Johannes 17
1 Kui Jeesus need sõnad oli öelnud, vaatas ta üles taeva poole ja ütles: „Isa, aeg on käes. Austa oma Poega, et Poeg võiks austada sind.
Ταῦτα ἐλάλησεν Ἰησοῦς, καὶ ἐπάρας τοὺς ὀφθαλμοὺς αὐτοῦ εἰς τὸν οὐρανὸν εἶπεν Πάτερ, ἐλήλυθεν ἡ ὥρα· δόξασόν σου τὸν Υἱόν, ἵνα ὁ Υἱὸς δοξάσῃ σέ,
2 Sest sina andsid talle mõjuvõimu kõigi inimeste üle, et ta võiks anda igavese elu kõigile neile, kelle sa oled temale andnud. (aiōnios g166)
καθὼς ἔδωκας αὐτῷ ἐξουσίαν πάσης σαρκός, ἵνα πᾶν ὃ δέδωκας αὐτῷ δώσῃ αὐτοῖς ζωὴν αἰώνιον. (aiōnios g166)
3 Igavene elu on see: tunda sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sa läkitasid. (aiōnios g166)
αὕτη δέ ἐστιν ἡ αἰώνιος ζωὴ, ἵνα γινώσκωσιν σὲ τὸν μόνον ἀληθινὸν Θεὸν καὶ ὃν ἀπέστειλας Ἰησοῦν Χριστόν. (aiōnios g166)
4 Olen austanud sind siin maa peal ja lõpetanud töö, mille sa andsid mulle teha.
ἐγώ σε ἐδόξασα ἐπὶ τῆς γῆς, τὸ ἔργον τελειώσας ὃ δέδωκάς μοι ἵνα ποιήσω·
5 Nüüd, Isa, austa mind oma ligiolus auga, mis mul oli sinu juures enne maailma algust.
καὶ νῦν δόξασόν με σύ, Πάτερ, παρὰ σεαυτῷ τῇ δόξῃ ᾗ εἶχον πρὸ τοῦ τὸν κόσμον εἶναι παρὰ σοί.
6 Ma olen ilmutanud sinu iseloomu neile, kelle sa mulle maailmast andsid. Nad kuulusid sulle; sina andsid nad mulle, ja nad on teinud, mida sa ütlesid.
Ἐφανέρωσά σου τὸ ὄνομα τοῖς ἀνθρώποις οὓς ἔδωκάς μοι ἐκ τοῦ κόσμου. σοὶ ἦσαν κἀμοὶ αὐτοὺς ἔδωκας, καὶ τὸν λόγον σου τετήρηκαν.
7 Nüüd nad teavad, et kõik, mille sa oled mulle andnud, on sinult pärit.
νῦν ἔγνωκαν ὅτι πάντα ὅσα δέδωκάς μοι παρὰ σοῦ εἰσιν·
8 Olen andnud neile sõnumi, mille sina mulle andsid. Nad võtsid selle vastu, nad veendusid täielikult, et ma olen sinu juurest tulnud, ning nad usuvad, et sina läkitasid mu.
ὅτι τὰ ῥήματα ἃ ἔδωκάς μοι δέδωκα αὐτοῖς, καὶ αὐτοὶ ἔλαβον, καὶ ἔγνωσαν ἀληθῶς ὅτι παρὰ σοῦ ἐξῆλθον, καὶ ἐπίστευσαν ὅτι σύ με ἀπέστειλας.
9 Ma palvetan nende pärast; mitte maailma pärast, vaid nende pärast, kelle sa mulle andsid, sest nad on sinu omad.
Ἐγὼ περὶ αὐτῶν ἐρωτῶ· οὐ περὶ τοῦ κόσμου ἐρωτῶ, ἀλλὰ περὶ ὧν δέδωκάς μοι, ὅτι σοί εἰσιν,
10 Kõik, kes kuuluvad mulle, on sinu omad, ja need, kes kuuluvad sulle, on minu omad, ning ma olen nende kaudu austatud.
καὶ τὰ ἐμὰ πάντα σά ἐστιν καὶ τὰ σὰ ἐμά, καὶ δεδόξασμαι ἐν αὐτοῖς.
11 Ma lahkun maailmast, kuid nemad jäävad maailma; ma tulen sinu juurde. Püha Isa, kaitse neid enda nimel, mille sa mulle andsid, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks.
καὶ οὐκέτι εἰμὶ ἐν τῷ κόσμῳ, καὶ αὐτοὶ ἐν τῷ κόσμῳ εἰσίν, κἀγὼ πρὸς σὲ ἔρχομαι. Πάτερ ἅγιε, τήρησον αὐτοὺς ἐν τῷ ὀνόματί σου ᾧ δέδωκάς μοι, ἵνα ὦσιν ἓν καθὼς ἡμεῖς.
12 Sel ajal, kui ma olin nende juures, kaitsesin ma neid sinu nimel, mille sa mulle andsid. Ma valvasin nende üle, nii et ükski neist ei läinud kaotsi, välja arvatud hukule määratu, nii et Pühakiri läks täide.
ὅτε ἤμην μετ’ αὐτῶν, ἐγὼ ἐτήρουν αὐτοὺς ἐν τῷ ὀνόματί σου ᾧ δέδωκάς μοι, καὶ ἐφύλαξα, καὶ οὐδεὶς ἐξ αὐτῶν ἀπώλετο εἰ μὴ ὁ υἱὸς τῆς ἀπωλείας, ἵνα ἡ γραφὴ πληρωθῇ.
13 Nüüd ma tulen sinu juurde; ma räägin seda kõike ajal, mil olen veel siin maailmas, et nad võiksid täielikult minu rõõmust osa saada.
νῦν δὲ πρὸς σὲ ἔρχομαι, καὶ ταῦτα λαλῶ ἐν τῷ κόσμῳ ἵνα ἔχωσιν τὴν χαρὰν τὴν ἐμὴν πεπληρωμένην ἐν ἑαυτοῖς.
14 Ma andsin neile sinu sõnumi ja maailm vihkab neid sellepärast, et nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.
ἐγὼ δέδωκα αὐτοῖς τὸν λόγον σου, καὶ ὁ κόσμος ἐμίσησεν αὐτούς, ὅτι οὐκ εἰσὶν ἐκ τοῦ κόσμου καθὼς ἐγὼ οὐκ εἰμὶ ἐκ τοῦ κόσμου.
15 Ma ei palu, et sa võtaksid nad maailmast ära, vaid et sa kaitseksid neid kurja eest.
οὐκ ἐρωτῶ ἵνα ἄρῃς αὐτοὺς ἐκ τοῦ κόσμου, ἀλλ’ ἵνα τηρήσῃς αὐτοὺς ἐκ τοῦ πονηροῦ.
16 Nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.
ἐκ τοῦ κόσμου οὐκ εἰσὶν καθὼς ἐγὼ οὐκ εἰμὶ ἐκ τοῦ κόσμου.
17 Pühitse neid tões − sinu sõna on tõde.
ἁγίασον αὐτοὺς ἐν τῇ ἀληθείᾳ· ὁ λόγος ὁ σὸς ἀλήθειά ἐστιν.
18 Samamoodi nagu sina läkitasid mu maailma, läkitan mina nemad maailma.
καθὼς ἐμὲ ἀπέστειλας εἰς τὸν κόσμον, κἀγὼ ἀπέστειλα αὐτοὺς εἰς τὸν κόσμον·
19 Ma pühitsen end nende eest, et ka nemad võiksid olla tõeliselt pühad.
καὶ ὑπὲρ αὐτῶν ἐγὼ ἁγιάζω ἐμαυτόν, ἵνα ὦσιν καὶ αὐτοὶ ἡγιασμένοι ἐν ἀληθείᾳ.
20 Ma ei palveta üksnes nende eest, vaid ma palun ka nende eest, kes nende kuulutuse tõttu minusse usuvad.
Οὐ περὶ τούτων δὲ ἐρωτῶ μόνον, ἀλλὰ καὶ περὶ τῶν πιστευόντων διὰ τοῦ λόγου αὐτῶν εἰς ἐμέ,
21 Ma palun, et nad kõik võiksid olla üks, just nagu sina, Isa, elad minus, ja mina elan sinus, et ka nemad võiksid meis elada, nii et maailma usuks, et sina läkitasid mu.
ἵνα πάντες ἓν ὦσιν, καθὼς σύ, Πατήρ, ἐν ἐμοὶ κἀγὼ ἐν σοί, ἵνα καὶ αὐτοὶ ἐν ἡμῖν ὦσιν, ἵνα ὁ κόσμος πιστεύῃ ὅτι σύ με ἀπέστειλας.
22 Olen andnud neile au, mille sa andsid mulle, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks.
κἀγὼ τὴν δόξαν ἣν δέδωκάς μοι δέδωκα αὐτοῖς, ἵνα ὦσιν ἓν καθὼς ἡμεῖς ἕν·
23 Mina elan neis ja sina elad minus. Et nad võiksid olla täielikult üks, nii et kogu maailm teaks, et sina läkitasid mu, ja et sa armastad neid, nagu sa armastad mind.
ἐγὼ ἐν αὐτοῖς καὶ σὺ ἐν ἐμοί, ἵνα ὦσιν τετελειωμένοι εἰς ἕν, ἵνα γινώσκῃ ὁ κόσμος ὅτι σύ με ἀπέστειλας καὶ ἠγάπησας αὐτοὺς καθὼς ἐμὲ ἠγάπησας.
24 Isa, ma tahan, et need, kelle sa oled mulle andnud, oleksid koos minuga seal, kus olen mina, et nad näeksid au, mille sa oled mulle andnud, sest sa armastasid mind enne maailma loomist.
Πατήρ, ὃ δέδωκάς μοι, θέλω ἵνα ὅπου εἰμὶ ἐγὼ κἀκεῖνοι ὦσιν μετ’ ἐμοῦ, ἵνα θεωρῶσιν τὴν δόξαν τὴν ἐμὴν, ἣν δέδωκάς μοι ὅτι ἠγάπησάς με πρὸ καταβολῆς κόσμου.
25 Hea Isa, maailm ei tunne sind, aga mina tunnen sind, ja nemad siin minu juures teavad, et sina mu läkitasid.
Πατὴρ δίκαιε, καὶ ὁ κόσμος σε οὐκ ἔγνω, ἐγὼ δέ σε ἔγνων, καὶ οὗτοι ἔγνωσαν ὅτι σύ με ἀπέστειλας·
26 Ma olen ilmutanud neile sinu iseloomu ja näitan seda jätkuvalt, et armastus, mis sul on minu vastu, oleks neis, ja mina elaksin neis.“
καὶ ἐγνώρισα αὐτοῖς τὸ ὄνομά σου καὶ γνωρίσω, ἵνα ἡ ἀγάπη ἣν ἠγάπησάς με ἐν αὐτοῖς ᾖ κἀγὼ ἐν αὐτοῖς.
