et devant le soleil.'"
He naʻa ke fai fufū ia ʻe koe ka te u fai ʻeau ʻae meʻa ni ʻi he ʻao ʻo ʻIsileli kātoa, pea ʻi he ʻao ʻoe laʻā.’”
13 David dit à Nathan: « J'ai péché contre Yahvé. » Nathan dit à David: « Yahvé a aussi effacé ton péché. Tu ne mourras pas.
Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia Natani, “Kuo u fai ʻae angahala kia Sihova.” Pea naʻe pehē ʻe Netane kia Tevita, “Kuo ʻave foki ʻe Sihova ʻa hoʻo angahala; ʻe ʻikai te ke mate.
14 Mais, parce que tu as donné aux ennemis de Yahvé l'occasion de blasphémer, l'enfant qui te naîtra mourra. »
Ka ko eni, koeʻuhi kuo ke tuku ha tuʻunga ʻi he meʻa ni ke lauʻikovi ai ʻa Sihova ʻe hono ngaahi fili, ʻe mate moʻoni ʻae tamasiʻi kuo fanauʻi kiate koe.”
15 Puis Nathan s'en alla dans sa maison. Yahvé frappa l'enfant que la femme d'Urie avait enfanté à David, et celui-ci fut très malade.
Pea naʻe ʻalu ʻa Netane ki hono fale. Pea naʻe taaʻi ʻe Sihova ʻae tamasiʻi ʻaia naʻe fānau ʻe he uaifi ʻo ʻUlia kia Tevita, pea naʻe mahaki lahi ia.
16 David supplia donc Dieu de lui accorder cet enfant; il jeûna, entra et passa la nuit à terre.
Ko ia naʻe kole ai ʻa Tevita ki he ʻOtua koeʻuhi ko e tamasiʻi; pea naʻe fai ʻae ʻaukai ʻe Tevita, pea ne ʻalu ʻo tokoto ki he funga kelekele ʻi he pō ʻo ʻaho.
17 Les anciens de sa maison se levèrent à côté de lui, pour le relever de terre; mais il ne voulut pas, et il ne mangea pas de pain avec eux.
Pea naʻe tutuʻu hake ʻae kau mātuʻa ʻo hono fale kiate ia, ke hiki hake ia mei he kelekele: ka naʻe ʻikai loto ia ki ai, pea naʻe ʻikai te ne kai ha meʻa mo kinautolu.
18 Le septième jour, l'enfant mourut. Les serviteurs de David eurent peur de lui annoncer que l'enfant était mort, car ils disaient: « Voici, lorsque l'enfant était encore vivant, nous lui avons parlé et il n'a pas écouté notre voix. Comment se fera-t-il donc du mal si nous lui disons que l'enfant est mort? ».
Pea naʻe hoko ʻo pehē, naʻe pekia ʻae tamasiʻi ki hono fitu ʻoe ʻaho. Pea naʻe manavahē ʻae kau tamaioʻeiki ʻa Tevita ke tala kiate ia kuo pekia ʻae tamasiʻi: he naʻa nau pehē, “Vakai, ʻi heʻene kei moʻui ʻae tamasiʻi, naʻa mau lea kiate ia, pea naʻe ʻikai fie tokanga ia ki homau leʻo: kae huanoa ʻa ʻene fakamamahi ia, ʻo kapau te mau tala kiate ia kuo pekia ʻae tamasiʻi?”
19 Mais lorsque David vit que ses serviteurs chuchotaient ensemble, il comprit que l'enfant était mort; et David dit à ses serviteurs: « L'enfant est-il mort? » Ils ont dit: « Il est mort. »
Ka ʻi heʻene mamata ʻa Tevita ki he fefanafanahi ʻa ʻene kau tamaioʻeiki, naʻe ʻilo ai ʻe Tevita kuo pekia ʻae tamasiʻi; ko ia naʻe pehē ai ʻe Tevita ki heʻene kau tamaioʻeiki, “Kuo pekia ʻae tamasiʻi?” Pea naʻa nau pehē, “Kuo pekia.”
20 Alors David se leva de terre, se lava, s'oignit et changea de vêtements, puis il entra dans la maison de Yahvé et se prosterna. Puis il rentra dans sa maison; et quand il demanda, on mit du pain devant lui et il mangea.
Pea naʻe toki tuʻu hake ʻa Tevita mei he kelekele, pea ne kaukau mo tākai ia, pea naʻa ne fetongi hono kofu, pea naʻe haʻu ia ki he fale ʻo Sihova, pea fai ʻene hū: pea hili ia naʻa ne haʻu ki hono fale ʻoʻona; pea ʻi he fai ʻene fekau, naʻa nau ʻomi ʻae meʻakai ki hono ʻao, pea naʻa ne kai.
21 Alors ses serviteurs lui dirent: « Qu'est-ce que tu as fait? Tu as jeûné et pleuré l'enfant pendant qu'il était vivant, mais quand l'enfant est mort, tu t'es levé et tu as mangé du pain. »
Pea naʻe toki pehē ai ʻe heʻene kau tamaioʻeiki kiate ia, “Ko e hā ʻae meʻa ko eni ʻaia kuo ke fai? Naʻa ke ʻaukai mo tangi koeʻuhi ko e tamasiʻi ʻi heʻene kei moʻui; ka ʻi heʻene pekia ʻae tamasiʻi, naʻa ke tuʻu hake mo ke kai ʻae meʻakai.”
22 Il dit: « Lorsque l'enfant vivait encore, j'ai jeûné et pleuré, car je disais: « Qui sait si Yahvé ne me fera pas grâce, afin que l'enfant vive? »
Pea naʻe pehēange ʻe ia, “Lolotonga ʻae kei moʻui ʻae tamasiʻi, naʻaku ʻaukai mo tangi: he naʻaku pehē, Ko hai ʻoku ʻilo, naʻa ʻaloʻofa ʻae ʻOtua kiate au, koeʻuhi ke moʻui ʻae tamasiʻi?
23 Mais maintenant, il est mort. Pourquoi devrais-je jeûner? Puis-je le ramener à la vie? J'irai vers lui, mais il ne reviendra pas vers moi. »
Ka ko eni kuo ne mate, pea ko e ʻumaʻā ʻeku ʻaukai? He te u faʻa fai ke toe omi ia? Te u ʻalu atu kiate ia ka e ʻikai toe haʻu ia kiate au.
24 David consola sa femme Bethsabée, alla vers elle, et coucha avec elle. Elle enfanta un fils, et il lui donna le nom de Salomon. L'Éternel l'aima.
Pea naʻe fakafiemālieʻi ʻe Tevita ʻa hono uaifi ko Patisepa, pea naʻa ne ʻalu ange kiate ia, mo ne mohe mo ia: pea naʻa ne fanauʻi ʻae tama tangata, pea naʻa ne fakahingoa ia ko Solomone pea naʻe ʻofeina ia ʻe Sihova.
25 Il envoya par la main de Nathan le prophète, qui lui donna le nom de Jedidia, à cause de l'Éternel.
Pea naʻa ne fekau kiate ia ia Netane ko e palōfita; pea naʻa ne fakahingoa ia ko Sitaia, koeʻuhi ko Sihova.
26 Joab fit la guerre à Rabba, des enfants d'Ammon, et prit la ville royale.
Pea naʻe fai ʻae tau ʻe Soape ki Lapa ʻoe fānau ʻa ʻAmoni, mo ne kapasi ʻae kolo ʻoe tuʻi.
27 Joab envoya des messagers à David, et dit: « J'ai combattu contre Rabba. Oui, j'ai pris la ville des eaux.
Pea naʻe ʻave ʻe Soape ʻae kau talafekau kia Tevita, ʻo ne pehē, “Kuo u tau ki Lapa, pea kuo kapasi ʻae kolo ʻoe ngaahi vai.
28 Maintenant, rassemble le reste du peuple, campe contre la ville et prends-la, de peur que je ne prenne la ville et qu'on l'appelle de mon nom. »
Ko ia foki, tānaki mai ʻae toenga ʻoe kakai, pea fakanofo ʻae tau ki he kolo, pea lavaʻi ia: telia naʻaku lavaʻi ʻeau ʻae kolo, pea ʻe fakahingoa ia ki hoku hingoa ʻoʻoku.”
29 David rassembla tout le peuple, alla à Rabba, l'attaqua et la prit.
Pea naʻe tānaki fakataha ʻe Tevita ʻae kakai kotoa pē, pea ne ʻalu ki Lapa, pea ne tau ki ai, ʻo ne hamu ia.
30 Il enleva de sa tête la couronne de leur roi, dont le poids était d'un talent d'or, et dans laquelle il y avait des pierres précieuses, et il la mit sur la tête de David. Il fit sortir de la ville une grande quantité de butin.
Pea naʻa ne toʻo ʻae tatā fakatuʻi mei he fofonga ʻo honau tuʻi, ko hono mamafa ko e taleniti ʻe taha ʻoe koula fakataha mo hono ngaahi maka mahuʻinga: pea naʻe ʻai ia ki he fofonga ʻo Tevita. Pea naʻa ne fetuku kituʻa ʻae koloa vete ʻoe kolo ʻo lahi ʻaupito.
31 Il fit sortir les gens qui s'y trouvaient et les fit travailler sous des scies, sous des pioches de fer, sous des haches de fer, et les fit passer au four à briques; il fit ainsi dans toutes les villes des enfants d'Ammon. Puis David et tout le peuple retournèrent à Jérusalem.
Pea naʻa ne ʻomi kituʻa ʻae kakai naʻe ʻi ai, ʻo ne tuku ʻakinautolu ki he lalo kili, pea ki lalo ʻi he ngaahi meʻa toho vangavanga naʻe ngaohi ʻaki ʻae ʻaione, pea ki lalo ʻi he ngaahi toki ukamea, pea naʻa ne pule kenau ʻalu atu ʻi he lotolotonga ʻoe tutuʻanga makaʻumea: pea naʻe pehē pe ʻa ʻene fai ki he ngaahi kolo kotoa pē ʻoe fānau ʻa ʻAmoni. Pea naʻe liu mai ki Selūsalema ʻa Tevita pea mo e kakai kotoa pē.