Roomlased 6
1 Missugune on siis meie vastus? Kas peaksime jätkama patustamist, et saaksime veel rohkem armu?
Τί οὖν ἐροῦμεν; Ἐπιμένομεν τῇ ἁμαρτίᾳ, ἵνα ἡ χάρις πλεονάσῃ;
2 Muidugi mitte! Kuna oleme juba patule surnud, kuidas saaksime jätkuvalt patus elada?
Μὴ γένοιτο. Οἵτινες ἀπεθάνομεν τῇ ἁμαρτίᾳ, πῶς ἔτι ζήσομεν ἐν αὐτῇ;
3 Kas te ei tea, et me kõik, kes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?
Ἢ ἀγνοεῖτε ὅτι ὅσοι ἐβαπτίσθημεν εἰς Χριστὸν Ἰησοῦν, εἰς τὸν θάνατον αὐτοῦ ἐβαπτίσθημεν;
4 Ristimise kaudu maeti meid koos temaga surmas, nii et samamoodi, nagu Isa au äratas Kristuse surnuist, saaksime ka meie uue elu.
Συνετάφημεν οὖν αὐτῷ διὰ τοῦ βαπτίσματος εἰς τὸν θάνατον· ἵνα ὥσπερ ἠγέρθη Χριστὸς ἐκ νεκρῶν διὰ τῆς δόξης τοῦ πατρός, οὕτω καὶ ἡμεῖς ἐν καινότητι ζωῆς περιπατήσωμεν.
5 Kui oleme saanud temaga üheks surmas nagu tema, siis äratatakse meidki üles nagu teda.
Εἰ γὰρ σύμφυτοι γεγόναμεν τῷ ὁμοιώματι τοῦ θανάτου αὐτοῦ, ἀλλὰ καὶ τῆς ἀναστάσεως ἐσόμεθα·
6 Me teame, et meie vana mina löödi koos temaga risti, et hävitada patu surnud ihu, et me ei oleks enam patu orjad.
τοῦτο γινώσκοντες, ὅτι ὁ παλαιὸς ἡμῶν ἄνθρωπος συνεσταυρώθη, ἵνα καταργηθῇ τὸ σῶμα τῆς ἁμαρτίας, τοῦ μηκέτι δουλεύειν ἡμᾶς τῇ ἁμαρτίᾳ·
7 Igaüks, kes on surnud, on patust vabastatud.
ὁ γὰρ ἀποθανὼν δεδικαίωται ἀπὸ τῆς ἁμαρτίας.
8 Kuna me surime koos Kristusega, on meil kindlus, et me ka elame temaga koos,
Εἰ δὲ ἀπεθάνομεν σὺν Χριστῷ, πιστεύομεν ὅτι καὶ συζήσομεν αὐτῷ·
9 sest me teame, et kuna Kristus äratati surnuist üles, ei sure ta kunagi, sest surmal ei ole tema üle enam mingit võimu.
εἰδότες ὅτι Χριστὸς ἐγερθεὶς ἐκ νεκρῶν οὐκέτι ἀποθνῄσκει· θάνατος αὐτοῦ οὐκέτι κυριεύει.
10 Ta suri patule üks kord ja lõplikult ja ta elab Jumalale!
Ὃ γὰρ ἀπέθανε, τῇ ἁμαρτίᾳ ἀπέθανεν ἐφάπαξ· ὃ δὲ ζῇ, ζῇ τῷ Θεῷ.
11 Täpselt samamoodi peaksite pidama ka teie ennast patule surnuks, kuid elavaks Jumalale Kristuse Jeesuse kaudu.
Οὕτω καὶ ὑμεῖς λογίζεσθε ἑαυτοὺς νεκροὺς μὲν εἶναι τῇ ἁμαρτίᾳ, ζῶντας δὲ τῷ Θεῷ ἐν Χριστῷ Ἰησοῦ τῷ Κυρίῳ ἡμῶν.
12 Ärge laske patul valitseda oma sureliku ihu üle, ärge andke selle kiusatustele järele
Μὴ οὖν βασιλευέτω ἡ ἁμαρτία ἐν τῷ θνητῷ ὑμῶν σώματι, εἰς τὸ ὑπακούειν αὐτῇ ἐν ταῖς ἐπιθυμίαις αὐτοῦ·
13 ja ärge kasutage ühtki oma kehaosa patu kurja tööriistana. Selle asemel pühendage end Jumalale kui need, kes on surmast toodud tagasi ellu, ning kasutage kõiki oma kehaosi vahenditena Jumala jaoks millegi hea tegemisel.
μηδὲ παριστάνετε τὰ μέλη ὑμῶν ὅπλα ἀδικίας τῇ ἁμαρτίᾳ· ἀλλὰ παραστήσατε ἑαυτοὺς τῷ Θεῷ ὡς ἐκ νεκρῶν ζῶντας, καὶ τὰ μέλη ὑμῶν ὅπλα δικαιοσύνης τῷ Θεῷ.
14 Patt ei valitse teie üle, sest te ei ole seaduse all, vaid armu all.
Ἁμαρτία γὰρ ὑμῶν οὐ κυριεύσει· οὐ γάρ ἐστε ὑπὸ νόμον, ἀλλ᾽ ὑπὸ χάριν.
15 Niisiis, kas peaksime patustama, sest me ei ole seaduse all, vaid armu all? Muidugi mitte!
Τί οὖν; Ἁμαρτήσομεν, ὅτι οὐκ ἐσμὲν ὑπὸ νόμον, ἀλλ᾽ ὑπὸ χάριν; Μὴ γένοιτο.
16 Kas te ei saa aru, et kui teete end kellegi orjaks tema korraldustele kuuletudes, siis olete selle orjad, kelle sõna te kuulete? Kui olete patu orjad, on tulemuseks surm; kui kuuletute Jumalale, siis selle tulemusena saate tema ees õigeks.
Οὐκ οἴδατε ὅτι ᾧ παριστάνετε ἑαυτοὺς δούλους εἰς ὑπακοήν, δοῦλοί ἐστε ᾧ ὑπακούετε, ἤτοι ἁμαρτίας εἰς θάνατον, ἢ ὑπακοῆς εἰς δικαιοσύνην;
17 Tänu Jumalale, et kuigi kord olite patu orjad, valisite puhtsüdamlikult, et otsustate järgida teada saadud tõde Jumala kohta.
Χάρις δὲ τῷ Θεῷ, ὅτι ἦτε δοῦλοι τῆς ἁμαρτίας, ὑπηκούσατε δὲ ἐκ καρδίας εἰς ὃν παρεδόθητε τύπον διδαχῆς·
18 Nüüd kui te olete patust vabastatud, olete saanud moraalselt õigesti toimimise orjaks.
ἐλευθερωθέντες δὲ ἀπὸ τῆς ἁμαρτίας, ἐδουλώθητε τῇ δικαιοσύνῃ.
19 Kasutan seda argielulist näidet, sest teie inimlik mõtlemine on piiratud. Samamoodi nagu te kord andsite end ebamoraalsuse orjaks, kuhjates pattu patu otsa, peate nüüd tegema end selle orjaks, mis on puhas ja õige.
Ἀνθρώπινον λέγω διὰ τὴν ἀσθένειαν τῆς σαρκὸς ὑμῶν· ὥσπερ γὰρ παρεστήσατε τὰ μέλη ὑμῶν δοῦλα τῇ ἀκαθαρσίᾳ καὶ τῇ ἀνομίᾳ εἰς τὴν ἀνομίαν, οὕτω νῦν παραστήσατε τὰ μέλη ὑμῶν δοῦλα τῇ δικαιοσύνῃ εἰς ἁγιασμόν.
20 Kui te oleksite patu orjad, ei nõutaks teilt selle tegemist, mis on õige.
Ὅτε γὰρ δοῦλοι ἦτε τῆς ἁμαρτίας, ἐλεύθεροι ἦτε τῇ δικαιοσύνῃ.
21 Aga missugused olid tagajärjed siis? Kas te ei häbene neid asju, mida tegite? Sellised asjad viivad surma!
Τίνα οὖν καρπὸν εἴχετε τότε ἐφ᾽ οἷς νῦν ἐπαισχύνεσθε; Τὸ γὰρ τέλος ἐκείνων θάνατος.
