< Psalmien 104 >
1 Kiitä Herraa, minun sieluni, Herra, minun Jumalani, sinä olet ylen suuri; valkeus ja kirkkaus on sinun pukusi.
Perwerdigargha teshekkür-medhiye qaytur, i jénim! I Perwerdigar Xudayim, intayin ulughsen; Shanu-shewket we heywet bilen kiyin’gensen;
2 Sinä verhoudut valoon niinkuin viittaan, sinä levität taivaat niinkuin teltan;
Libas bilen pürken’gendek yoruqluqqa pürken’gensen, Asmanlarni chédir perdisi kebi yayghansen.
3 sinä rakennat salisi vetten päälle, teet pilvet vaunuiksesi ja kuljet tuulen siivillä.
U yuqiriqi rawaqlirining limlirini sulargha ornatqan, Bulutlarni jeng harwisi qilip, Shamal qanatliri üstide mangidu;
4 Sinä teet tuulet sanasi saattajiksi, palvelijoiksesi tulen liekit.
U perishtilirini shamallar, Xizmetkarlirini ot yalquni qilidu.
5 Sinä asetit maan perustuksillensa, niin että se pysyy horjumatta iankaikkisesti.
Yerni U ulliri üstige ornatqan; U esla tewrinip ketmeydu.
6 Sinä peitit sen syvyyden vesillä kuin vaatteella: vuoria ylempänä seisoivat vedet.
Libas bilen oralghandek, uni chongqur déngizlar bilen orighansen, Sular taghlar choqqiliri üstide turdi.
7 Mutta ne pakenivat sinun nuhteluasi, sinun jylinääsi ne juoksivat pakoon;
Séning tenbihing bilen sular beder qachti, Güldürmamangning sadasidin ular tézdin yandi;
8 vuoret kohosivat ja laaksot laskeutuivat paikkoihin, jotka sinä olit niille valmistanut.
Taghlar örlep chiqti, Wadilar chüshüp ketti, [Sular] Sen békitken jaygha chüshüp ketti.
9 Sinä panit rajan, jonka yli vedet eivät käy eivätkä palaja peittämään maata.
Ular téship, yerni yene qaplimisun dep, Sen ulargha cheklime qoyghansen.
10 Sinä kuohutit laaksoista lähteet, jotka vuorten välillä vuotavat.
[Tengri] wadilarda bulaqlarni échip urghutidu, Suliri taghlar arisida aqidu.
11 Ne antavat juoman kaikille metsän eläimille, villiaasit niistä janonsa sammuttavat.
Daladiki herbir janiwargha ussuluq béridu, Yawayi éshekler ussuzluqini qanduridu.
12 Niiden partailla asuvat taivaan linnut ja visertävät lehvien välissä.
Köktiki qushlar ularning boyida qonidu, Derex shaxliri arisida sayraydu.
13 Saleistasi sinä kastelet vuoret, sinun töittesi hedelmistä maa saa ravintonsa.
U yuqiridiki rawaqliridin taghlarni sughiridu; Yer Séning yasighanliringning méwiliridin qandurulidu!
14 Sinä kasvatat ruohon karjalle ja kasvit ihmisen tarpeeksi. Niin sinä tuotat maasta leivän
U mallar üchün ot-chöplerni, Insanlar üchün köktatlarni östüridu, Shundaqla nanni yerdin chiqiridu;
15 ja viinin, joka ilahuttaa ihmisen sydämen; niin sinä saatat kasvot öljystä kiiltäviksi, ja leipä vahvistaa ihmisen sydäntä.
Ademning könglini xush qilidighan sharabni, Insan yüzini parqiritidighan mayni chiqiridu; Insanning yürikige nan bilen quwwet béridu;
16 Ravintonsa saavat myös Herran puut, Libanonin setrit, jotka hän on istuttanut.
Perwerdigarning derexliri, Yeni Özi tikken Liwan kédir derexliri [su ichip] qanaetlinidu.
17 Niissä lintuset pesivät, ja haikaroilla on majansa kypresseissä.
Ene ashular arisigha qushlar uwa yasaydu, Leylek bolsa, archa derexlirini makan qilidu.
18 Korkeat vuoret ovat kauristen hallussa, kallionkolot ovat tamaanien suoja.
Égiz choqqilar tagh öchkilirining, Tik yarlar sughurlarning panahi bolidu.
19 Kuun sinä olet tehnyt näyttämään aikoja; aurinko tietää laskunsa.
Pesillerni békitmek üchün U ayni yaratti, Quyash bolsa pétishini bilidu.
20 Sinä teet pimeän, niin tulee yö; silloin lähtevät liikkeelle kaikki metsän eläimet.
Sen qarangghuluq chüshürisen, tün bolidu; Ormandiki janiwarlarning hemmisi uningda shipir-shipir kézip yüridu.
21 Nuoret jalopeurat kiljuvat saalista ja pyytävät Jumalalta elatustansa.
Arslanlar olja izdep hörkireydu, Tengridin ozuq-tülük sorishidu;
22 Aurinko nousee, ne vetäytyvät pois ja laskeutuvat luoliinsa maata.
Quyash chiqipla, ular chékinidu, Qaytip kirip uwilirida yatidu.
23 Silloin ihminen menee töihinsä ja askaroitsee iltaan asti.
Insan bolsa öz ishigha chiqidu, Ta kechkiche méhnette bolidu.
24 Kuinka moninaiset ovat sinun tekosi, Herra! Sinä olet ne kaikki viisaasti tehnyt, maa on täynnä sinun luotujasi.
I Perwerdigar, yasighan herxil nersiliring neqeder köptur! Hemmisini hékmet bilen yaratqansen, Yer yüzi ijat-bayliqliring bilen toldi.
25 Merikin, suuri ja aava-siinä vilisee lukemattomat laumat pieniä ja suuria eläviä.
Ene büyük bipayan déngiz turidu! Uningda san-sanaqsiz ghuzh-ghuzh janiwarlar, Chong we kichik haywanlar bar.
26 Siellä kulkevat laivat, siellä Leviatan, jonka sinä olet luonut siinä leikitsemään.
Shu yerde kémiler qatnaydu, Uningda oynaqlisun dep sen yasighan léwiatanmu bar;
27 Ne kaikki odottavat sinua, että antaisit heille ruuan ajallansa.
Waqtida ozuq-tülük bergin dep, Bularning hemmisi Sanga qaraydu.
28 Sinä annat niille, ja ne kokoavat, sinä avaat kätesi, ja ne ravitaan hyvyydellä.
Ulargha berginingde, tériwalidu, Qolungni achqiningdila, ular nazunémetlerge toyidu.
29 Sinä peität kasvosi, ja ne peljästyvät, sinä otat pois niiden hengen, ne kuolevat ja palajavat tomuun jälleen.
Yüzüngni yoshursang, ular dekke-dükkige chüshidu, Rohlirini alsang, ular jan üzüp, Yene tupraqqa qaytidu.
30 Sinä lähetät henkesi, ja ne luodaan; ja sinä uudistat maan muodon.
Rohingni ewetkiningde, ular yaritilidu, Yer-yüzi yéngi [bir dewr bilen] almishidu.
31 Pysyköön Herran kunnia iankaikkisesti. Saakoon Herra teoistansa iloita,
Perwerdigarning shan-shöhriti ebediydur, Perwerdigar Öz yaratqanliridin xursen bolidu.
32 hän, joka katsahtaa maahan, ja se vapisee, joka koskettaa vuoria, ja ne suitsuavat.
U yerge baqqinida, yer titreydu, Taghlargha tegkinide, ular tütün chiqiridu.
33 Kaiken ikäni minä ylistän Herraa, minä veisaan Jumalani kiitosta, niin kauan kuin elän.
Hayatla bolidikenmen, Perwerdigargha naxsha éytimen; Wujudum bolsila Xudayimni küyleymen.
34 Olkoot minun tutkisteluni hänelle otolliset; minä iloitsen Herrassa.
U sürgen oy-xiyallirimdin söyünse! Perwerdigarda xushallinimen!
35 Hävitkööt syntiset maasta, älköön jumalattomia enää olko. Kiitä Herraa, minun sieluni. Halleluja!
Gunahkarlar yer yüzidin tügitilidu, Reziller yoq bolidu. I jénim, Perwerdigargha teshekkür-medhiye qaytur! Hemdusana!