Johannes 16
1 Olen seda teile rääkinud, et teie usk minusse ei kaoks.
Ταῦτα λελάληκα ὑμῖν, ἵνα μὴ σκανδαλισθῆτε.
2 Nad heidavad teid sünagoogidest välja; õigupoolest tuleb aeg, mil need, kes teid tapavad, arvavad, et teevad Jumalale teene.
ἀποσυναγώγους ποιήσουσιν ὑμᾶς· ἀλλ᾽ ἔρχεται ὥρα, ἵνα πᾶς ὁ ἀποκτείνας ὑμᾶς, δόξῃ λατρείαν προσφέρειν τῷ θεῷ.
3 Nad teevad seda, sest nad ei ole kunagi tundnud Isa ega mind. Olen teile seda rääkinud, et kui see toimub, tuleks teile meelde, mida ma teile rääkisin.
καὶ ταῦτα ποιήσουσιν, ὅτι οὐκ ἔγνωσαν τὸν πατέρα οὐδὲ ἐμέ.
4 Mul ei olnud vaja seda teile kohe alguses rääkida, sest siis jäin ma teie juurde.
ἀλλὰ ταῦτα λελάληκα ὑμῖν, ἵνα ὅταν ἔλθῃ ἡ ὥρα αὐτῶν μνημονεύητε [αὐτῶν] ὅτι ἐγὼ εἶπον ὑμῖν· ταῦτα δὲ ὑμῖν ἐξ ἀρχῆς οὐκ εἶπον, ὅτι μεθ᾽ ὑμῶν ἤμην.
5 Aga nüüd lähen ma tema juurde, kes mu läkitas, ja ometi ei küsi teist keegi: „Kuhu sa lähed?“
νῦν δὲ ὑπάγω πρὸς τὸν πέμψαντά με, καὶ οὐδεὶς ἐξ ὑμῶν ἐρωτᾷ με, Ποῦ ὑπάγεις;
6 Muidugi olete praegu, mil ma teile rääkisin, südamevaluga täidetud.
ἀλλ᾽ ὅτι ταῦτα λελάληκα ὑμῖν, ἡ λύπη πεπλήρωκεν ὑμῶν τὴν καρδίαν.
7 Aga ma räägin teile tõtt: teile on parem, et ma lähen ära, sest kui ma ei läheks, ei tuleks teie juurde Lohutaja. Kui ma ära lähen, saadan ma tema teie juurde.
ἀλλ᾽ ἐγὼ τὴν ἀλήθειαν λέγω ὑμῖν, συμφέρει ὑμῖν ἵνα ἐγὼ ἀπέλθω· ἐὰν γὰρ μὴ ἀπέλθω, ὁ παράκλητος οὐ μὴ ἔλθῃ πρὸς ὑμᾶς· ἐὰν δὲ πορευθῶ, πέμψω αὐτὸν πρὸς ὑμᾶς·
8 Kui ta tuleb, veenab ta neid, kes on maailmas, et nad on valesti aru saanud patust, õigusest ja kohtust:
καὶ ἐλθὼν ἐκεῖνος ἐλέγξει τὸν κόσμον περὶ ἁμαρτίας καὶ περὶ δικαιοσύνης καὶ περὶ κρίσεως.
9 patust, et nad ei uskunud minusse;
περὶ ἁμαρτίας μέν, ὅτι οὐ πιστεύουσιν εἰς ἐμέ·
10 õigusest, et ma lähen Isa juurde ja te ei näe mind enam;
περὶ δικαιοσύνης δέ, ὅτι πρὸς τὸν πατέρα ὑπάγω, καὶ οὐκ ἔτι θεωρεῖτέ με·
11 kohtust, et selle maailma valitseja on juba surma mõistetud.
περὶ δὲ κρίσεως, ὅτι ὁ ἄρχων τοῦ κόσμου τούτου κέκριται.
12 On veel palju, mida ma tahan teile selgitada, kuid te ei suuda seda praegu taluda.
Ἔτι πολλὰ ἔχω ὑμῖν λέγειν, ἀλλ᾽ οὐ δύνασθε βαστάζειν ἄρτι·
13 Aga kui tõe Vaim tuleb, õpetab ta teile kogu tõde. Ta ei räägi iseenesest, vaid ta kõneleb ainult seda, mida kuuleb, ning räägib teile, mis hakkab toimuma.
ὅταν δὲ ἔλθῃ ἐκεῖνος, τὸ πνεῦμα τῆς ἀληθείας, ὁδηγήσει ὑμᾶς εἰς τὴν ἀλήθειαν πᾶσαν· οὐ γὰρ λαλήσει ἀφ᾽ ἑαυτοῦ, ἀλλ᾽ ὅσα ἀκούσει λαλήσει, καὶ τὰ ἐρχόμενα ἀναγγελεῖ ὑμῖν.
14 Ta toob au mulle, sest ta õpetab teile seda, mida minult saab.
ἐκεῖνος ἐμὲ δοξάσει, ὅτι ἐκ τοῦ ἐμοῦ λήμψεται, καὶ ἀναγγελεῖ ὑμῖν.
15 Kõik, mis kuulub Isale, on minu oma. Sellepärast ma ütlesin, et Vaim õpetab teile seda, mida minult saab.
πάντα ὅσα ἔχει ὁ πατὴρ ἐμά ἐστιν· διὰ τοῦτο εἶπον ὅτι ἐκ τοῦ ἐμοῦ λαμβάνει καὶ ἀναγγελεῖ ὑμῖν.
16 Veidi aja pärast ei näe te mind enam, aga siis veidi aja pärast te näete mind.“
μικρὸν καὶ οὐκ ἔτι θεωρεῖτέ με, καὶ πάλιν μικρὸν καὶ ὄψεσθέ με.
17 Mõned tema jüngritest ütlesid üksteisele: „Mida ta mõtleb sellega: „Veidi aja pärast ei näe te mind enam, aga siis veidi aja pärast te näete mind“ja „Sest ma lähen Isa juurde“?“
Εἶπον οὖν ἐκ τῶν μαθητῶν αὐτοῦ πρὸς ἀλλήλους, Τί ἐστιν τοῦτο ὃ λέγει ἡμῖν, Μικρὸν καὶ οὐ θεωρεῖτέ με, καὶ πάλιν μικρὸν καὶ ὄψεσθέ με; καὶ ὅτι ὑπάγω πρὸς τὸν πατέρα;
18 Nad küsisid: „Mida ta mõtleb selle „veidi aja pärast“all? Me ei tea, millest ta räägib.“
ἔλεγον οὖν, Τί ἐστιν τοῦτο ὃ λέγει μικρόν; οὐκ οἴδαμεν τί λαλεῖ.
19 Jeesus sai aru, et nad tahtsid temalt selle kohta küsida. Niisiis küsis ta neilt: „Kas te ei saa aru minu ütlusest: „Veidi aja pärast ei näe te mind enam, aga siis veidi aja pärast te näete mind“?
Ἔγνω Ἰησοῦς ὅτι ἤθελον αὐτὸν ἐρωτᾶν, καὶ εἶπεν αὐτοῖς, Περὶ τούτου ζητεῖτε μετ᾽ ἀλλήλων, ὅτι εἶπον, Μικρὸν καὶ οὐ θεωρεῖτέ με, καὶ πάλιν μικρὸν καὶ ὄψεσθέ με;
20 Ma räägin teile tõtt: te nutate ja leinate, aga maailm rõõmustab. Te kurvastate, aga teie kurvastus muutub rõõmuks.
ἀμὴν ἀμὴν λέγω ὑμῖν ὅτι κλαύσετε καὶ θρηνήσετε ὑμεῖς, ὁ δὲ κόσμος χαρήσεται· ὑμεῖς λυπηθήσεσθε, ἀλλὰ ἡ λύπη ὑμῶν εἰς χαρὰν γενήσεται.
21 Sünnitav naine kannatab valu, sest tema aeg on tulnud, aga kui laps on sündinud, unustab ta valu rõõmu tõttu, et laps on maailma sündinud.
ἡ γυνὴ ὅταν τίκτῃ, λύπην ἔχει, ὅτι ἦλθεν ἡ ὥρα αὐτῆς· ὅταν δὲ γεννήσῃ τὸ παιδίον, οὐκ ἔτι μνημονεύει τῆς θλίψεως, διὰ τὴν χαράν, ὅτι ἐγεννήθη ἄνθρωπος εἰς τὸν κόσμον.
22 Jah, praegu te kurvastate, aga ma näen teid jälle; siis te rõõmustate ja keegi ei võta teie rõõmu ära.
καὶ ὑμεῖς οὖν νῦν μὲν λύπην ἔχετε· πάλιν δὲ ὄψομαι ὑμᾶς καὶ χαρήσεται ὑμῶν ἡ καρδία, καὶ τὴν χαρὰν ὑμῶν οὐδεὶς ἀρεῖ ἀφ᾽ ὑμῶν,
23 Kui see aeg kätte jõuab, ei ole teil vaja minult midagi küsida. Ma räägin teile tõtt: Isa annab teile, mida iganes te minu nimel palute.
καὶ ἐν ἐκείνῃ τῇ ἡμέρᾳ ἐμὲ οὐκ ἐρωτήσετε οὐδέν. ἀμὴν ἀμὴν λέγω ὑμῖν, ἄν τι αἰτήσητε τὸν πατέρα δώσει ὑμῖν ἐν τῷ ὀνόματί μου.
24 Seni ei ole te midagi minu nimel palunud, nii et paluge, ja te saate, ja teie õnn on täielik.
ἕως ἄρτι οὐκ ᾐτήσατε οὐδὲν ἐν τῷ ὀνόματί μου· αἰτεῖτε, καὶ λήμψεσθε, ἵνα ἡ χαρὰ ὑμῶν ᾖ πεπληρωμένη.
25 Olen rääkinud teile piltlikku keelt kasutades. Aga varsti ei kasuta ma enam teiega rääkides sellist piltlikku keelt. Selle asemel selgitan teile Isa väga lihtsalt.
Ταῦτα ἐν παροιμίαις λελάληκα ὑμῖν· ἔρχεται ὥρα ὅτε οὐκ ἔτι ἐν παροιμίαις λαλήσω ὑμῖν, ἀλλὰ παῤῥησίᾳ περὶ τοῦ πατρὸς ἀπαγγελῶ ὑμῖν.
26 Siis te palute minu nimel. Ma ei ütle, et ma palun Isa juures teie eest,
ἐν ἐκείνῃ τῇ ἡμέρᾳ ἐν τῷ ὀνόματί μου αἰτήσεσθε· καὶ οὐ λέγω ὑμῖν ὅτι ἐγὼ ἐρωτήσω τὸν πατέρα περὶ ὑμῶν·
27 sest Isa ise armastab teid, sest te armastate mind ja usute, et ma tulin Jumala juurest.
αὐτὸς γὰρ ὁ πατὴρ φιλεῖ ὑμᾶς, ὅτι ὑμεῖς ἐμὲ πεφιλήκατε, καὶ πεπιστεύκατε ὅτι ἐγὼ παρὰ τοῦ πατρὸς ἐξῆλθον.
28 Ma lahkusin Isa juurest ja tulin maailma; nüüd lahkun ma maailmast ja lähen tagasi oma Isa juurde.“
ἐξῆλθον ἐκ τοῦ πατρὸς καὶ ἐλήλυθα εἰς τὸν κόσμον· πάλιν ἀφίημι τὸν κόσμον καὶ πορεύομαι πρὸς τὸν πατέρα.
29 Siis ütlesid jüngrid: „Nüüd räägid sa väga lihtsalt ega kasuta piltlikku keelt.
Λέγουσιν οἱ μαθηταὶ αὐτοῦ, Ἴδε νῦν ἐν παῤῥησίᾳ λαλεῖς, καὶ παροιμίαν οὐδεμίαν λέγεις.
30 Nüüd oleme kindlad, et sina tead kõike, ja et sa ei pea inimestelt küsima, et teada saada, millele nad mõtlevad. See veenab meid, et sa tulid Jumala juurest.“
νῦν οἴδαμεν ὅτι οἶδας πάντα, καὶ οὐ χρείαν ἔχεις ἵνα τίς σε ἐρωτᾷ. ἐν τούτῳ πιστεύομεν ὅτι ἀπὸ θεοῦ ἐξῆλθες.
31 „Kas te olete nüüd tõesti veendunud?“küsis Jeesus.
Ἀπεκρίθη αὐτοῖς Ἰησοῦς, Ἄρτι πιστεύετε;
32 „Tuleb aeg − õigupoolest on see kohe käes −, kui teid pillutatakse laiali, igaüks oma koju, ja te kõik jätate mu üksi. Aga ma ei ole tegelikult üksinda, sest Isa on minuga.
ἰδοὺ ἔρχεται ὥρα καὶ ἐλήλυθεν, ἵνα σκορπισθῆτε ἕκαστος εἰς τὰ ἴδια, κἀμὲ μόνον ἀφῆτε· καὶ οὐκ εἰμὶ μόνος, ὅτι ὁ πατὴρ μετ᾽ ἐμοῦ ἐστιν.
33 Olen rääkinud teile kõike seda, et teil võiks olla rahu, sest te olete üks minuga. Selles maailmas on teil kannatusi, aga olge julged − mina olen maailma võitnud!“
ταῦτα λελάληκα ὑμῖν, ἵνα ἐν ἐμοὶ εἰρήνην ἔχητε. ἐν τῷ κόσμῳ θλῖψιν ἔχετε· ἀλλὰ θαρσεῖτε, ἐγὼ νενίκηκα τὸν κόσμον.
