Matteuse 9
1 Jeesus astus paati, sõitis teisele poole järve ja läks oma kodulinna.
Xuning bilǝn u kemigǝ qüxüp dengizdin ɵtüp, ɵzi turƣan xǝⱨǝrgǝ ⱪaytip kǝldi.
2 Seal toodi tema juurde halvatu, kes lamas oma magamisasemel. Nähes nende usku, ütles Jeesus halvatule: „Ole julge, poeg! Sinu patud on sulle andeks antud!“
Wǝ mana, kixilǝr zǝmbilgǝ yatⱪuzulƣan bir palǝqni uning aldiƣa elip kǝldi. Əysa ularning ixǝnqini kɵrüp ⱨeliⱪi palǝqkǝ: — Oƣlum, yürǝklik bol, gunaⱨliring kǝqürüm ⱪilindi, — dedi.
3 Siis mõned kirjatundjad mõtlesid endamisi: „See mees teotab Jumalat!“
Andin mana, Tǝwrat ustazliridin bǝziliri kɵnglidǝ: «Bu adǝm kupurluⱪ ⱪiliwatidu!» dǝp oylidi.
4 Jeesus aga, teades nende mõtteid, küsis neilt: „Miks te mõtlete kurja oma südames?
Ularning kɵnglidǝ nemǝ oylawatⱪanliⱪini bilgǝn Əysa ularƣa: — Nemǝ üqün kɵnglünglarda rǝzil oylarda bolisilǝr?
5 Kumb on kergem, kas öelda „Sinu patud on andeks antud“või „Tõuse üles ja kõnni“?
«Gunaⱨliring kǝqürüm ⱪilindi» deyix asanmu yaki «Ornungdin tur, mang!» deyixmu? — dedi wǝ yǝnǝ ularƣa: —
6 Aga teadke, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal.“Ja ta ütles halvatule: „Tõuse üles, võta oma ase ja mine koju!“
Əmma ⱨazir silǝrning Insan’oƣlining yǝr yüzidǝ gunaⱨlarni kǝqürüm ⱪilix ⱨoⱪuⱪiƣa igǝ ikǝnlikini bilixinglar üqün, — u palǝq kesǝlgǝ: — Ornungdin tur, orun-kɵrpǝngni yiƣixturup ɵyünggǝ ⱪayt, — dedi.
7 Ning mees tõusis ja läks koju.
Ⱨeliⱪi adǝm ornidin turup ɵyigǝ ⱪaytti.
8 Seda nähes oli rahvas hämmastuses ja nad ülistasid Jumalat, kes on andnud inimestele sellise meelevalla.
Buni kɵrgǝn top-top adǝmlǝr ⱪorⱪuxup, insanlarƣa bundaⱪ ⱨoⱪuⱪni bǝrgǝn Hudani uluƣlaxti.
9 Sealt edasi minnes nägi Jeesus meest nimega Matteus maksukoguja pingil istumas ning ütles talle: „Järgne mulle!“Ja ta tõusis ja järgnes talle.
Əysa u yǝrdin qiⱪip aldiƣa ketiwetip, baj yiƣidiƣan orunda olturƣan, Matta isimlik bir [bajgirni] kɵrdi. U uningƣa: — Manga ǝgǝxkin! — dedi. Wǝ Matta ornidin turup, uningƣa ǝgǝxti.
10 Kui siis Jeesus istus lauas tema kodus, tuli sinna palju maksukogujaid ja patuseid ning sõid koos Jeesuse ja tema jüngritega.
Wǝ xundaⱪ boldiki, Əysa [Mattaning] ɵyidǝ meⱨman bolup dastihanda olturƣanda, nurƣun bajgirlar wǝ gunaⱨkarlarmu kirip, Əysa wǝ uning muhlisliri bilǝn ⱨǝmdastihan boldi.
11 Seda nähes küsisid variserid tema jüngritelt: „Miks teie õpetaja sööb koos maksukogujate ja patustega?“
Buni kɵrgǝn Pǝrisiylǝr uning muhlisliriƣa: — Ustazinglar nemixⱪa bajgir wǝ gunaⱨkarlar bilǝn bir dastihanda yǝp-iqip olturidu?! — dedi.
12 Seda kuuldes ütles Jeesus: „Arsti ei vaja terved, vaid haiged.
Bu gǝpni angliƣan Əysa: — Saƣlam adǝmlǝr ǝmǝs, bǝlki bimarlar tewipⱪa moⱨtajdur.
13 Minge ja õppige, mida tähendab „Ma soovin halastust, mitte ohvrit“. Mina ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.“
Silǝr berip [muⱪǝddǝs yazmilardiki]: «Izdǝydiƣinim ⱪurbanliⱪlar ǝmǝs, bǝlki rǝⱨim-xǝpⱪǝt» deyilgǝn xu sɵzning mǝnisini ɵgininglar; qünki mǝn ⱨǝⱪⱪaniylarni ǝmǝs, bǝlki gunaⱨkarlarni qaⱪirƣili kǝldim, dedi.
14 Siis tulid Johannese jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Miks meie ja variserid paastume, aga sinu jüngrid ei paastu?“
Xu waⱪitlarda, Yǝⱨya [pǝyƣǝmbǝrning] muhlisliri Əysaning yeniƣa kelip uningƣa: — Nemixⱪa biz wǝ Pǝrisiylǝr pat-pat roza tutimiz, lekin sizning muhlisliringiz tutmaydu? — dǝp soraxti.
15 Jeesus vastas neile: „Ei sobi pulmalistel leinata ajal, kui peigmees on nendega. Ent tuleb aeg, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad.
Əysa jawabǝn: — Toyi boluwatⱪan yigit tehi toyda ⱨǝmdastihan oltuƣan qaƣda, toy meⱨmanliri ⱨaza tutup oltursa ⱪandaⱪ bolidu!? Əmma xu künlǝr keliduki, yigit ulardin elip ketilidu, ular xu kündǝ roza tutidu.
16 Keegi ei paika vanutamata riidetükiga vana kuube. Säärane paik rebeneks küljest ja käristaks augu veel suuremaks.
Ⱨeqkim kona kɵnglǝkkǝ yengi rǝhttin yamaⱪ salmaydu. Undaⱪ ⱪilsa, yengi yamaⱪ [kirixip], kiyimni tartip yirtiwetidu. Nǝtijidǝ, yirtiⱪ tehimu yoƣinap ketidu.
17 Samuti ei valata värsket veini vanadesse nahklähkritesse, muidu lähkrid lõhkevad, vein voolab maha ja lähkreid ei saa enam kasutada. Värske vein valatakse uutesse lähkritesse, siis säilivad mõlemad.“
Xuningdǝk, ⱨeqkim yengi xarabni kona tulumlarƣa ⱪaqilimaydu. Əgǝr undaⱪ ⱪilsa, [xarabning eqixi bilǝn] tulumlar yerilip ketidu-dǝ, xarabmu tɵkülüp ketidu ⱨǝm tulumlarmu kardin qiⱪidu. Xuning üqün kixilǝr yengi xarabni yengi tulumlarƣa ⱪaqilaydu; xundaⱪ ⱪilƣanda, ⱨǝr ikkilisi saⱪlinip ⱪalidu.
18 Kui ta seda neile rääkis, tuli tema juurde sünagoogi ülem, põlvitas ta ette ja ütles: „Just praegu suri mu tütar, aga tule, pane oma käsi ta peale, siis ta ärkab ellu!“
U [Yǝⱨyaning muhlisliriƣa] bu sɵzlǝrni ⱪiliwatⱪan waⱪtida, mana bir ⱨɵkümdar kelip, uning aldiƣa bax urup: — Mening ⱪizim ⱨazirla ɵlüp kǝtti; ǝmma siz berip uningƣa ⱪolingizni tǝgküzüp ⱪoysingiz, u tirilidu, dedi.
19 Jeesus tõusis ja järgnes talle koos oma jüngritega.
Əysa ornidin turup, muhlisliri bilǝn billǝ uning kǝynidin mangdi.
20 Ja näe, üks naine, kes oli kannatanud verejooksu juba kaksteist aastat, lähenes Jeesusele selja tagant ja puudutas ta kuue serva,
Wǝ mana, yolda hun tǝwrǝx kesiligǝ giriptar bolƣiniƣa on ikki yil bolƣan bir ayal Əysaning arⱪisidin kelip, uning tonining pexini silidi.
21 öeldes endamisi: „Kui ma võiksin puudutada kasvõi tema kuube, siis ma saaksin terveks!“
Qünki u iqidǝ «Uning tonini silisamla, qoⱪum saⱪiyip ketimǝn» dǝp oyliƣanidi.
22 Jeesus aga pöördus ümber, nägi teda ja ütles: „Ole julge, tütar! Sinu usk on sind terveks teinud!“Ja sellest tunnist alates oli naine terve.
Əmma Əysa kǝynigǝ burulup, uni kɵrüp: — Ⱪizim, yürǝklik bol, ixǝnqing seni saⱪaytti! dedi. Xuning bilǝn u ayal xu saǝttǝ saⱪaydi.
23 Kui nüüd Jeesus jõudis sünagoogi ülema majja ning nägi flöödimängijaid ja häälekat rahvahulka,
Əmdi Əysa ⱨeliⱪi ⱨɵkümdarning ɵyigǝ kirgǝndǝ, nǝy qeliwatⱪan wǝ ⱨaza tutup waysawatⱪan kixilǝr topini kɵrüp,
24 ütles ta: „Minge ära! Tüdruk ei ole surnud, vaid magab!“Aga nad naersid tema üle.
ularƣa: — Qiⱪip ketinglar, bu ⱪiz ɵlmidi, bǝlki uhlawatidu, dedi. [Xuni anglap] kɵpqilik uni mǝshirǝ ⱪildi.
25 Ent kui rahvahulk oli välja aetud, astus Jeesus tuppa, võttis tüdruku käest kinni ja ta ärkas üles.
Kixilǝr qiⱪiriwetilgǝndin keyin, u ⱪizning yeniƣa kirip, uning ⱪolini tutiwidi, ⱪiz ornidin turdi.
26 Ja kuuldus sellest levis kogu ümbruskonnas.
Bu toƣrisidiki hǝwǝr pütün yurtta pur kǝtti.
27 Kui Jeesus läks sealt edasi, järgnesid talle kaks pimedat, kes hüüdsid: „Taaveti Poeg, halasta meie peale!“
Əysa u yǝrdin qiⱪⱪanda, ikki ⱪariƣu uning kǝynidin kelip: — I Dawutning oƣli, bizgǝ rǝⱨim ⱪilƣaysiz! — dǝp nida ⱪilixti.
28 Kui Jeesus oli majja astunud, tulid pimedad tema juurde ja ta küsis neilt: „Kas te usute, et ma suudan seda teha?“„Jah, Issand, “vastasid nad talle.
U ɵygǝ kirgǝndin keyin, xu ikki ⱪariƣu uning aldiƣa kǝldi. Əysa ulardin: — Silǝr mening bu ixⱪa ⱪadir ikǝnlikimgǝ ixinǝmsilǝr? — dǝp soridi. — I Rǝbbim, ixinimiz, — dǝp jawab bǝrdi ular.
29 Siis Jeesus puudutas nende silmi ja ütles: „Teile sündigu teie usku mööda!“
U ⱪolini ularning kɵzlirigǝ tǝgküzüp turup: — Ixǝnqinglar boyiqǝ bolsun! dewidi,
30 Ja nende silmad avanesid. Nüüd Jeesus hoiatas neid karmilt: „Vaadake, et keegi sellest teada ei saa!“
Ularning kɵzliri eqildi. Əysa ularƣa: Bu ixni ⱨeqkimgǝ eytmanglar! dǝp ⱪattiⱪ tapilidi.
31 Nemad aga läksid ja rääkisid sellest terves ümbruskonnas.
Lekin ular u yǝrdin qiⱪipla, uning nam-xɵⱨritini pütkül yurtⱪa yeyiwǝtti.
32 Kui nad olid lahkunud, siis toodi tema juurde tumm mees, kes oli kurjast vaimust vaevatud.
Ular qiⱪip ketiwatⱪanda, kixilǝr jin qaplaxⱪan bir gaqini uning aldiƣa elip kǝldi.
33 Jeesus ajas kurja vaimu välja ja tumm hakkas rääkima. „Sellist asja pole Iisraelis veel nähtud!“imestas rahvas.
Uningƣa qaplaxⱪan jinning ⱨǝydilixi bilǝnla, ⱨeliⱪi adǝm zuwanƣa kǝldi. Halayiⱪ intayin ⱨǝyranuⱨǝs bolup: — Bundaⱪ ix Israilda zadi kɵrülüp baⱪmiƣan, — deyixti.
34 Variserid aga ütlesid: „Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude valitseja abil!“
Lekin Pǝrisiylǝr: — U jinlarni jinlarning ǝmirigǝ tayinip ⱪoƣlaydikǝn, deyixti.
35 Ja Jeesus käis läbi kõik linnad ja külad, õpetades sünagoogides, kuulutas evangeeliumi Kuningriigist ning tervendas igasugustest haigustest ja hädadest.
Wǝ Əysa barliⱪ xǝⱨǝr wǝ yeza-ⱪixlaⱪlarni kezip, ularning sinagoglirida tǝlim berip, ǝrx padixaⱨliⱪidiki hux hǝwǝrni jakarlidi wǝ ⱨǝrhil kesǝllǝrni wǝ ⱨǝrhil meyip-ajizlarni saⱪaytti.
36 Rahvahulki nähes tundis ta neile kaasa, sest nad olid rõhutud ja räsitud nagu lambad, kellel pole karjast.
Lekin u top-top adǝmlǝrni kɵrüp ularƣa iq aƣritti, qünki ular harlinip padiqisiz ⱪoy padiliridǝk panaⱨsiz idi.
37 Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikus on suur, aga töötegijaid on vähe.
Xuning bilǝn u muhlisliriƣa: — Ⱨosul dǝrwǝⱪǝ kɵp ikǝn, biraⱪ [ⱨosul elix üqün] ixlǝydiƣanlar az ikǝn.
38 Seepärast paluge lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!“
Xunga ⱨosulning Igisidin, Ɵz ⱨosulingni yiƣiwelixⱪa ixlǝmqilǝrni jiddiy ǝwǝtkǝysǝn, dǝp tilǝnglar, — dedi.
