Matteuse 14
1 Sel ajal jõudsid nelivürst Heroodese kõrvu kuuldused Jeesusest.
U qaƣlarda, Ⱨerod ⱨakim Əysaning nam-xɵⱨritidin hǝwǝr tepip,
2 „See on Ristija Johannes, “ütles ta oma kaaskondlastele. „Tema on üles äratatud surnuist, seepärast ongi tal vägi neid imesid teha.“
hizmǝtkarlirigǝ: — Bu adǝm qɵmüldürgüqi Yǝⱨya bolidu, u ɵlümdin tirilgǝn bolsa kerǝk. Xuning üqün muxu alaⱨidǝ ⱪudrǝtlǝr uningda küqini kɵrsǝtmǝktǝ, — dedi.
3 Heroodes oli ju Johannese kinni võtnud, aheldanud ja vangi pannud oma venna Filippuse naise Heroodiase pärast,
Ⱨerodning bundaⱪ deyixining sǝwǝbi, u [ɵgǝy] akisi Filipning ayali Ⱨerodiyǝning wǝjidin Yǝⱨyani tutⱪun ⱪilip, zindanƣa taxliƣanidi.
4 sest Johannes oli talle öelnud: „Sul pole õigust teda omada!“
Qünki Yǝⱨya Ⱨerodⱪa [tǝnbiⱨ berip]: «Bu ayalni tartiwelixing Tǝwrat ⱪanuniƣa hilaptur» dǝp kǝlgǝnidi.
5 Heroodes oleks tahtnud Johannest tappa, kuid kartis rahvast, kes pidas Johannest prohvetiks.
Ⱨerod [xu sǝwǝbtin] Yǝⱨyani ɵltürmǝkqi bolƣan bolsimu, biraⱪ halayiⱪtin ⱪorⱪⱪanidi, qünki ular Yǝⱨyani pǝyƣǝmbǝr, dǝp bilǝtti.
6 Aga kui peeti Heroodese sünnipäeva, tantsis Heroodiase tütar nende ees ja see meeldis Heroodesele.
Əmma Ⱨerodning tuƣulƣan küni tǝbriklǝngǝndǝ, ayali Ⱨerodiyǝning ⱪizi otturiƣa qiⱪip ussul oynap bǝrdi. Bu Ⱨerodⱪa bǝk yaⱪti;
7 Ta tõotas tüdrukule anda, mida ta iganes palub.
xuning üqün u uningƣa: — Ⱨǝrnemǝ tilisǝng xuni sanga berǝy, dǝp ⱪǝsǝm ⱪildi.
8 Tüdruk aga ütles oma ema õhutusel: „Anna mulle siinsamas kandikul Ristija Johannese pea!“
Lekin ⱪiz anisining küxkürtüxi bilǝn: — Qɵmüldürgüqi Yǝⱨyaning kallisini elip, bir tǝhsigǝ ⱪoyup ǝkǝlsilǝ, — dedi.
9 Kuningas kurvastas, kuid piduliste kuuldes antud vande pärast käskis ta soovi täita
Padixaⱨ buningƣa ⱨǝsrǝt qǝkkǝn bolsimu, ⱪǝsǝmliri tüpǝylidin wǝ dastihanda olturƣanlar wǝjidin, [kallisini] elip kelinglar, dǝp buyrudi.
10 ja laskis Johannesel vanglas pea maha raiuda.
U adǝm ǝwǝtip, zindanda Yǝⱨyaning kallisini aldurdi.
11 Pea toodi kandikul ja anti tüdrukule, kes viis selle oma emale.
Xuning bilǝn kallisi bir tǝhsigǝ ⱪoyulup, ⱪizning aldiƣa elip kelindi. Ⱪiz buni anisining aldiƣa apardi.
12 Siis tulid Johannese jüngrid, võtsid ta surnukeha ja matsid maha ning läksid ja teatasid sellest Jeesusele.
[Yǝⱨyaning] muhlisliri bolsa berip, jǝsǝtni elip dǝpnǝ ⱪildi; andin berip Əysaƣa bu ixlarni hǝwǝr ⱪildi.
13 Kui Jeesus sai sellest kuulda, lahkus ta paadiga kõrvalisse paika, et olla omaette. Sellest kuuldes järgnes rahvas talle jalgsi linnadest.
Əysa bu hǝwǝrni anglap, ɵzi yalƣuz pinⱨan bir jayƣa ketǝy dǝp bir kemigǝ olturup u yǝrdin ayrildi. Halayiⱪ buning hǝwirini tapⱪanda, ǝtraptiki xǝⱨǝrlǝrdin kelixip, uning kǝynidin piyadǝ mangdi.
14 Kui Jeesus astus paadist kaldale ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist kahju; ja ta tegi terveks nende haiged.
U [ ⱪirƣaⱪⱪa] qiⱪip kǝtkinidǝ, zor bir top adǝmlǝrni kɵrüwidi, ularƣa iq aƣritip, ularning aƣriⱪlirini saⱪaytti.
15 Õhtu hakul tulid jüngrid tema juurde ja ütlesid: „See paik on üksildane ja aeg juba hiline. Saada rahvas minema, et nad läheksid küladesse endale süüa ostma!“
Kǝq kirgǝndǝ, muhlisliri uning yeniƣa kelip: — Bu qɵl bir jay ikǝn, waⱪitmu bir yǝrgǝ berip ⱪaldi. Halayiⱪni yolƣa seliwǝtkǝn bolsang, andin ular kǝntlǝrgǝ berip ɵzlirigǝ ozuⱪ setiwalsun, — dedi.
16 „Neil pole tarvis ära minna, “vastas Jeesus. „Andke teie neile süüa!“
Lekin Əysa ularƣa: — Ularning ketixining ⱨajiti yoⱪ, ɵzünglar ularƣa ozuⱪ beringlar, — dedi.
17 „Meil pole siin rohkem kui viis leiba ja kaks kala, “kostsid jüngrid.
Lekin muhlislar: — Bizdǝ bǝx nan bilǝn ikki danǝ beliⱪtin baxⱪa ⱨeq nǝrsǝ yoⱪ, — deyixti.
18 „Tooge need siia minu kätte!“ütles Jeesus.
U: — Ularni manga elip kelinglar, dedi.
19 Ta käskis rahval istuda rohule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis ning ulatas jüngritele, need aga omakorda rahvale.
U halayiⱪni qɵplükning üstidǝ olturuxⱪa buyruƣandin keyin, bǝx nan bilǝn ikki beliⱪni ⱪoliƣa elip, asmanƣa ⱪarap [Hudaƣa] tǝxǝkkür eytti. Andin nanlarni oxtup muhlisliriƣa bǝrdi, muhlisliri halayiⱪⱪa ülǝxtürüp bǝrdi.
20 Kõik sõid ja said söönuks ning ülejäänud palukesi korjati kaksteist korvitäit.
Ⱨǝmmǝylǝn yǝp toyundi. [Muhlislar] exip ⱪalƣan parqilarni liⱪ on ikki sewǝtkǝ teriwaldi.
21 Sööjaid oli seal ligi viis tuhat meest, arvestamata naisi ja lapsi.
Ozuⱪlanƣanlarning sani ayallar wǝ balilardin baxⱪa tǝhminǝn bǝx ming kixi idi.
22 Ja Jeesus saatis kohe jüngrid paati, et nad enne teda teisele kaldale läheksid, sellal kui tema rahval minna laseb.
Arⱪidila, u muhlisliriƣa: Ɵzüm bu halayiⱪni yolƣa seliwetimǝn, angƣuqǝ silǝr kemigǝ olturup, dengizning ⱪarxi ⱪirƣiⱪiƣa ɵtüp turunglar, dǝp buyrudi.
23 Saatnud rahva ära, läks ta üles mäele üksipäini palvetama. Hilisõhtul oli ta seal üksinda.
Halayiⱪni yolƣa seliwǝtkǝndin keyin, u dua ⱪilix üqün ɵzi hilwǝt taƣⱪa qiⱪti. Kǝq kirgǝndimu u yǝrdǝ yalƣuz ⱪaldi.
24 Paat aga oli juba kaldast kaugel lainete pillutada vastutuule pärast.
Bu qaƣda, kemǝ ⱪirƣaⱪtin heli kɵp qaⱪirim yürgǝnidi, lekin xamal ⱪarxi yɵnlixitin qiⱪiwatⱪaqⱪa, kemǝ dolⱪunlar iqidǝ qayⱪilip turatti.
25 Neljanda öövalvekorra ajal tuli Jeesus nende suunas järve peal kõndides.
Keqǝ tɵtinqǝ jesǝk waⱪtida, u dengizning üstidǝ mengip, muhlisliri tǝrǝpkǝ kǝldi.
26 Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on vaim!“ja kisendasid hirmust.
Muhlislar uning dengizning üstidǝ mengip keliwatⱪanliⱪini kɵrüp, alaⱪzadǝ bolup: — Alwasti ikǝn! — dǝp ⱪorⱪup quⱪan selixti.
27 Jeesus aga kõnetas neid: „Olge julged, see olen mina! Ärge kartke!“
Lekin Əysa dǝrⱨal ularƣa: — Yürǝklik bolunglar, bu mǝn, ⱪorⱪmanglar! — dedi.
28 Peetrus vastas talle: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mul vee peal sinu juurde tulla!“
Petrus buningƣa jawabǝn: — I Rǝb, bu sǝn bolsang, su üstidǝ mengip yeningƣa beriximƣa ǝmr ⱪilƣaysǝn, — dedi.
29 „Tule!“ütles Jeesus. Peetrus astus paadist välja, kõndis vee peal ja tuli Jeesuse poole.
Kǝl, — dedi u. Petrus kemidin qüxüp, su üstidǝ mengip, Əysaƣa ⱪarap ketiwatatti;
30 Kuid tuule tugevust nähes lõi ta kartma ning hüüdis vajuma hakates: „Issand, päästa mind!“
lekin boranning ⱪattiⱪ qiⱪiwatⱪanliⱪini kɵrüp ⱪorⱪup, suƣa qɵküxkǝ baxlidi: — Rǝb, meni ⱪutⱪuzuwalƣaysǝn! — dǝp warⱪiridi.
31 Jeesus sirutas kohe käe, võttis temast kinni ja ütles talle: „Miks sa kahtlesid, sa nõdrausuline?“
Əysa dǝrⱨal ⱪolini uzitip, uni tutuwaldi wǝ uningƣa: — Əy ixǝnqi ajiz bǝndǝ, nemixⱪa guman ⱪilding? — dedi.
32 Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
Ular kemigǝ qiⱪⱪanda, xamal tohtidi.
33 Paadisolijad aga ülistasid Jeesust, öeldes: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!“
Kemidǝ olturƣanlar uning aldiƣa kelip sǝjdǝ ⱪilip: — Bǝrⱨǝⱪ, sǝn Hudaning Oƣli ikǝnsǝn, — deyixti.
34 Kui nad olid ületanud järve, tulid nad maale Genneesaretis.
Ular dengizning ⱪarxi tǝripigǝ ɵtkǝndǝ, Ginnisarǝt yurtida [ⱪuruⱪluⱪⱪa] qiⱪti.
35 Ja kui selle paiga mehed Jeesuse ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümbruskonda ja tema juurde toodi kõik haiged.
U yǝrdiki adǝmlǝr uni tonup ⱪelip, ǝtraptiki barliⱪ jaylarƣa hǝwǝr ǝwǝtti; xuning bilǝn kixilǝr barliⱪ bimarlarni uning aldiƣa elip kǝldi;
36 Need anusid teda, et nad saaksid puudutada kasvõi tema kuuepalistust. Ja kes iganes teda puudutasid, said terveks.
ular uningdin bimarlarning ⱨeqbolmiƣanda uning tonining pexigǝ bolsimu ⱪolini tǝgküzüwelixiƣa yol ⱪoyuxini ɵtündi. Uningƣa ⱪolini tǝgküzgǝnlǝrning ⱨǝmmisi sǝllimaza saⱪaydi.
