Johannes 6
1 Mõne aja pärast asutas Jeesus end minema Galilea järve (tuntud ka kui Tibeeriase järv) teisele kaldale.
tataḥ paraṁ yīśu rgālīl pradeśīyasya tiviriyānāmnaḥ sindhoḥ pāraṁ gatavān|
2 Suur rahvahulk järgnes talle, sest nad olid näinud tema tervendamisimesid.
tato vyādhimallokasvāsthyakaraṇarūpāṇi tasyāścaryyāṇi karmmāṇi dṛṣṭvā bahavo janāstatpaścād agacchan|
3 Jeesus läks üles mäele ja istus sinna koos jüngritega maha.
tato yīśuḥ parvvatamāruhya tatra śiṣyaiḥ sākam|
4 Juutide paasapüha aeg oli lähenemas.
tasmin samaya nistārotsavanāmni yihūdīyānāma utsava upasthite
5 Kui Jeesus üles vaatas, ja nägi suurt rahvahulka enda poole tulemas, küsis ta Filippuselt: „Kust saame osta leiba, et neid inimesi toita?“
yīśu rnetre uttolya bahulokān svasamīpāgatān vilokya philipaṁ pṛṣṭavān eteṣāṁ bhojanāya bhojadravyāṇi vayaṁ kutra kretuṁ śakrumaḥ?
6 Ta küsis seda ainult sellepärast, et näha, kuidas Filippus vastab, sest Jeesus juba teadis, mida ta teha kavatseb.
vākyamidaṁ tasya parīkṣārtham avādīt kintu yat kariṣyati tat svayam ajānāt|
7 „Kahesaja hõbemündiga ei saa osta piisavalt leiba, et igaühele veidikenegi anda, “vastas Filippus.
philipaḥ pratyavocat eteṣām ekaiko yadyalpam alpaṁ prāpnoti tarhi mudrāpādadviśatena krītapūpā api nyūnā bhaviṣyanti|
8 Üks tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, võttis sõna.
śimon pitarasya bhrātā āndriyākhyaḥ śiṣyāṇāmeko vyāhṛtavān
9 „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja paar kala, aga mis kasu sellest on, kui inimesi on nii palju?“
atra kasyacid bālakasya samīpe pañca yāvapūpāḥ kṣudramatsyadvayañca santi kintu lokānāṁ etāvātāṁ madhye taiḥ kiṁ bhaviṣyati?
10 „Pange kõik istuma, “ütles Jeesus. Seal oli palju rohumaad, nii et kõik istusid maha, mehi oli umbes viis tuhat.
paścād yīśuravadat lokānupaveśayata tatra bahuyavasasattvāt pañcasahastrebhyo nyūnā adhikā vā puruṣā bhūmyām upāviśan|
11 Jeesus võttis leiva, tänas ja jagas selle inimestele, kui nad istusid. Sama tegi ta kaladega, hoolitsedes selle eest, et inimesed saaksid nii palju, kui tahavad.
tato yīśustān pūpānādāya īśvarasya guṇān kīrttayitvā śiṣyeṣu samārpayat tataste tebhya upaviṣṭalokebhyaḥ pūpān yatheṣṭamatsyañca prāduḥ|
12 Kui nad olid kõhu täis saanud, ütles Jeesus jüngritele: „Koguge ülejäägid kokku, et midagi raisku ei läheks.“
teṣu tṛpteṣu sa tānavocad eteṣāṁ kiñcidapi yathā nāpacīyate tathā sarvvāṇyavaśiṣṭāni saṁgṛhlīta|
13 Nii nad korjasid ja said kaksteist korvitäit viie odraleiva tükke, mida inimesed olid söönud.
tataḥ sarvveṣāṁ bhojanāt paraṁ te teṣāṁ pañcānāṁ yāvapūpānāṁ avaśiṣṭānyakhilāni saṁgṛhya dvādaśaḍallakān apūrayan|
14 Kui inimesed nägid seda imet, ütlesid nad: „Muidugi on tema see prohvet, kes pidi maailma tulema.“
aparaṁ yīśoretādṛśīm āścaryyakriyāṁ dṛṣṭvā lokā mitho vaktumārebhire jagati yasyāgamanaṁ bhaviṣyati sa evāyam avaśyaṁ bhaviṣyadvakttā|
15 Jeesus mõistis, et nad kavatsesid ta vägisi kuningaks teha, seega lahkus ta neist ja läks mägedesse, et üksinda olla.
ataeva lokā āgatya tamākramya rājānaṁ kariṣyanti yīśusteṣām īdṛśaṁ mānasaṁ vijñāya punaśca parvvatam ekākī gatavān|
16 Kui saabus õhtu, läksid jüngrid alla järve äärde,
sāyaṁkāla upasthite śiṣyā jaladhitaṭaṁ vrajitvā nāvamāruhya nagaradiśi sindhau vāhayitvāgaman|
17 astusid paati ja suundusid üle vee Kapernauma poole. Nüüdseks oli öö ja Jeesus ei olnud veel nende juures.
tasmin samaye timira upātiṣṭhat kintu yīṣusteṣāṁ samīpaṁ nāgacchat|
18 Tugev tuul hakkas puhuma ja järv muutus tormiseks.
tadā prabalapavanavahanāt sāgare mahātaraṅgo bhavitum ārebhe|
19 Kui nad olid viis-kuus kilomeetrit sõudnud, nägid nad Jeesust vee peal kõndimas ja paadi poole tulemas. Nad kohkusid väga.
tataste vāhayitvā dvitrān krośān gatāḥ paścād yīśuṁ jaladherupari padbhyāṁ vrajantaṁ naukāntikam āgacchantaṁ vilokya trāsayuktā abhavan
20 „Ärge kartke!“ütles ta neile. „See olen mina.“
kintu sa tānukttavān ayamahaṁ mā bhaiṣṭa|
21 Siis võtsid nad ta rõõmsalt paati ja kohe jõudsid nad kaldale, kuhu nad olid minemas.
tadā te taṁ svairaṁ nāvi gṛhītavantaḥ tadā tatkṣaṇād uddiṣṭasthāne naurupāsthāt|
22 Järgmisel päeval märkas rahvas, kes oli jäänud järve teisele kaldale, et seal oli ainult üks paat ja et Jeesus ei olnud koos jüngritega paati läinud, vaid nad olid ilma temata lahkunud.
yayā nāvā śiṣyā agacchan tadanyā kāpi naukā tasmin sthāne nāsīt tato yīśuḥ śiṣyaiḥ sākaṁ nāgamat kevalāḥ śiṣyā agaman etat pārasthā lokā jñātavantaḥ|
23 Siis saabusid teised paadid Tibeeriaselt, maabudes selle koha lähedal, kus nad olid söönud leiba pärast seda, kui Issand oli seda õnnistanud.
kintu tataḥ paraṁ prabhu ryatra īśvarasya guṇān anukīrttya lokān pūpān abhojayat tatsthānasya samīpasthativiriyāyā aparāstaraṇaya āgaman|
24 Kui rahvas mõistis, et seal ei olnud ei Jeesust ega tema jüngreid, astusid nad paati ja läksid Kapernauma Jeesust otsima.
yīśustatra nāsti śiṣyā api tatra nā santi lokā iti vijñāya yīśuṁ gaveṣayituṁ taraṇibhiḥ kapharnāhūm puraṁ gatāḥ|
25 Kui nad leidsid ta järve teiselt kaldal, küsisid nad temalt: „Rabi, millal sa siia jõudsid?“
tataste saritpateḥ pāre taṁ sākṣāt prāpya prāvocan he guro bhavān atra sthāne kadāgamat?
26 „Ma räägin teile tõtt, “vastas Jeesus, „te otsite mind sellepärast, et sõite nii palju leiba, kui tahtsite, mitte sellepärast, et mõisate imetegusid.
tadā yīśustān pratyavādīd yuṣmānahaṁ yathārthataraṁ vadāmi āścaryyakarmmadarśanāddheto rna kintu pūpabhojanāt tena tṛptatvāñca māṁ gaveṣayatha|
27 Ärge olge mures toidu pärast, mis ei kesta, vaid keskenduge igavese elu kestvale toidule, mida inimese Poeg teile annab, sest Jumal Isa on temale oma heakskiidu pitseri pannud.“ (aiōnios g166)
kṣayaṇīyabhakṣyārthaṁ mā śrāmiṣṭa kintvantāyurbhakṣyārthaṁ śrāmyata, tasmāt tādṛśaṁ bhakṣyaṁ manujaputro yuṣmābhyaṁ dāsyati; tasmin tāta īśvaraḥ pramāṇaṁ prādāt| (aiōnios g166)
28 Siis nad küsisid temalt: „Mida me peaks tegema, et teha seda, mida Jumal soovib?“
tadā te'pṛcchan īśvarābhimataṁ karmma karttum asmābhiḥ kiṁ karttavyaṁ?
29 Jeesus vastas: „Jumal tahab, et usuksite temasse, kelle ta läkitas.“
tato yīśuravadad īśvaro yaṁ prairayat tasmin viśvasanam īśvarābhimataṁ karmma|
30 „Missuguse imeteo sa meie jaoks teed, et saaksime sind uskuda? Mida sa oled võimeline tegema?“küsisid nad.
tadā te vyāharan bhavatā kiṁ lakṣaṇaṁ darśitaṁ yaddṛṣṭvā bhavati viśvasiṣyāmaḥ? tvayā kiṁ karmma kṛtaṁ?
31 „Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nii täitus pühakirjatekst: „Ta andis neile taevast leiba süüa.““
asmākaṁ pūrvvapuruṣā mahāprāntare mānnāṁ bhokttuṁ prāpuḥ yathā lipirāste| svargīyāṇi tu bhakṣyāṇi pradadau parameśvaraḥ|
32 „Ma räägin teile tõtt: Mooses ei andnud teile leiba taevast, “vastas Jeesus. „See on mu Isa, kes annab teile tõelist leiba taevast.
tadā yīśuravadad ahaṁ yuṣmānatiyathārthaṁ vadāmi mūsā yuṣmābhyaṁ svargīyaṁ bhakṣyaṁ nādāt kintu mama pitā yuṣmābhyaṁ svargīyaṁ paramaṁ bhakṣyaṁ dadāti|
33 Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast ja annab oma elu maailmale.“
yaḥ svargādavaruhya jagate jīvanaṁ dadāti sa īśvaradattabhakṣyarūpaḥ|
34 „Issand, palun anna meile kogu aeg sellist leiba!“ütlesid nad.
tadā te prāvocan he prabho bhakṣyamidaṁ nityamasmabhyaṁ dadātu|
35 „Mina olen eluleib, “vastas Jeesus. „Kes minu juurde tuleb, sel ei ole enam kunagi nälga, ja kes minusse usub, ei tunne enam kunagi janu.
yīśuravadad ahameva jīvanarūpaṁ bhakṣyaṁ yo jano mama sannidhim āgacchati sa jātu kṣudhārtto na bhaviṣyati, tathā yo jano māṁ pratyeti sa jātu tṛṣārtto na bhaviṣyati|
36 Aga nagu ma teile varem selgitasin: te olete mind näinud, kuid te ikka ei usu mind.
māṁ dṛṣṭvāpi yūyaṁ na viśvasitha yuṣmānaham ityavocaṁ|
37 Kõik, kelle Isa annab mulle, tulevad minu juurde ja ma ei lükka neist kedagi tagasi.
pitā mahyaṁ yāvato lokānadadāt te sarvva eva mamāntikam āgamiṣyanti yaḥ kaścicca mama sannidhim āyāsyati taṁ kenāpi prakāreṇa na dūrīkariṣyāmi|
38 Sest ma ei tulnud taevast alla tegema oma tahtmist, vaid seda, mida tahab see, kes mu läkitas.
nijābhimataṁ sādhayituṁ na hi kintu prerayiturabhimataṁ sādhayituṁ svargād āgatosmi|
39 Ta tahab, et ma ei kaotaks kedagi neist, kelle ta on mulle andnud, vaid et ma ärataks nad viimsel päeval üles.
sa yān yān lokān mahyamadadāt teṣāmekamapi na hārayitvā śeṣadine sarvvānaham utthāpayāmi idaṁ matprerayituḥ piturabhimataṁ|
40 Mu Isa tahab, et igaüks, kes näeb Poega ja usub temasse, saaks igavese elu ja et ma ärataksin ta viimsel päeval üles.“ (aiōnios g166)
yaḥ kaścin mānavasutaṁ vilokya viśvasiti sa śeṣadine mayotthāpitaḥ san anantāyuḥ prāpsyati iti matprerakasyābhimataṁ| (aiōnios g166)
41 Siis hakkasid juudid tema üle nurisema, sest ta oli öelnud: „Mina olen leib mis tuli taevast alla.“
tadā svargād yad bhakṣyam avārohat tad bhakṣyam ahameva yihūdīyalokāstasyaitad vākye vivadamānā vakttumārebhire
42 Nad ütlesid: „Kas ta pole see Jeesus, Joosepi poeg? Me teame tema isa ja ema. Kuidas ta saab siis nüüd meile öelda: „Ma tulin taevast alla“?“
yūṣaphaḥ putro yīśu ryasya mātāpitarau vayaṁ jānīma eṣa kiṁ saeva na? tarhi svargād avāroham iti vākyaṁ kathaṁ vaktti?
43 „Jätke see nurin isekeskis, “ütles Jeesus.
tadā yīśustān pratyavadat parasparaṁ mā vivadadhvaṁ
44 „Keegi ei saa tulla minu juurde, kui Isa, kes mu läkitas, teda ei tõmba; ja mina äratan ta viimsel päeval üles.
matprerakeṇa pitrā nākṛṣṭaḥ kopi jano mamāntikam āyātuṁ na śaknoti kintvāgataṁ janaṁ carame'hni protthāpayiṣyāmi|
45 Nagu on prohvetid Pühakirjas kirjutanud: „Kõik on Jumala õpilased.“Igaüks, kes kuulab Isa ja õpib Isalt, tuleb minu juurde.
te sarvva īśvareṇa śikṣitā bhaviṣyanti bhaviṣyadvādināṁ grantheṣu lipiritthamāste ato yaḥ kaścit pituḥ sakāśāt śrutvā śikṣate sa eva mama samīpam āgamiṣyati|
46 Mitte et keegi oleks Jumalat näinud, välja arvatud see, kes on Jumala juurest; tema on Isa näinud.
ya īśvarād ajāyata taṁ vinā kopi manuṣyo janakaṁ nādarśat kevalaḥ saeva tātam adrākṣīt|
ahaṁ yuṣmān yathārthataraṁ vadāmi yo jano mayi viśvāsaṁ karoti sonantāyuḥ prāpnoti| (aiōnios g166)
48 Mina olen eluleib.
ahameva tajjīvanabhakṣyaṁ|
49 Teie esiisad sõid kõrbes mannat, kuid surid ikkagi.
yuṣmākaṁ pūrvvapuruṣā mahāprāntare mannābhakṣyaṁ bhūkttāpi mṛtāḥ
50 Aga see on leib, mis tuleb taevast, ja mitte keegi, kes seda sööb, ei sure.
kintu yadbhakṣyaṁ svargādāgacchat tad yadi kaścid bhuṅktte tarhi sa na mriyate|
51 Mina olen eluandev leib taevast ja igaüks, kes sööb seda leiba, elab igavesti. Leib on mu ihu, mille ma annan selleks, et maailm võiks elada.“ (aiōn g165)
yajjīvanabhakṣyaṁ svargādāgacchat sohameva idaṁ bhakṣyaṁ yo jano bhuṅktte sa nityajīvī bhaviṣyati| punaśca jagato jīvanārthamahaṁ yat svakīyapiśitaṁ dāsyāmi tadeva mayā vitaritaṁ bhakṣyam| (aiōn g165)
52 Siis vaidlesid juudid ägedalt isekeskis. „Kuidas saab see mees anda meile süüa oma liha?“küsisid nad.
tasmād yihūdīyāḥ parasparaṁ vivadamānā vakttumārebhire eṣa bhojanārthaṁ svīyaṁ palalaṁ katham asmabhyaṁ dāsyati?
53 Jeesus ütles neile: „Ma räägin teile tõtt: kui te ei söö inimese Poja liha ega joo tema verd, ei saa te tõeliselt elada.
tadā yīśustān āvocad yuṣmānahaṁ yathārthataraṁ vadāmi manuṣyaputrasyāmiṣe yuṣmābhi rna bhuktte tasya rudhire ca na pīte jīvanena sārddhaṁ yuṣmākaṁ sambandho nāsti|
54 Neil, kes söövad minu liha ja joovad minu verd, on igavene elu ja ma äratan nad viimsel päeval üles. (aiōnios g166)
yo mamāmiṣaṁ svādati mama sudhirañca pivati sonantāyuḥ prāpnoti tataḥ śeṣe'hni tamaham utthāpayiṣyāmi| (aiōnios g166)
55 Sest minu liha on tõeline toit ja minu veri tõeline jook.
yato madīyamāmiṣaṁ paramaṁ bhakṣyaṁ tathā madīyaṁ śoṇitaṁ paramaṁ peyaṁ|
56 Kes sööb minu liha ja joob mu verd, jääb minusse ja mina jään temasse.
yo jano madīyaṁ palalaṁ svādati madīyaṁ rudhirañca pivati sa mayi vasati tasminnahañca vasāmi|
57 Nagu eluandev Isa läkitas mind ja ma elan Isa tõttu, samamoodi elab minu tõttu igaüks, kes minust toitub.
matprerayitrā jīvatā tātena yathāhaṁ jīvāmi tadvad yaḥ kaścin māmatti sopi mayā jīviṣyati|
58 See on see leib, mis tuli taevast alla, mitte see, mida teie esiisad sõid ja ikkagi surid. Kes sööb seda leiba, elab igavesti.“ (aiōn g165)
yadbhakṣyaṁ svargādāgacchat tadidaṁ yanmānnāṁ svāditvā yuṣmākaṁ pitaro'mriyanta tādṛśam idaṁ bhakṣyaṁ na bhavati idaṁ bhakṣyaṁ yo bhakṣati sa nityaṁ jīviṣyati| (aiōn g165)
59 Jeesus selgitas seda ajal, kui ta õpetas Kapernauma sünagoogis.
yadā kapharnāhūm puryyāṁ bhajanagehe upādiśat tadā kathā etā akathayat|
60 Paljud tema jüngritest ütlesid seda kuuldes: „Seda on raske omaks võtta! Kes suudab seda järgida?“
tadetthaṁ śrutvā tasya śiṣyāṇām aneke parasparam akathayan idaṁ gāḍhaṁ vākyaṁ vākyamīdṛśaṁ kaḥ śrotuṁ śakruyāt?
61 Jeesus nägi, et tema jüngrid kurtsid selle üle, seepärast küsis ta neilt: „Kas see pahandab teid?
kintu yīśuḥ śiṣyāṇām itthaṁ vivādaṁ svacitte vijñāya kathitavān idaṁ vākyaṁ kiṁ yuṣmākaṁ vighnaṁ janayati?
62 Mis oleks siis, kui näeksite Poega minemas üles sinna, kus ta varem oli?
yadi manujasutaṁ pūrvvavāsasthānam ūrdvvaṁ gacchantaṁ paśyatha tarhi kiṁ bhaviṣyati?
63 Vaim annab elu, füüsiline ihu ei anna midagi. Sõnad, mis ma teile rääkinud olen, on vaim ja elu!
ātmaiva jīvanadāyakaḥ vapu rniṣphalaṁ yuṣmabhyamahaṁ yāni vacāṁsi kathayāmi tānyātmā jīvanañca|
64 Siiski on teie hulgas mõned, kes mind ei usu.“(Jeesus oli algusest peale teadnud, kes teda ei usu ja kes ta reedab.)
kintu yuṣmākaṁ madhye kecana aviśvāsinaḥ santi ke ke na viśvasanti ko vā taṁ parakareṣu samarpayiṣyati tān yīśurāprathamād vetti|
65 Jeesus lisas: „Sellepärast ma ütlengi teile, et keegi ei saa minu juurde tulla, kui Isa ei ole seda võimalikuks teinud.“
aparamapi kathitavān asmāt kāraṇād akathayaṁ pituḥ sakāśāt śakttimaprāpya kopi mamāntikam āgantuṁ na śaknoti|
66 Sellest ajast peale loobusid paljud Jeesuse jüngrid ega järginud enam teda.
tatkāle'neke śiṣyā vyāghuṭya tena sārddhaṁ puna rnāgacchan|
67 Siis küsis Jeesus kaheteistkümnelt jüngrilt: „Kuidas teiega on? Kas teiegi tahate ära minna?“
tadā yīśu rdvādaśaśiṣyān ukttavān yūyamapi kiṁ yāsyatha?
68 Siimon Peetrus vastus: „Issand, keda me järgiks? Sina oled ainus, kellel on igavese elu sõnad. (aiōnios g166)
tataḥ śimon pitaraḥ pratyavocat he prabho kasyābhyarṇaṁ gamiṣyāmaḥ? (aiōnios g166)
69 Me usume sinusse ja oleme veendunud, et sa oled Jumala Püha.“
anantajīvanadāyinyo yāḥ kathāstāstavaiva| bhavān amareśvarasyābhiṣikttaputra iti viśvasya niścitaṁ jānīmaḥ|
70 Jeesus vastas: „Kas ma ei valinud teid, kahtteistkümmet jüngrit? Siiski on üks teist kurat.“
tadā yīśuravadat kimahaṁ yuṣmākaṁ dvādaśajanān manonītān na kṛtavān? kintu yuṣmākaṁ madhyepi kaścideko vighnakārī vidyate|
71 (Jeesus viitas Juudale, Siimon Iskarioti pojale. Ta oli kaheteistkümnest see üks, kes Jeesuse ära andis.)
imāṁ kathaṁ sa śimonaḥ putram īṣkarīyotīyaṁ yihūdām uddiśya kathitavān yato dvādaśānāṁ madhye gaṇitaḥ sa taṁ parakareṣu samarpayiṣyati|
