< Roomlased 9 >
1 Mina olen Kristuses ja see, mida ma räägin, on tõsi. Ma ei valeta! Minu südametunnistus ja Püha Vaim kinnitavad,
2 kui kohutavalt kurb ma olen, kui otsatu valu on mu südames
3 mu oma rahva, mu vendade ja õdede pärast. Ma oleksin pigem ise neetud ja Kristusest lahutatud, kui see neid aitaks.
4 Nad on mu kaasiisraellased, Jumala valitud rahvas. Jumal ilmutas neile oma auhiilgust ja tegi nendega lepingud, andis neile seaduse, õige jumalateenistuse ja tõotused.
5 Nad on meie esiisad, inimlikult öeldes selle Kristuse esivanemad, kes valitseb kõige üle, kes on igavesti õnnistatud Jumal. Aamen. (aiōn )
6 Jumala tõotus ei ole puudulikuks osutunud. Sest iga iisraellane ei ole õige iisraellane,
7 ja kõik need, kes põlvnevad Aabrahamist, ei ole tema õiged lapsed. Sest Pühakiri ütleb: „Sinu järglasi arvestatakse Iisaki kaudu, “
8 nii et Jumala lasteks ei arvestata mitte Aabrahami tegelikke lapsi, vaid ainult Jumala tõotuse lapsi peetakse tema õigeteks järeltulijateks.
9 Tõotus oli selline: „Ma tulen järgmisel aastal tagasi ja Saaral on poeg.“
10 Lisaks oli Rebeka kaksikutel poegadel sama isa, meie esiisa Iisak.
11 Aga isegi enne, kui lapsed sündisid, ja enne, kui nad jõudsid teha midagi õiget või valet (et Jumala plaan saaks jätkuda, tõestades, et Jumala kutsumine ei põhine inimeste sooritusel),
12 öeldi talle: „Vanem vend teenib nooremat.“
13 Nagu Pühakiri ütleb: „Ma valisin Jaakobi, kuid Eesavi heitsin ma kõrvale.“
14 Mida peaksime siis järeldama? Et Jumal on ebaõiglane? Kindlasti mitte!
15 Nagu ta ütles Moosesele: „Ma olen armuline sellele, kellele peaksin armulikkust osutama, ja halastan sellele, kellele peaksin halastust osutama.“
16 Niisiis ei sõltu see meie tahtmisest ega meie enda pingutustest, vaid Jumala halastusrikkast olemusest.
17 Pühakirjas on jäädvustatud Jumala sõnad vaaraole: „Ma panen su siia põhjusega, et saaksin sinu kaudu ilmutada oma väge ja et minu nimi saaks tuntuks kogu maailmas.“
18 Seega halastab Jumal nende peale, kelle peale tahab, ja paadutab hoiaku neil, kellel tahab.
19 Nüüd te vaidlete minuga ja küsite: „Miks ta siis meid süüdistab? Kes saab Jumala tahtele vastu panna?“
20 Nii ei sobi kõneleda, sest kes olete teie − tühipaljad surelikud −, et Jumalale vastu rääkida? Kas loodu võib oma loojale öelda: „Miks sa mind selliseks tegid?“
21 Kas pottsepal ei ole õigust kasutada sama savikamakat, et valmistada dekoratiivne kauss ja igapäevane kruus?
22 Nagu oleks Jumal, soovides näidata oma vastuseisu patule ja ilmutada oma väge, kannatlik nende „hävitusele määratud anumatega“,
23 nii et ta võiks avaldada oma auhiilguse suurust nende „halastuse anumate“kaudu, mille ta on eelnevalt au jaoks valmistanud.
24 Need me olemegi − inimesed, kelle ta on kutsunud mitte üksnes juutide hulgast, vaid ka võõramaalaste seast ...
25 Nagu Jumal ütles Hoosea raamatus: „Neid, kes ei ole minu rahvas, ma nimetan oma rahvaks, ja neid, keda ei ole armastatud, ma nimetan armastatuteks“,
26 ja: „See juhtub kohas, kus neile öeldi: „Te ei ole minu rahvas“, seal nimetatakse neid elava Jumala lasteks.“
27 Jesaja hüüatab Iisraeli kohta: „Isegi kui Iisraeli lapsed on saanud arvukaks nagu mereliiv, päästetakse üksnes väike hulk.
28 Sest Issand lõpetab kiiresti ja täielikult oma kohtumõistmise töö maa peal.“
29 Nagu Jesaja varem ütles: „Kui Kõigeväeline Issand ei oleks meile mõningaid järglasi jätnud, oleksime olnud täpselt nagu Soodom ja Gomorra.“
30 Mida peaksime siis järeldama? Et kuigi võõramaalased ei püüdnud toimida õigesti, mõistsid nad, mis on õige, ning usu kaudu Jumalasse tegid seda, mis on moraalselt õige.
31 Kuid Iisraeli rahvas, kes ootas, et seadus teeks neid Jumala ees õigeks, ei saavutanud edu.
32 Miks mitte? Sest nad toetusid pigem oma tegudele kui usule Jumalasse. Nad komistasid vastu komistuskivi,
33 just nagu Pühakiri ette kuulutas: „Vaata, ma panen Siionisse komistuskivi, kivi, mis pahandab inimesi. Aga kes temasse usub, see ei pettu.“
