< Psalmien 107 >

1 Kiittäkää Herraa, sillä hän on hyvä, sillä hänen armonsa pysyy iankaikkisesti.
Ra Anumzamofona susu huntesnune. Na'ankure agra knare avu'ava hu'neranteankino, avesimaranteno knare'ma hunerantea avu'avazamo'a mevava huno vugahie.
2 Niin sanokoot Herran lunastetut, jotka hän on lunastanut ahdistuksen alta
Ra Anumzamo'ma ha' vahe zamazampinti'ma tamagu'vazino tamavre'nenia vahe'mota, ranke huta Ra Anumzamo ha' vahe'mofo zamazampinti tagu'vazino tavre'ne huta huama huta vahera zamasamiho.
3 ja koonnut pakanamaista, idästä ja lännestä, pohjoisesta ja meren puolelta.
Na'ankure zage hanati kazigane, zage fre kazigane, noti kazigane, sauti kaziganema ru vahe moparegama umani emanima huta kinama huta mani'nazaregatira, agra ete zamavare atru hu'ne.
4 He harhailivat erämaassa, autiossa, tiettömässä maassa, löytämättä asuttua kaupunkia.
Mago'amo'za vahe omani ka'ma kokampi vano vano nehu'za, manisnaza rankumaku hake'nazanagi onke'naze.
5 Heidän oli nälkä ja jano, heidän sielunsa nääntyi heissä.
Ne'zankura zamaganetege'za tinku'enena hagage nehu'za fri'za hu'naze.
6 Mutta hädässänsä he huusivat Herraa, ja hän pelasti heidät heidän ahdistuksistaan.
Ana kna zampima manine'za, Ra Anumzamofontega zavi krafa hazageno, ana kna zampintira zamagu'vazino ete zamavare'ne.
7 Ja hän ohjasi heidät oikealle tielle, niin että he pääsivät asuttuun kaupunkiin.
Agra knare huno zamavare fatgo huno umanisaza rankumate zamavareno vu'ne.
8 Kiittäkööt he Herraa hänen armostansa, hänen ihmeellisistä teoistaan ihmislapsia kohtaan.
Zamatrenke'za Ra Anumzamofona vagaore mevava avesi zama'agura susu hunente'za, knare avu'ava'ma huzmante'nea zanku'enena humuse hunteho.
9 Sillä hän ravitsee nääntyvän sielun ja täyttää nälkäisen sielun hyvyydellä.
Tinku'ma avesiaza huno maka zanku'ma ave'nesia vaheran eri knare hunente. Ne'zanku'ma hiaza huno maka zanku'ma aga'ma netea vahera, knare zantaminu agu'afina antevinete.
10 He istuivat pimeydessä ja synkeydessä, vangittuina kurjuuteen ja rautoihin,
Mago'a nagara tusi haninkino antrako hu'nefi, seni nofiteti kina huzmantage'za zamatagu nehu'za mani'naze.
11 koska olivat niskoitelleet Jumalan käskyjä vastaan ja katsoneet halvaksi Korkeimman neuvon.
Na'ankure Ra Anumzamofo nanekea ha'arente'za zamefi hunemiza Marerisa Anumzamo'ma hihoma huno huzmantea nanekea amagera onte'nazagu anara hu'naze.
12 Hän masensi heidän sydämensä kärsimyksellä; he sortuivat, eikä ollut auttajaa.
E'ina agafare Anumzamo'a zamazeri anteramisige'za akohe'za manisazegu, zamatrege'za tusi maraguzati'za knanentake eri'zana eri'naze. Ana nehu'za traka hu'nazanagi, mago vahe'mo'e hunora zamaza osu'ne.
13 Mutta hädässänsä he huusivat Herraa, ja hän pelasti heidät heidän ahdistuksistaan.
Ana knaza zamifima zamagrama mani'ne'za, Ra Anumzamofontega zavi krafa hazageno, ana knazampintira zamaza huno zamagu'vazi'ne.
14 Hän vei heidät ulos pimeydestä ja synkeydestä, hän katkaisi heidän kahleensa.
Tusi hani zampinti'ene fri'zamofo turunapima mani'nazafintira Anumzamo'a zamavare atineramino, seni nofimo'ma kinama rezmante'nea zana katufezmante'ne.
15 Kiittäkööt he Herraa hänen armostansa ja hänen ihmeellisistä teoistaan ihmislapsia kohtaan.
Ana'ma hanige'za zamatrenke'za Ra Anumzamofona vagaore mevava avesi zama'agura susu hunente'za, knare huno hentofa avu'ava'ma huzmante'nea zanku'enena susu hunteho.
16 Sillä hän särkee vaskiset ovet ja rikkoo rautaiset salvat.
Bronsireti'ma tro hu'naza kahana rurapage huno rufuzafupenetreno, kafama erigi'za rentrako nehaza ainia rufutagi atre'ne.
17 He olivat hulluja, sillä heidän vaelluksensa oli syntinen, ja he kärsivät vaivaa pahojen tekojensa tähden.
Zamagrama agri ke'ama ontahi avu'ava'ma hazazamo'a, negi vahe'mofo avu'ava'za tro nehu'za, kumi'ma haza nona'a knafina ufre'za zamatazana eri'naze.
18 Heidän sielunsa inhosi kaikkea ruokaa, ja he olivat lähellä kuoleman portteja.
Ne'zama ne'zankura zamavesra nehu'za, fri'zamofo kahantera erava'o nehaze.
19 Mutta hädässänsä he huusivat Herraa, ja hän pelasti heidät heidän ahdistuksistaan.
Ana knazamo'ma zamazeri haviza hige'zama manine'za, Ra Anumzamofontega zavi krafa hazageno, ana hazenkefintira zamagu'vazino zamavare atirami'ne.
20 Hän lähetti sanansa ja paransi heidät ja pelasti heidät haudasta.
Anumzamo'a naneke'a huntegeno eno zamazeri neganamreno, frinaku'ma nehazafintira eme zamagu'vazi'ne.
21 Kiittäkööt he Herraa hänen armostansa ja hänen ihmeellisistä teoistaan ihmislapsia kohtaan.
Ana hu'negu zamagra Ra Anumzamofona vagaore mevava avesi zama'agu'ene, knare avu'ava'ma huzmante'nea zanku'enena susu huntegahaze.
22 Uhratkoot kiitosuhreja ja kertokoot riemuiten hänen töitään.
Ana nehu'za muse ofa Anumzamofontega Kresramana nevu'za, knare avu'ava'ma hu'nea zankura zagame hu'za musenkase nehu'za huama hiho.
23 He lähtivät laivoilla merelle ja kävivät kauppaa suurilla vesillä.
Mago'amo'za ventefi mani'za hagerimofo agofetu vu'za e'za hu'za ru moparega fenozana eri'za zagore ometre emetre nehaze.
24 He näkivät Herran työt ja hänen ihmeelliset tekonsa meren syvyyksissä.
Ana vahe'mo'za zamagranena Ra Anumzamo'ma hankave eri'zama eri'nea zana ke'za antahi'za nehu'za, knare zantfama hu'nea zantamima hagerimofo agu'afima tro'ma hunte'nea zanena ke'naze.
25 Hän sanoi sanansa ja nosti myrskytuulen, joka kohotti korkealle sen aallot.
Anumzamo'a hankave zaho huntegeno eno hagerina eme vazi'zoregeno, hagerimo'a kranto kranto nehie.
26 He kohosivat taivasta kohti, he vajosivat syvyyksiin; heidän sielunsa menehtyi tuskasta.
Ana nehuno anama mani'naza ventea erisga huno ame'nagame monafi mareriteno, atregeno hagerimpina amefenkame uneramie. Ana'ma higeno'a ventefima vanoma nehaza vahe'mo'za koro hu'za tusi zamagogogu nehaze.
27 He horjuivat ja hoippuivat kuin juopunut, ja kaikki heidän taitonsa hämmentyi.
Ana nehu'za ventefima vanoma nehaza vahe'mo'za aka tima ne'nea vahe'mo'ma neginagi nehuno, traka huno umse emase hiaza nehu'za, ventema agu'vazi antahi'zazmimo'a vagare'ne.
28 Mutta hädässänsä he huusivat Herraa, ja hän päästi heidät heidän ahdistuksistaan.
Ana knazamo'ma zamazeri havizama nehige'za, Ra Anumzamofontega kezati'zageno, ana knaza ramimpintira zamagu'vazino zamavare'ne.
29 Hän tyynnytti myrskyn, ja meren aallot hiljenivät.
Anumzamo'a hagerimofona akohenka manio huno magoke zupa higeno, hagerimo'ma kranto kranto'ma nehia agasasamo'a urami avazage'ne.
30 He iloitsivat, kun tuli tyyni, ja hän vei heidät toivottuun satamaan.
Hagerimo'ma ome avamazagegeno'a ventefima vano nehaza vahe'mo'zama nege'za tusi muse nehazageno, vunaku'ma haza kumate'ma me'nea tinkenarega zamavare so'e huno zamagu'ma vazisaza kumatega vu'ne
31 Kiittäkööt he Herraa hänen armostansa ja hänen ihmeellisistä teoistaan ihmislapsia kohtaan.
E'ina hu'negu Ra Anumzamofona vagaore avesi zama'agura susu hunente'za, knare avu'ava'ma huzmante'nea zanku'enena susu huntegahaze.
32 Kunnioittakoot häntä kansan seurakunnassa ja vanhinten kokouksessa häntä ylistäkööt.
Anumzamofo vahe'ma atruma hanafina Agri agi'a ahentesga nehu'za, kva vahe'ma atruma hanafinena husga huntegahaze.
33 Hän muutti virrat erämaaksi ja vesilähteet kuivaksi maaksi,
Tirama ne-ea tintamina Anumzamo'a eriranegeno hagege mopa fore nehigeno, tima nehanatia kampuitamina eri ranegeno mopamo'a hagege hu'ne.
34 hedelmällisen maan suola-aroksi, sen asukasten pahuuden tähden.
Ana nehuno masave nentake'ma hu'nea mopafina, higeno hagemo'a aviteno mopa eri haviza hu'ne. Na'ankure ana mopafima nemaniza vahe'mo'zama havi avu'avazama hu'naza zanku huno anara hu'ne.
35 Hän muutti erämaan vesilammikoiksi ja kuivan maan vesilähteiksi.
Hianagi hagege kokampina Anumzamo'a higeno tirura mare'nevazigeno, ka'ma kokampina higeno tintamimo'a rama'a eforera huno ne-e.
36 Ja hän asetti nälkäiset sinne asumaan ja he rakensivat kaupungin asuaksensa.
Ana'ma huteno'a ne'zanku'ma zamaga'ma netea vahera zamavareno ana mopafina vige'za umanine'za, nona ki'za ranra kumatmina erifore hu'za mani'naze.
37 Ja he kylvivät peltoja ja istuttivat viinitarhoja, jotka tuottivat satoisan hedelmän.
Ana mopafina hoza ome eri'za nente'za, waini hozanena antazageno raga rentege'za rama'a tagi'naze.
38 Hän siunasi heitä, ja he lisääntyivät suuresti, ja hän antoi heille paljon karjaa.
Anumzamo'a vahe'a asomu huzmantege'za rama'a mofavre kasezamante'za eri hakare nehazageno, bulimakao afu'mo'zanena rama'a forehu hakare hu'za vu'naze.
39 Ja kun he vähentyivät ja vaipuivat onnettomuuden ja huolten painon alla,
Hagi zamagra rama'a vahe'ma mani'nazaretira ome osi osi hume vu'za osi'a vahe mani'nazagu ha' vahe zamimo'za hara eme huzmagatere'za zamazeri zamagaze nehu'za, zamata nezami'za tusi knaza zamizage'za zamasunku zampi mani'naze.
40 niin hän, joka vuodattaa ylenkatsetta ruhtinasten päälle ja panee heidät harhailemaan tiettömissä autiomaissa,
Ra Anumzamofo vahe'ma ha'ma eme huzmantaza vahe'mokizmi kva vahetera, Anumzamo'a arimpa ahe'zana erikaha hutrege'za, ka'ma kokampina kanku hazagre'za vano vano nehaze.
41 hän kohotti köyhän kurjuudesta ja teki suvut suuriksi kuin lammaslaumat.
Hianagi zamunte omane vahe'mo'zama knafima mani'nazageno'a, Anumzamo'a zamaza huno zamavare netreno, sipisipi afu'mo'zama nehazaza huno zamazeri hakare hige'za, rama'a mofavre zamante'za eri hakare nehaze.
42 Oikeamieliset näkevät sen ja riemuitsevat, ja kaiken vääryyden täytyy tukkia suunsa.
Fatgo avu'ava'zama nehaza vahe'mo'za ana zama nege'za muse nehanage'za, kefo avu'avazama nehaza vahe'mo'za kea osu zamagira hamunki'za mani'naze.
43 Joka viisas on, se ottakoon näistä vaarin ja ajatelkoon Herran armotekoja.
Hagi iza'o knare antahi'zama me'nesia vahe'mo'a ama ana zankura agesa anteno nentahino, Ra Anumzamofo vagaore mevava avesi zama'a keno antahino hugahie.

< Psalmien 107 >