Johannes 17

1 Kui Jeesus need sõnad oli öelnud, vaatas ta üles taeva poole ja ütles: „Isa, aeg on käes. Austa oma Poega, et Poeg võiks austada sind.

To je povedal Jezus, ter povzdigne očí svoje na nebo, in reče: Oče, prišel je čas; oslavi sina svojega, da tudi sin tvoj tebe oslavi:

2 Sest sina andsid talle mõjuvõimu kõigi inimeste üle, et ta võiks anda igavese elu kõigile neile, kelle sa oled temale andnud. (aiōnios g166)

Kakor si mu dal oblast nad vsem človeštvom, da vsem ktere si mu dal, dá večno življenje. (aiōnios g166)

3 Igavene elu on see: tunda sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sa läkitasid. (aiōnios g166)

Večno življenje je pa to, da poznajo tebe edinega resničnega Boga, in kogar si poslal, Jezusa Kristusa. (aiōnios g166)

4 Olen austanud sind siin maa peal ja lõpetanud töö, mille sa andsid mulle teha.

Jaz sem te oslavil na zemlji; delo, ktero si mi dal, da ga storim, dodelal sem.

5 Nüüd, Isa, austa mind oma ligiolus auga, mis mul oli sinu juures enne maailma algust.

Sedaj pa oslavi, oče, ti mene sam pri sebi, s slavo, ktero sem imel pri tebi, predno je svet postal.

6 Ma olen ilmutanud sinu iseloomu neile, kelle sa mulle maailmast andsid. Nad kuulusid sulle; sina andsid nad mulle, ja nad on teinud, mida sa ütlesid.

Razodel sem ime tvoje ljudém, ktere si mi dal od sveta; tvoji so bili, in meni si jih dal: in besedo tvojo so ohranili.

7 Nüüd nad teavad, et kõik, mille sa oled mulle andnud, on sinult pärit.

Sedaj vedó, da je vse, kar si mi dal, od tebe:

8 Olen andnud neile sõnumi, mille sina mulle andsid. Nad võtsid selle vastu, nad veendusid täielikult, et ma olen sinu juurest tulnud, ning nad usuvad, et sina läkitasid mu.

Kajti besede, ktere si meni dal, dal sem njim; in oni so sprejeli, in razpoznali so resnično, da sem od tebe izšel, in verovali so, da si me ti poslal.

9 Ma palvetan nende pärast; mitte maailma pärast, vaid nende pärast, kelle sa mulle andsid, sest nad on sinu omad.

Jaz prosim za-nje; ne prosim za svet, nego za té, ktere si mi dal, ker so tvoji.

10 Kõik, kes kuuluvad mulle, on sinu omad, ja need, kes kuuluvad sulle, on minu omad, ning ma olen nende kaudu austatud.

In vse moje je tvoje, in tvoje moje; in oslavil sem se v njih.

11 Ma lahkun maailmast, kuid nemad jäävad maailma; ma tulen sinu juurde. Püha Isa, kaitse neid enda nimel, mille sa mulle andsid, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks.

In nisem več na svetu, in tí so na svetu, in jaz grem k tebi. Oče sveti! ohrani jih v ime svoje, ktere si mi dal, da bodo eno, kakor mi.

12 Sel ajal, kui ma olin nende juures, kaitsesin ma neid sinu nimel, mille sa mulle andsid. Ma valvasin nende üle, nii et ükski neist ei läinud kaotsi, välja arvatud hukule määratu, nii et Pühakiri läks täide.

Dokler sem bil ž njimi na svetu, varoval sem jih v ime tvoje; ohranil sem jih, ktere si mi dal, in nobeden njih ni poginil, razen sin pogube, da se izpolni pismo.

13 Nüüd ma tulen sinu juurde; ma räägin seda kõike ajal, mil olen veel siin maailmas, et nad võiksid täielikult minu rõõmust osa saada.

A sedaj grem k tebi, in to govorim na svetu, da bodo imeli radost mojo izpolnjeno v sebi.

14 Ma andsin neile sinu sõnumi ja maailm vihkab neid sellepärast, et nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.

Jaz sem jim dal besedo tvojo, in svet jih sovraži, ker niso od sveta, kakor jaz nisem od sveta.

15 Ma ei palu, et sa võtaksid nad maailmast ära, vaid et sa kaitseksid neid kurja eest.

Ne prosim, da jih s sveta vzemi, nego da jih obvaruj zlega.

16 Nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.

Od sveta niso, kakor jaz nisem od sveta.

17 Pühitse neid tões − sinu sõna on tõde.

Posveti jih v resnici svojej; tvoja beseda je resnica.

18 Samamoodi nagu sina läkitasid mu maailma, läkitan mina nemad maailma.

Kakor si mene poslal na svet, poslal sem tudi jaz njih na svet.

19 Ma pühitsen end nende eest, et ka nemad võiksid olla tõeliselt pühad.

In za njih se jaz sam posvečujem, da bodo tudi oni posvečeni v resnici.

20 Ma ei palveta üksnes nende eest, vaid ma palun ka nende eest, kes nende kuulutuse tõttu minusse usuvad.

Ne prosim te pa samo za té, nego tudi za tiste, kteri bodo po njih besedi verovali v mé:

21 Ma palun, et nad kõik võiksid olla üks, just nagu sina, Isa, elad minus, ja mina elan sinus, et ka nemad võiksid meis elada, nii et maailma usuks, et sina läkitasid mu.

Da bodo vsi eno; kakor ti, oče, v meni, in jaz v tebi, da bodo tudi oni v nas eno: da bo svet veroval, da si me ti poslal.

22 Olen andnud neile au, mille sa andsid mulle, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks.

In jaz sem slavo, ktero si meni dal, njim dal; da bodo eno, kakor smo mi eno:

23 Mina elan neis ja sina elad minus. Et nad võiksid olla täielikult üks, nii et kogu maailm teaks, et sina läkitasid mu, ja et sa armastad neid, nagu sa armastad mind.

Jaz v njih, in ti v meni, da bodo združeni v eno, in da spozna svet, da si me ti poslal, in si jih ljubil, kakor si mene ljubil.

24 Isa, ma tahan, et need, kelle sa oled mulle andnud, oleksid koos minuga seal, kus olen mina, et nad näeksid au, mille sa oled mulle andnud, sest sa armastasid mind enne maailma loomist.

Oče, ktere si mi dal, bočem, da kjer jaz bom, da bodo tudi oni z menoj: da bodo videli mojo slavo, ktero si mi dal, ker si me ljubil, predno je svet postal.

25 Hea Isa, maailm ei tunne sind, aga mina tunnen sind, ja nemad siin minu juures teavad, et sina mu läkitasid.

Oče pravični! svet tebe ni poznal, a jaz sem te poznal, in ti so poznali, da si me li poslal.

26 Ma olen ilmutanud neile sinu iseloomu ja näitan seda jätkuvalt, et armastus, mis sul on minu vastu, oleks neis, ja mina elaksin neis.“

In oznanil sem jim ime tvoje, in oznanjeval ga bom: da bo ljubezen, s ktero si mene ljubil, v njih, in jaz v njih.