Matteuse 8
1 Kui Jeesus tuli mäelt alla, järgnes talle suur rahvahulk.
U taƣdin qüxkǝndǝ, top-top kixilǝr uningƣa ǝgixip mangdi.
2 Tema juurde astus pidalitõbine, põlvitas ta ette ja ütles: „Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!“
Wǝ mana, mahaw kesili bar bolƣan bir kixi uning aldiƣa kelip, bexini yǝrgǝ urup tizlinip: — Tǝⱪsir, ǝgǝr halisingiz, meni kesilimdin pak ⱪilalaysiz! — dedi.
3 Jeesus sirutas käe, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!“Ja mees sai otsekohe pidalitõvest puhtaks.
Əysa uningƣa ⱪolini tǝgküzüp turup: — Halaymǝn, pak bolƣin! — dewidi, bu adǝmning mahaw kesili xuan pak bolup saⱪaydi.
4 Siis ütles Jeesus talle: „Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja vii neile tunnistuseks ohvriand, nagu Mooses on käskinud!“
Əysa uningƣa: — Ⱨazir bu ixni ⱨeqkimgǝ eytma, bǝlki udul berip kaⱨinƣa ɵzüngni kɵrsitip, ularda bir guwaⱨliⱪ bolux üqün, Musa bu ixta ǝmr ⱪilƣan ⱨǝdiyǝ-ⱪurbanliⱪni sunƣin, — dedi.
5 Kui Jeesus jõudis Kapernauma, tuli ta juurde sadakonna ülem ja palus abi:
U Kǝpǝrnaⱨum xǝⱨirigǝ barƣanda, [rimliⱪ] bir yüzbexi uning aldiƣa kelip, uningdin yelinip:
6 „Issand, mu teener lebab kodus halvatuna suurtes piinades!“
— Tǝⱪsir, qakirim palǝq bolup ⱪelip, bǝk azablinip ɵydǝ yatidu, — dedi.
7 „Kas ma pean tulema ja ta terveks tegema?“küsis Jeesus.
Mǝn berip uni saⱪaytip ⱪoyay, — dedi Əysa.
8 „Issand, “vastas sadakonna ülem talle, „ma ei ole väärt, et sina minu katuse alla tuleksid. Anna vaid käsk ja mu teener paraneb!
Yüzbexi jawabǝn: — Tǝⱪsir, torusumning astiƣa kirixingizgǝ layiⱪ ǝmǝsmǝn. Pǝⱪǝt bir eƣizla sɵz ⱪilip ⱪoysingiz, qakirim saⱪiyip ketidu.
9 Mina ise olen ju samuti võimu alla seatud ja minule alluvad sõdurid. Kui ma ütlen ühele neist: „Mine!“, siis ta läheb. Ma ütlen teisele: „Tule!“ja ta tuleb. Ma ütlen oma teenrile: „Tee seda!“ja ta teeb.“
Qünki mǝnmu baxⱪa birsining ⱨoⱪuⱪi astidiki adǝmmǝn, mening ⱪol astimda lǝxkǝrlirim bar. Birigǝ bar desǝm baridu, birigǝ kǝl desǝm, kelidu. Ⱪulumƣa bu ixni ⱪil desǝm, u xu ixni ⱪilidu, — dedi.
10 Seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes ta järel käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, sellist usku ei ole ma leidnud Iisraelis veel kellelgi.
Əysa bu gǝplǝrni anglap, ⱨǝyran boldi. Ɵzi billǝ kǝlgǝnlǝrgǝ: — Mǝn silǝrgǝ xuni bǝrⱨǝⱪ eytip ⱪoyayki, bundaⱪ ixǝnqni ⱨǝtta Israillar arisidimu tapalmiƣanidim.
11 Ma ütlen teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad taevariigis pidulauda koos Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga.
Silǝrgǝ xuni eytayki, nurƣun kixilǝr künqiⱪix wǝ künpetixtin kelip, ǝrx padixaⱨliⱪida Ibraⱨim, Isⱨaⱪ wǝ Yaⱪuplar bilǝn bir dastihanda olturidu.
12 Kuningriigi sünnijärgsed alamad aga heidetakse välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.“
Lekin bu padixaⱨliⱪning ɵz pǝrzǝntliri bolsa, sirtta ⱪarangƣuluⱪⱪa taxlinip, u yǝrdǝ yiƣa-zarlar kɵtüridu, qixlirini ƣuqurlitidu, — dedi.
13 Nüüd ütles Jeesus sadakonna ülemale: „Mine! Sündigu sulle nõnda, nagu sa oled uskunud!“Ülema teener sai samal tunnil terveks.
Andin, Əysa yüzbexiƣa: — Ɵyünggǝ ⱪayt, ixǝnginingdǝk sǝn üqün xundaⱪ ⱪilinidu, dedi. Ⱨeliⱪi qakarning kesili xu pǝyttǝ saⱪaytildi.
14 Kui Jeesus jõudis Peetruse majja, nägi ta tema ämma voodis lebamas palavikus.
Əysa Petrusning ɵyigǝ barƣanda, Petrusning ⱪeynanisining ⱪizip orun tutup yetip ⱪalƣinini kɵrdi.
15 Jeesus võttis naisel käest kinni, ja palavik lahkus temast, ning ta tõusis üles ja kattis talle laua.
U uning ⱪolini tutiwidi, uning ⱪizitmisi yandi. [Ayal] dǝrⱨal ornidin turup, Əysani kütüxkǝ baxlidi.
16 Õhtu saabudes toodi Jeesuse juurde palju kurjadest vaimudest vaevatuid, ja ta ajas neist vaimud välja sõnaga ning tegi terveks kõik haiged.
Kǝq kirgǝndǝ, kixilǝr jin qaplaxⱪan nurƣun adǝmlǝrni uning aldiƣa elip kelixti. U bir eƣiz sɵz bilǝnla jinlarni ⱨǝydiwǝtti wǝ barliⱪ kesǝllǝrni saⱪaytti.
17 Nii läks täide, mis oli öeldud prohvet Jesaja suu läbi: „Ta võttis enese peale meie haigused ja kandis meie tõved.“
Buning bilǝn, Yǝxaya pǝyƣǝmbǝr arⱪiliⱪ yǝtküzülgǝn: «U ɵzi aƣriⱪ-silaⱪlirimizni kɵtürdi, kesǝllirimizni üstigǝ aldi» degǝn sɵz ǝmǝlgǝ axuruldi.
18 Nähes rahvahulka enda ümber, käskis Jeesus sõita järve teisele kaldale.
Əysa ɵzini oriwalƣan top-top kixilǝrni kɵrüp, [muhlisliriƣa] dengizning u ⱪetiƣa ɵtüp ketixni ǝmr ⱪildi.
19 Üks kirjatundja astus tema juurde ja ütles: „Õpetaja, ma järgnen sulle, kuhu sa iganes lähed!“
Xu qaƣda, Tǝwrat ustazliridin biri kelip, uningƣa: — Ustaz, sǝn ⱪǝyǝrgǝ barsang, mǝnmu sanga ǝgixip xu yǝrgǝ barimǝn, — dedi.
20 Jeesus vastas talle: „Rebastel on urud ja lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu oma pead panna.“
Əysa uningƣa: — Tülkilǝrning ɵngkürliri, asmandiki ⱪuxlarning uwiliri bar; biraⱪ Insan’oƣlining bexini ⱪoyƣudǝk yerimu yoⱪ, — dedi.
21 Üks teine jünger ütles Jeesusele: „Issand, luba mul esmalt minna isa matma!“
Muhlisliridin yǝnǝ biri uningƣa: — Rǝb, mening awwal berip atamni yǝrlikkǝ ⱪoyuxumƣa ijazǝt bǝrgǝysǝn, — dedi.
22 Jeesus ütles talle: „Järgne mulle, las surnud matta ise oma surnuid!“
Biraⱪ Əysa uningƣa: — Manga ǝgǝxkin, wǝ ɵlüklǝr ɵz ɵlüklirini yǝrlikkǝ ⱪoysun, — dedi.
23 Siis astus Jeesus paati ja ta jüngrid järgnesid talle.
U kemigǝ qüxti, muhlislirimu qüxüp billǝ mangdi.
24 Äkki tõusis järvel suur torm, nii et lained lõid üle paadi; Jeesus aga magas.
Wǝ mana, dengiz üstidǝ ⱪattiⱪ boran qiⱪip kǝtti; xuning bilǝn dolⱪunlar kemidin ⱨalⱪip kemini ƣǝrⱪ ⱪiliwetǝy dǝp ⱪaldi. Lekin u uhlawatatti.
25 Jüngrid tulid tema juurde ja äratasid ta üles, hüüdes: „Issand, päästa meid, me upume!“
Muhlislar kelip uni oyƣitip: — I ustaz, bizni ⱪutuldurƣaysǝn! Biz ⱨalakǝt aldida turimiz — dedi.
26 „Teie nõdrausulised, miks te nii hirmul olete?“vastas Jeesus. Siis tõusis ta üles, sõitles tuult ja laineid ning kõik jäi täiesti vaikseks.
— Nemixⱪa ⱪorⱪisilǝr, i ixǝnqi ajizlar! — dedi u wǝ ornidin turup, boran-qapⱪunƣa wǝ dengizƣa tǝnbiⱨ beriwidi, ⱨǝmmisi birdinla tinqidi.
27 Inimesed aga imestasid, öeldes: „Mis mees see küll on, et isegi tuul ja lained talle kuuletuvad?“
Muhlislar intayin ⱨǝyran bolup, bir-birigǝ: — Bu zadi ⱪandaⱪ adǝmdu? Ⱨǝtta boran-qapⱪunlar wǝ dengizmu uningƣa boysunidikǝn-ⱨǝ! — dǝp ketixti.
28 Kui Jeesus jõudis teisele kaldale gerasalaste maale, tulid talle vastu kaks hauakoopaist väljunud kurjast vaimust vaevatud meest, kes olid nii vägivaldsed, et keegi ei julgenud seda teed käia.
Əysa dengizning u ⱪetidiki Gadaraliⱪlarning yurtiƣa barƣinida, jin qaplaxⱪan ikki kixi gɵrliridin qiⱪip uningƣa aldiƣa kǝldi. Ular xunqǝ wǝⱨxiy idiki, ⱨeqkim bu yǝrdin ɵtüxkǝ jür’ǝt ⱪilalmaytti.
29 Need karjusid: „Mis on sul meiega asja, Jumala Poeg? Kas sa oled tulnud meid piinama enne määratud aega?“
Uni kɵrgǝndǝ ular: — I Hudaning Oƣli, sening biz bilǝn nemǝ karing! Sǝn waⱪit-saiti kǝlmǝyla bizni ⱪiyniƣili kǝldingmu? — dǝp towlidi.
30 Aga eemal oli suur seakari söömas.
Xu yǝrdin heli yiraⱪta qong bir top tongguz padisi otlap yürǝtti.
31 Kurjad vaimud anusid Jeesust: „Kui sa meid välja ajad, siis saada meid selle seakarja sisse!“
Jinlar ǝmdi uningƣa: — Əgǝr sǝn bizni ⱪoƣliwǝtmǝkqi bolsang, bizni tongguz padisi iqigǝ kirgüzüwǝtkǝysǝn, — dǝp yalwuruxti.
32 „Minge!“ütles Jeesus neile. Need tulid välja ja läksid sigadesse. Ja ennäe, kogu kari tormas järsakult järve ja uppus!
U ularƣa: — Qiⱪinglar! — dewidi, jinlar qiⱪip, tongguzlarning tenigǝ kiriwaldi. Mana, pütkül tongguz padisi tik yardin etilip qüxüp, sularda ƣǝrⱪ boldi.
33 Karjased aga põgenesid, läksid linna ja rääkisid kõigest, ka sellest, mis oli juhtunud kurjast vaimust vaevatud meestega.
Lekin tongguz baⱪⱪuqilar bǝdǝr ⱪeqip, xǝⱨǝrgǝ kirip, bu ixning bax-ahirini, jümlidin jin qaplaxⱪan kixilǝrning kǝqürmixlirini halayiⱪⱪa eytip berixti.
34 Ja kogu linnarahvas tuli Jeesusele vastu. Teda nähes palusid nad, et ta nende aladelt lahkuks.
Wǝ mana, pütün xǝⱨǝrdikilǝr Əysa bilǝn kɵrüxkili qiⱪti. Ular uni kɵrgǝndǝ, uning ɵzlirining xu rayonidin ayrilip ketixini ɵtündi.
