< Matteuse 15 >
1 Siis tulid mõned variserid ja kirjatundjad Jeruusalemmast Jeesuse juurde ning küsisid:
Тоді до Ісуса прийшли фарисеї та книжники з Єрусалиму н сказали:
2 „Miks sinu jüngrid astuvad üle esivanemate pärimusest? Nad ei pese enne sööki käsi.“
„Чого Твої учні ламають переда́ння старших? Бо не миють вони своїх рук, коли хліб споживають“.
3 Jeesus vastas neile: „Miks te ise astute üle Jumala käsust oma pärimuse pärast?
А Він відповів і промовив до них: „А чого й ви порушуєте Божу заповідь ради переда́ння вашого?
4 Jumal on ju öelnud: „Austa oma isa ja ema!“ning „Kes oma isa või ema neab, peab surema.“
Бо Бог заповів: „Шануй ба́тька та матір“, та: „Хто злорі́чить на ба́тька чи матір, — хай смертю помре“.
5 Kuid teie ütlete, et kui keegi ütleb oma isale või emale: „Selle toetuse, mis sa pidid minu käest saama, ma annan ohvrianniks Jumalale, “
А ви кажете: Коли скаже хто ба́тьку чи матері: „Те, чим би ви скористатись від мене хотіли, то дар Богові “,
6 siis ta ei pea oma isa austama. Te olete teinud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega!
то може вже й не шанувати той ба́тька свого або матір свою. Так ви ради переда́ння вашого зні́вечили Боже Слово.
7 Te silmakirjatsejad, eks ole prohvet Jesaja õigesti kuulutanud teie kohta:
Лицеміри! Про вас добре Ісая пророкував, говорячи:
8 „See rahvas austab mind oma huultega, nende süda on aga minust kaugel.
„Оці люди уста́ми шанують Мене, серце ж їхнє дале́ко від Мене!
9 Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusi, mis on vaid inimeste reeglid.““
Та однак надаре́мне шанують Мене, бо навчають наук — лю́дських за́повідей“.
10 Ja Jeesus kutsus rahva enda juurde ning ütles: „Kuulge ja mõistke!
І Він покликав наро́д, і промовив до нього: „Послухайте та зрозумійте!
11 Inimest ei rüveta mitte see, mis suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb – see rüvetab inimest.“
Не те, що вхо́дить до уст, люди́ну скверни́ть, але те, що виходить із уст, те люди́ну скверни́ть“.
12 Siis jüngrid tulid tema juurde ja ütlesid: „Kas sa tead, et variserid vihastasid, kui nad seda kuulsid?“
Тоді учні Його приступили й сказали Йому: „Чи Ти знаєш, що фарисеї, почуши це слово, спокуси́лися?“
13 Jeesus aga vastas neile: „Iga taim, mida minu taevane Isa pole istutanud, juuritakse välja.
А Він відповів і сказав: „Усяка росли́на, яку насадив не Отець Мій Небесний, буде вирвана з коренем.
14 Laske neil olla! Nad on pimedate pimedad teejuhid. Kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.“
Залишіть ви їх: це сліпі повода́тарі для сліпих. А коли сліпий водить сліпого, — обо́є до ями впаду́ть“.
15 „Seleta meile seda tähendamissõna!“palus Peetrus.
А Петро відповів і до Нього сказав: „Поясни нам цю при́тчу“.
16 „Kas ka teie veel ei mõista?“küsis Jeesus.
А Він відказав: „Чи ж і ви розумі́ння не маєте?
17 „Kas te ei saa aru, et kõik, mis suust sisse läheb, liigub edasi kõhtu ja heidetakse taas välja?
Чи ж ви не розумієте, що все те, що́ входить до уст, вступає в живіт, та й назовні виходить?
18 Aga mis suust väljub, tuleb südamest ja see rüvetab inimest.
Що ж виходить із уст, те походить із серця, — і воно опога́нює люди́ну.
19 Sest südamest lähtub kurje mõtteid – mõrva, abielurikkumist, hoorust, vargust, valetunnistusi ja laimu.
Бо з серця виходять лихі думки́, душогубства, пере́люби, розпуста, крадіж, неправдиві засвідчення, богознева́ги.
20 Need rüvetavad inimest, aga pesemata kätega söömine ei rüveta.“
Оце те, що люди́ну опога́нює. А їсти руками невмитими, — не опога́нює це люди́ни!“
21 Ja Jeesus lahkus sealt ning läks Tüürose ja Siidoni aladele.
І, вийшовши звідти, Ісус відійшов у землі ти́рські й сидо́нські.
22 Üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Mu tütar vaevleb rängalt kurja vaimu käes!“
І ось жінка одна ханане́янка, із тих околиць прийшовши, заголосила до Нього й сказала: „Змилуйся надо мною, Господи, Сину Давидів, — де́мон тяжко дочку́ мою мучить!“
23 Kuid Jeesus ei vastanud sõnagi. Siis jüngrid astusid tema juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta karjub meie kannul!“
А Він їй не казав ані слова. Тоді учні Його, підійшовши, благали Його та казали: „Відпусти її, бо кричить услід за нами!“
24 Jeesus vastas: „Mind on läkitatud üksnes Iisraeli rahva kadunud lammaste juurde.“
А Він відповів і сказав: „Я по́сланий тільки до овечок загинулих дому Ізраїлевого“.
25 Ent naine tuli ja põlvitas Jeesuse ette, öeldes: „Issand, aita mind!“
А вона, підійшовши, уклонилась Йому та й сказала: „Господи, допоможи мені!“
26 „Ei sobi võtta laste leiba ja visata koertele, “kostis Jeesus.
А Він відповів і сказав: „Не годи́ться взяти хліб у дітей, і кинути щеня́там“.
27 „Jah, Issand, “ütles naine, „ometi söövad koerad raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.“
Вона ж відказала: „Так, Господи! Але ж і щеня́та їдять ті кришки́, що спадають зо сто́лу їхніх панів“.
28 „Naine, sinu usk on suur!“vastas Jeesus, „Sündigu sulle, nagu sa soovid!“Ja tema tütar sai terveks samal tunnil.
Тоді відповів і сказав їй Ісус: „О жінко, твоя віра велика, — нехай буде тобі, я́к ти хочеш“! І тієї години дочка́ її ви́дужала.
29 Jeesus lahkus sealt ja jõudis Galilea mere äärde. Ta läks üles mäele ja istus maha.
І, відійшовши звідти, Ісус прибув до Галіле́йського моря, і, зійшовши на го́ру, сів там.
30 Tema juurde tuli palju rahvast, tuues kaasa halvatuid, pimedaid, vigaseid, tummi ja palju teisi. Nad panid haiged Jeesuse jalge ette ja ta tegi nad terveks,
І приступило до Нього багато наро́ду, що мали з собою кривих, калік, сліпих, німих і інших багато, і клали їх до Ісусових ніг. І Він уздоро́влював їх.
31 nõnda et inimesed imestasid, nähes tummi rääkimas, vigaseid tervena, halvatuid kõndimas ja pimedaid nägemas. Ning nad ülistasid Iisraeli Jumalat.
А наро́д не вихо́див із дива, бо бачив, що говорять німі, каліки стаю́ть здорові, криві ходять, і бачать сліпі, — і сла́вив він Бога Ізраїлевого!
32 Jeesus aga kutsus oma jüngrid enese juurde ja ütles: „Mul on rahvast kahju. Nad on juba kolm päeva minu juures olnud ja neil pole midagi süüa. Ma ei taha neid näljastena ära saata, muidu võivad nad teel nõrkeda.“
А Ісус Своїх у́чнів покликав і сказав: „Жаль Мені цих людей, що вже три́ дні зо Мною знахо́дяться, але їсти не мають чого́; відпустити їх без їжі не хо́чу, щоб вони не ослабли в дорозі“.
33 „Kust me saaksime siin inimtühjas kohas leiba nii suure rahvahulga toitmiseks?“küsisid jüngrid.
А учні Йому відказали: „Де́ нам узяти стільки хліба в пустині, щоб нагодувати стільки наро́ду?“
34 „Mitu leiba teil on?“küsis Jeesus neilt. „Seitse. Ja mõned kalakesed ka, “vastasid nad.
А Ісус запитав їх: „Скільки маєте хліба?“Вони ж відказали: „Семеро, та трохи рибок“.
35 Siis käskis Jeesus rahval maha istuda,
І Він ізвелів на землі посідати наро́дові.
36 võttis seitse leiba ja kalad, tänas, murdis need ja ulatas jüngritele, jüngrid andsid aga rahvale.
І, взявши сім хлібів і риби, віддавши Богу подяку, поламав і дав у́чням Своїм, а учні наро́дові.
37 Kõik sõid ja said söönuks ning ülejäänud palukesi koguti kokku seitse korvitäit.
І всі їли й наси́тилися, а з позосталих кусків назбирали сім ко́шиків по́вних...
38 Sööjaid oli seal neli tuhat meest, arvestamata naisi ja lapsi.
Їдців же було чотири тисячі мужа, окрім жінок та дітей.
39 Ja kui Jeesus oli rahva minema saatnud, astus ta paati ja suundus Magdala alale.
І, відпустивши наро́д, усів Він до чо́вна, і прибув до землі Магдали́нської.