Johannes 17
1 Kui Jeesus need sõnad oli öelnud, vaatas ta üles taeva poole ja ütles: „Isa, aeg on käes. Austa oma Poega, et Poeg võiks austada sind.
IESUS kotin masani wei mepukat, ap kotin masanda nanlang masani: Sam ai, ansau o leler, en kalinganada sapwilim omui Ol, pwe sapwilim omui Ol en pil kalinganada komui.
2 Sest sina andsid talle mõjuvõimu kõigi inimeste üle, et ta võiks anda igavese elu kõigile neile, kelle sa oled temale andnud. (aiōnios g166)
Duen komui kotiki ong i er manaman, en poedi uduk karos, pwe a en ki ong karos, me komui ki ong i er, maur soutuk. (aiōnios g166)
3 Igavene elu on see: tunda sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sa läkitasid. (aiōnios g166)
A iet maur soutuk: Ren asa komui la, me komui ta Kot melel, o Iesus Kristus, me komui kadarador. (aiōnios g166)
4 Olen austanud sind siin maa peal ja lõpetanud töö, mille sa andsid mulle teha.
I kalingana komui dar nin sappa, I kanikialar dodok, me komui kotiki dong ia, I en wiada.
5 Nüüd, Isa, austa mind oma ligiolus auga, mis mul oli sinu juures enne maailma algust.
A met Sam ai, kom kotin kalingana kin ia pein omui lingan, me I linganakier, ni ai mi re omui, ni sappa saikenta mia.
6 Ma olen ilmutanud sinu iseloomu neile, kelle sa mulle maailmast andsid. Nad kuulusid sulle; sina andsid nad mulle, ja nad on teinud, mida sa ütlesid.
I kasansale ong aramas akan mar omui, me komui ki ong ia er sang nin sappa. Irail udan noumui, a komui ki ong ia er irail; a re kin kapwaiada omui masan.
7 Nüüd nad teavad, et kõik, mille sa oled mulle andnud, on sinult pärit.
A met re asalar, me karos, me komui ki ong ia er, pwili sang komui.
8 Olen andnud neile sõnumi, mille sina mulle andsid. Nad võtsid selle vastu, nad veendusid täielikult, et ma olen sinu juurest tulnud, ning nad usuvad, et sina läkitasid mu.
A masan akan, me komui ki ong ia er, i me I ki ong irail er, o irail aleer o wewekilar melel, me I pwarado sang komui, o re posonlar, me komui kadar ia dor.
9 Ma palvetan nende pärast; mitte maailma pärast, vaid nende pärast, kelle sa mulle andsid, sest nad on sinu omad.
I kin kapakapa kin ir, I sota kin kapakapa kin sappa, a irail, me komui ki ong ia er, pwe noumui irail.
10 Kõik, kes kuuluvad mulle, on sinu omad, ja need, kes kuuluvad sulle, on minu omad, ning ma olen nende kaudu austatud.
Pwe karos me ai, iei noumui; a karos me noumui, iei ai o I lingan kin irail lar.
11 Ma lahkun maailmast, kuid nemad jäävad maailma; ma tulen sinu juurde. Püha Isa, kaitse neid enda nimel, mille sa mulle andsid, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks.
I solar mi sappa, a mepukat mi sappa. I kola re omui. Sam ai saraui, kanikid irail ni mar omui, me komui ki ong ia er, pwe irail en me ta men dueta kita.
12 Sel ajal, kui ma olin nende juures, kaitsesin ma neid sinu nimel, mille sa mulle andsid. Ma valvasin nende üle, nii et ükski neist ei läinud kaotsi, välja arvatud hukule määratu, nii et Pühakiri läks täide.
Ni ai mi re irail, I nikid irail er ni mar omui, me komui ki ong ia er; I nikid irail er; sota amen ir salongalar, seri salongala eta, pwe kisin likau en pwaida.
13 Nüüd ma tulen sinu juurde; ma räägin seda kõike ajal, mil olen veel siin maailmas, et nad võiksid täielikult minu rõõmust osa saada.
A met I koko wei re omui. I padaki wei mepukat nan sappa, pwe ai peren unsok en mi re’rail.
14 Ma andsin neile sinu sõnumi ja maailm vihkab neid sellepärast, et nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.
I ki ong irail er omui masan, o sappa kailong kin irail er, pwe irail kaidin kisan sappa, dueta, ngai kaidin kisan sappa.
15 Ma ei palu, et sa võtaksid nad maailmast ära, vaid et sa kaitseksid neid kurja eest.
I sota kin poeki, komui en wa irail sang nin sappa, a pwe komui en pera wei sang irail me sued.
16 Nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.
Irail kaidin kisan sappa, dueta ngai kaidin kisan sappa.
17 Pühitse neid tões − sinu sõna on tõde.
Kasaraui kin ir ala melel, pwe me melel omui masan.
18 Samamoodi nagu sina läkitasid mu maailma, läkitan mina nemad maailma.
Duen komui kadar ia dong sappa, iduen I kadar ir alang sappa.
19 Ma pühitsen end nende eest, et ka nemad võiksid olla tõeliselt pühad.
I kasarauila pein ngai pweki irail, pwe irail kasaraui kila melel.
20 Ma ei palveta üksnes nende eest, vaid ma palun ka nende eest, kes nende kuulutuse tõttu minusse usuvad.
A kaidin mepukat eta, me I kapakapaki, a pil irail, me pan poson ia pweki arail padak.
21 Ma palun, et nad kõik võiksid olla üks, just nagu sina, Isa, elad minus, ja mina elan sinus, et ka nemad võiksid meis elada, nii et maailma usuks, et sina läkitasid mu.
Pwe irail karos en me ta men, duen komui Sam podidi ong ia o ngai ong komui, pwe irail en pil me ta men re ata, pwe sappa en poson, me komui kadar ia dor.
22 Olen andnud neile au, mille sa andsid mulle, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks.
A lingan, me komui ki ong ia er, I ki ong irail er, pwe irail en me ta men, dueta kita me ta men.
23 Mina elan neis ja sina elad minus. Et nad võiksid olla täielikult üks, nii et kogu maailm teaks, et sina läkitasid mu, ja et sa armastad neid, nagu sa armastad mind.
Ngai ong irail, o komui ong ia, pwe re en song laieu, pwe sappa en asa, me komui kadar ia dor, o pok ong irail, dueta komui pok ong ia er.
24 Isa, ma tahan, et need, kelle sa oled mulle andnud, oleksid koos minuga seal, kus olen mina, et nad näeksid au, mille sa oled mulle andnud, sest sa armastasid mind enne maailma loomist.
Sam, I men, irail, me komui ki ong ia er, en pil mi wasa, me I kin mi ia, pwe ren ududial ai lingan, me komui ki ong ia er, pwe komui pok ong ia er mon sappa a tapidar.
25 Hea Isa, maailm ei tunne sind, aga mina tunnen sind, ja nemad siin minu juures teavad, et sina mu läkitasid.
Sam ai pung, sappa sasa komui, a ngai me asa komui, a mepukat asaer, me komui kadar ia dor.
26 Ma olen ilmutanud neile sinu iseloomu ja näitan seda jätkuvalt, et armastus, mis sul on minu vastu, oleks neis, ja mina elaksin neis.“
O I kasale ong irail er mar omui. O I pan pil kasaleda i, pwe limpok ota, me komui poke kin ia er, en podidi ong ir o ngai ong irail.
