< Roomlased 9 >
1 Mina olen Kristuses ja see, mida ma räägin, on tõsi. Ma ei valeta! Minu südametunnistus ja Püha Vaim kinnitavad,
Je dis la vérité en Christ, je ne mens point, et ma conscience m'en rend témoignage par le Saint-Esprit:
2 kui kohutavalt kurb ma olen, kui otsatu valu on mu südames
j'ai une grande tristesse et un continuel tourment dans le coeur.
3 mu oma rahva, mu vendade ja õdede pärast. Ma oleksin pigem ise neetud ja Kristusest lahutatud, kui see neid aitaks.
Car je souhaiterais d'être moi-même anathème, séparé de Christ, pour mes frères, mes parents selon la chair,
4 Nad on mu kaasiisraellased, Jumala valitud rahvas. Jumal ilmutas neile oma auhiilgust ja tegi nendega lepingud, andis neile seaduse, õige jumalateenistuse ja tõotused.
qui sont Israélites, à qui appartiennent l'adoption, la gloire, les alliances, la loi, le culte, les promesses;
5 Nad on meie esiisad, inimlikult öeldes selle Kristuse esivanemad, kes valitseb kõige üle, kes on igavesti õnnistatud Jumal. Aamen. (aiōn )
qui descendent des patriarches, et desquels est issu selon la chair le Christ, qui est au-dessus de tous. Dieu béni éternellement. Amen! (aiōn )
6 Jumala tõotus ei ole puudulikuks osutunud. Sest iga iisraellane ei ole õige iisraellane,
Ce n'est pas que la parole de Dieu soit restée sans effet. Car tous ceux qui descendent d'Israël ne sont pas pour cela le vrai Israël.
7 ja kõik need, kes põlvnevad Aabrahamist, ei ole tema õiged lapsed. Sest Pühakiri ütleb: „Sinu järglasi arvestatakse Iisaki kaudu, “
Pour être la postérité d'Abraham, ils ne sont pas tous ses enfants; mais il est dit: «C'est en Isaac que tu auras une postérité appelée de ton nom»,
8 nii et Jumala lasteks ei arvestata mitte Aabrahami tegelikke lapsi, vaid ainult Jumala tõotuse lapsi peetakse tema õigeteks järeltulijateks.
— c'est-à-dire que ce ne sont pas les enfants de la chair qui sont enfants de Dieu, mais ce sont les enfants de la promesse qui sont considérés comme la postérité d'Abraham.
9 Tõotus oli selline: „Ma tulen järgmisel aastal tagasi ja Saaral on poeg.“
En effet, c'est une promesse que cette parole: «Je reviendrai en cette même saison, et Sara aura un fils»
10 Lisaks oli Rebeka kaksikutel poegadel sama isa, meie esiisa Iisak.
Et d'autre part il en fut de même pour Rébecca, lorsqu'elle eut conçu deux jumeaux d'Isaac, notre père.
11 Aga isegi enne, kui lapsed sündisid, ja enne, kui nad jõudsid teha midagi õiget või valet (et Jumala plaan saaks jätkuda, tõestades, et Jumala kutsumine ei põhine inimeste sooritusel),
En effet, lorsque les enfants n'étaient pas encore nés et qu'il n'avaient fait ni bien, ni mal — afin que fût maintenu le dessein de Dieu, qui procède de son libre choix, et qui dépend non des oeuvres, mais de Celui qui appelle —
12 öeldi talle: „Vanem vend teenib nooremat.“
il fut dit à leur mère: «L'aîné sera assujetti au plus jeune»
13 Nagu Pühakiri ütleb: „Ma valisin Jaakobi, kuid Eesavi heitsin ma kõrvale.“
— conformément à ce qui est écrit: , «J'ai aimé Jacob et j'ai haï Ésaü.»
14 Mida peaksime siis järeldama? Et Jumal on ebaõiglane? Kindlasti mitte!
Que dirons-nous donc? Y a-t-il en Dieu de l'injustice?
15 Nagu ta ütles Moosesele: „Ma olen armuline sellele, kellele peaksin armulikkust osutama, ja halastan sellele, kellele peaksin halastust osutama.“
Non certes! Car il dit à Moïse: «Je ferai miséricorde à qui je ferai miséricorde, et j'aurai pitié de qui j'aurai pitié.»
16 Niisiis ei sõltu see meie tahtmisest ega meie enda pingutustest, vaid Jumala halastusrikkast olemusest.
Cela ne vient donc ni de celui qui veut, ni de celui qui court, mais de Dieu qui fait miséricorde.
17 Pühakirjas on jäädvustatud Jumala sõnad vaaraole: „Ma panen su siia põhjusega, et saaksin sinu kaudu ilmutada oma väge ja et minu nimi saaks tuntuks kogu maailmas.“
Aussi l'Écriture dit-elle à Pharaon: «Voici pourquoi je t'ai suscité: c'est pour montrer en toi ma puissance, et afin que mon nom soit annoncé par toute la terre.»
18 Seega halastab Jumal nende peale, kelle peale tahab, ja paadutab hoiaku neil, kellel tahab.
Ainsi donc, il fait miséricorde à qui il veut, et il endurcit qui il veut.
19 Nüüd te vaidlete minuga ja küsite: „Miks ta siis meid süüdistab? Kes saab Jumala tahtele vastu panna?“
Tu me diras: Pourquoi donc Dieu se plaint-il encore? Car qui peut résister à sa volonté?
20 Nii ei sobi kõneleda, sest kes olete teie − tühipaljad surelikud −, et Jumalale vastu rääkida? Kas loodu võib oma loojale öelda: „Miks sa mind selliseks tegid?“
Mais plutôt, qui es-tu, toi, homme, pour contester avec Dieu? Le vase d'argile dira-t-il à celui qui l'a formé: Pourquoi m'as-tu fait ainsi?
21 Kas pottsepal ei ole õigust kasutada sama savikamakat, et valmistada dekoratiivne kauss ja igapäevane kruus?
Le potier n'est-il pas maître de l'argile, pour faire avec la même masse tel vase pour un usage honorable, et tel autre pour un usage vulgaire?
22 Nagu oleks Jumal, soovides näidata oma vastuseisu patule ja ilmutada oma väge, kannatlik nende „hävitusele määratud anumatega“,
Et qu'y a-t-il à dire, si Dieu, voulant montrer sa colère et faire connaître sa puissance, a supporté, avec une grande longanimité, des vases de colère destinés à la perdition,
23 nii et ta võiks avaldada oma auhiilguse suurust nende „halastuse anumate“kaudu, mille ta on eelnevalt au jaoks valmistanud.
afin de faire connaître aussi les richesses de sa gloire par les vases de miséricorde, qu'il a d'avance préparés pour la gloire?
24 Need me olemegi − inimesed, kelle ta on kutsunud mitte üksnes juutide hulgast, vaid ka võõramaalaste seast ...
Je parle de nous, qu'il a appelés non seulement du milieu des Juifs, mais aussi du milieu des Païens.
25 Nagu Jumal ütles Hoosea raamatus: „Neid, kes ei ole minu rahvas, ma nimetan oma rahvaks, ja neid, keda ei ole armastatud, ma nimetan armastatuteks“,
C'est ainsi qu'il dit dans Osée: «J'appellerai mon peuple celui qui n'était pas mon peuple, et bien-aimée celle qui n'était pas la bien-aimée.
26 ja: „See juhtub kohas, kus neile öeldi: „Te ei ole minu rahvas“, seal nimetatakse neid elava Jumala lasteks.“
Et il arrivera que dans le lieu où il leur avait été dit: Vous n'êtes point mon peuple; là même ils seront appelés fils du Dieu vivant.»
27 Jesaja hüüatab Iisraeli kohta: „Isegi kui Iisraeli lapsed on saanud arvukaks nagu mereliiv, päästetakse üksnes väike hulk.
Ésaïe, de son côté, s'écrie en parlant d'Israël: «Quand le nombre des enfants d'Israël serait comme le sable de la mer, un reste seulement sera sauvé;
28 Sest Issand lõpetab kiiresti ja täielikult oma kohtumõistmise töö maa peal.“
car le Seigneur accomplira pleinement et promptement sa parole sur la terre.»
29 Nagu Jesaja varem ütles: „Kui Kõigeväeline Issand ei oleks meile mõningaid järglasi jätnud, oleksime olnud täpselt nagu Soodom ja Gomorra.“
Et comme Ésaïe l'a prédit: «Si le Seigneur des armées ne nous eût laissé un germe de notre race, nous serions devenus comme Sodome; nous aurions été semblables à Gomorrhe.»
30 Mida peaksime siis järeldama? Et kuigi võõramaalased ei püüdnud toimida õigesti, mõistsid nad, mis on õige, ning usu kaudu Jumalasse tegid seda, mis on moraalselt õige.
Que dirons-nous donc? Que les Païens, qui ne cherchaient pas la justice, ont obtenu la justice, mais la justice qui vient de la foi;
31 Kuid Iisraeli rahvas, kes ootas, et seadus teeks neid Jumala ees õigeks, ei saavutanud edu.
tandis que les Israélites qui cherchaient la loi de la justice, ne sont point parvenus à cette loi.
32 Miks mitte? Sest nad toetusid pigem oma tegudele kui usule Jumalasse. Nad komistasid vastu komistuskivi,
Pourquoi? Parce qu'ils l'ont cherchée non par la foi, mais par les oeuvres; ils se sont heurtés contre la pierre d'achoppement,
33 just nagu Pühakiri ette kuulutas: „Vaata, ma panen Siionisse komistuskivi, kivi, mis pahandab inimesi. Aga kes temasse usub, see ei pettu.“
ainsi qu'il est écrit: «Voici que je place en Sion une pierre d'achoppement, un rocher qui fait tomber; et celui qui croit en lui, ne sera pas couvert de confusion.»