Luuka 8
1 Pärast seda rändas Jeesus linnast linna ja külast külla, kuulutades evangeeliumi Jumala riigist. Kaksteist jüngrit olid koos temaga
Palo adava, o Isus lelja te džal ko dizja hem ko gava vaćerindoj o Šukar lafi oto carstvo e Devlesoro. Oleja džele hem o dešu duj apostolja
2 ja samuti mõned naised, keda ta oli vabastanud kurjadest vaimudest ja haigustest. Need olid Maarja, keda kutsutakse Magdaleenaks, kellest oli seitse kurja vaimu välja läinud;
hem nesave đuvlja kola inele sasljarde oto bišukar duhija hem oto nambormipa: i Marija vičimi Magdalena, kolatar ikalđa efta demonen,
3 Johanna, Heroodese majapidaja Kuusase naine; Susanna ja paljud teised. Need naised toetasid neid oma varaga.
i Jovana, i romni e Irodesere upravnikosiri e Huzesiri, i Suzana hem but avera. Adala đuvlja pumare parencar kandle e Isuse hem lesere učenikonen.
4 Samal ajal kui suur rahvahulk kogunes ja paljudest linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõna:
Kad čedinđa pe uzalo Isus baro narodo taro but dizja, ov vaćerđa lenđe jekh priča:
5 „Külvaja läks välja seemet külvama. Külvamisel kukkus osa seemet teeveerde, selle peal tallati ja linnud sõid selle ära.
“Iklilo o sejači te sejini. I sar frdela ine o seme, nesave zrnja pele ko drom, inele gazime hem o čiriklja sa hale len.
6 Osa kukkus kivisele pinnale, ja tärgates see kuivas, sest seal ei olnud niiskust.
Nesave pele ko than kote inele hari phuv upro bara, i kad barile, šućile adalese so na ine len pani.
7 Osa seemet kukkus ohakate sekka, ja kasvavad ohakad lämmatasid selle.
I nesave pele maškaro kare, o kare barile olencar hem tasavde len.
8 Aga osa kukkus heasse mulda ja kandis saaki sada korda rohkem kui külvati.“Kui ta oli seda öelnud, hüüdis Jeesus: „Kellel kõrvad on, see kuulgu!“
I nesave pele ki šukar phuv, barile hem ande bijandipe šel puti više.” Kad vaćerđa adava, vičinđa: “Kas isi kana, nek šunel!”
9 Jeesuse jüngrid küsisid temalt, kuidas seda tähendamissõna mõista.
Tegani lesere učenici pučle le so manglja te vaćeri adala pričaja.
10 Jeesus ütles: „Teile on antud teada Jumala riigi saladusi, aga teistele räägitakse tähendamissõnades, et nad „vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks.“
A ov phenđa: “Tumenđei dindo te džanen o tajne oto carstvo e Devlesoro, a averenđe vaćerava ano priče, sar te šaj: ‘anglo jaćha te na dikhen hem anglo kana te na haljoven.’
11 Tähendamissõna tuleb mõista nii: seeme on Jumala sõna.
A akava i priča vaćeri: O semei o lafi e Devlesoro.
12 Teeveered on need, kes kuulevad, aga siis tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks.
Nesavei manuša sar o drom ko savo pele o zrnja. Kad šunena o Lafi, avela o beng hem lela le lengere vilendar, sar te na poverujinen hem te na oven spasime.
13 Kivisele pinnale külvatud on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, kuid neil ei ole juurt. Nad usuvad lühikest aega, aga katsumuste ajal nad langevad ära.
A nesavei sar o than e barencar ko savo pele o zrnja. Kad šunena o Lafi, odmah lena le radosno, ali nane len koreno. On nesavo vreme verujinena, ali kad avela o iskušenje otperena.
14 Ohakatesse kukkunud seeme on aga need, kes küll kuulevad, kuid siis lämmatavad neid elumured, rikkus ja naudingud ning nad ei saa küpseks.
A nesavei sar o than maškaro kare ko savo pele o zrnja. Adalai okola kola šunena o Lafi, ali živinena ano brige, ano barvalipe hem ano zadovoljstvija e dživdipnasere, i ovena tasavde hem na anena šukar plod.
15 Kuid heas mullas seeme on need, kellel on üllas ja hea süda, kes sõna kuuldes seda hoiavad ning kannatlikkuses vilja kannavad.
A nesavei sar i šukar phuv ki savi sejime o zrnja. Adalai okola kola e šukare hem e bimelale vileja šunena o Lafi hem ićerena le sa đikote na anena šukar plod.”
16 Mitte keegi, kes on süüdanud lambi, ei kata seda savipotiga ega pane seda ka voodi alla, vaid paneb selle lambijalale, et sisenejad näeksid valgust.
“Niko na tharela i svetiljka te učhari la čareja ili te čhivel la talo than e pašljojbnasoro, nego čhivela la ko than zaki svetiljka te šaj dikhen o svetlost okola kola đerdinena.
17 Sest ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega midagi salajast, mis ei saaks teatavaks ega tehtaks avalikuks.
Adalese so, sa soi garavdo, ka dičhol; sa soi tajno, ka šunđol.
18 Seetõttu kaaluge hoolikalt, kuidas te kuulate! Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mida ta arvab enesel olevat.“
Adalese pazinen sar šunena. Adalese so, kas isi, ka del pe lese pana, a kas nane, ka lel pe lestar hem adava so mislini da isi le.”
19 Jeesuse juurde tulid ta ema ja vennad, kuid ei saanud temaga rahvahulga tõttu kokku.
A e Isusesiri daj hem lesere phralja avena ine nakoro leste, ali oto but narodo našti ine te aven đi oleste.
20 Keegi ütles talle: „Su ema ja vennad seisavad väljas ja tahavad sind näha.“
A neko phenđa lese: “Ti daj hem te phralja terđona avri hem mangena te dikhen tut.”
21 Ta vastas: „Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad.“
A o Isus phenđa: “Akalai mli daj hem mle phralja – kola šunena hem ćerena o lafi e Devlesoro.”
22 Ühel päeval ütles Jeesus oma jüngritele: „Sõidame üle järve teisele kaldale.“Nii nad astusid paati ja asusid teele.
I jekh dive o Isus phenđa ple učenikonenđe: “Te nakha ki aver strana oto jezero!” I đerdinde ano čamco hem pođinde.
23 Purjetamise ajal jäi ta magama. Kuid järvel tõusis raju, paat läks vett täis ja nad olid suures ohus.
A sar plovinena ine, o Isus zasuća. I muklja pe jekh zorali barval upro jezero. O čamco lelja te pherđol pani i arakhle pe ani opasnost.
24 Jüngrid läksid ta juurde, öeldes: „Õpetaja, Õpetaja, me upume!“Ta ärkas üles, sõitles tuult ja mässavaid laineid. Torm vaibus ja kõik oli rahulik.
I o učenici ale uzalo Isus hem džangavde le vaćerindoj: “Gospodarona, Gospodarona, meraja!” I o Isus uštino, naredinđa e barvaljaće hem e talasenđe te ačhon, i ačhile hem ulo mir.
25 Jeesus küsis jüngritelt: „Kus on teie usk?“Nemad lõid kartma ja küsisid üksteiselt imestades: „Kes see mees küll on, et ta käsutab isegi tuuli ja vett ning need kuuletuvad talle?“
Tegani pučlja e učenikonen: “Kaj tumari vera?” A on darandile hem začudime pučle jekh avere: “Kova šaj te ovel akava so naredini e barvaljenđe hem e panjese, a on šunena le?”
26 Nad purjetasid gerasalaste maale, mis on Galileast teisel pool järve.
I resle ko krajo e gerasakoro savoi prekalo e Galilejakoro jezero.
27 Kui Jeesus maale astus, oli tal vastas kurjast vaimust vaevatud mees, kes oli tulnud linnast. See mees ei kandnud ammu enam rõivaid ega elanud majas, vaid haudades.
A kad o Isus iklilo ki phuv, reslja le nesavo manuš tari diz kova inele opsednutime demonencar. Sa edobor vreme inele nango hem na beštino ano čher, nego maškaro grobija.
28 Jeesust nähes hakkas ta karjuma, langes tema jalge ette maha ja kisendas: „Mida sa minust tahad, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind, ära piina mind!“
I kad dikhlja e Isuse, vrištinđa, pelo anglo leste hem vičinđa oto sa o glaso: “So mangeja mandar, Isuse, Čhaveja e Najbare Devlesereja? Molinava tut, ma mučin man!”
29 Jeesus oli ju käskinud rüvedal vaimul mehest välja minna. See oli teda palju kordi oma valdusse haaranud. Ja kuigi teda oli kätest ja jalgadest aheldatud ning valve all hoitud, oli ta ahelad katki rebinud ning kuri vaim oli teda kihutanud tühermaale.
(Adalese so o Isus već naredinđa e melale duhose te ikljol adale manušestar. Angleder, đi hem kad o stražarija pazinena le ine hem phandena le ko lancija hem ko okovija, o manuš phagela len ine hem o demoni legari le ine ko čuče thana.)
30 „Mis su nimi on?“küsis Jeesus. Mees vastas: „Leegion.“Sest temasse oli läinud palju kurje vaime.
A o Isus pučlja le: “Sar to anav?” I ov phenđa: “Legija”, adalese so but demonja đerdinde ano leste.
I zorale molinde le te na naredini lenđe te džan ki Beskrajno rupa. (Abyssos g12)
32 Aga seal oli suur seakari mäe peal söömas. Kurjad vaimud palusid teda, et ta lubaks neil minna sigade sisse, ja Jeesus lubas.
A adari ko brego inele krdo oto bale save hana ine, i o demonja molinde e Isuse te mukel lenđe te đerdinen ano bale. I ov muklja lenđe.
33 Kui nad olid mehest väljunud, läksid nad sigadesse ning kari tormas järsakust alla järve ja uppus.
Tegani o demonja iklindoj e manušestar, đerdinde ano bale. I o bale prastandile taro brego ano jezero hem taslile.
34 Kui karjused nägid, mis oli sündinud, põgenesid nad ja jutustasid sellest linnas ja maal.
I kad okola so arakhena ine e balen dikhle so ulo, našle hem vaćerde adalestar e manušenđe ani diz hem ano gava.
35 Inimesed tulid vaatama, mis oli juhtunud. Kui nad jõudsid Jeesuse juurde ja leidsid mehe, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, rõivastatult ja selge aruga Jeesuse jalge ees istumas, lõid nad kartma.
Tegani o manuša ale te dikhen so ulo. Ale koro Isus hem arakhle e manuše, kolestar iklile o demonja, sar urjavdo hem saste gođaja bešela uzalo e Isusesere pre, i darandile.
36 Pealtnägijad kirjeldasid neile, kuidas kurjast vaimust vaevatu oli terveks tehtud.
A okola so dikhle adava so ulo, vaćerde averenđe sar o Isus sasljarđa e opsednutime manuše.
37 Kõik gerasalaste piirkonna elanikud palusid Jeesust, et ta lahkuks nende juurest, sest suur hirm valdas neid. Jeesus astus siis paati ning pöördus tagasi.
I sa o narodo oto krajo e gerasakoro zamolinde e Isuse te džal olendar adalese so uklinđa len bari dar. Tegani o Isus đerdinđa ano čamco te irini pe palal.
38 Aga mees, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, anus Jeesust, et ta võiks minna koos temaga. Kuid Jeesus saatis ta minema, öeldes:
A o manuš, kolestar o Isus ikalđa e demonen, molinđa e Isuse te džal oleja, ali o Isus bičhalđa le vaćerindoj:
39 „Mine tagasi oma koju ja räägi, kui palju Jumal sinu heaks on teinud.“Siis mees läks ja kuulutas kogu linnas, mida Jeesus oli talle teinud.
“Irin tut te čhereste hem vaćer sa so ćerđa će o Devel.” I o manuš dželo maškari sa i diz hem vaćerđa so ćerđa lese o Isus.
40 Kui nüüd Jeesus tagasi jõudis, võttis teda vastu rahvahulk, sest nad kõik ootasid teda.
A kad o Isus irinđa pe ki aver strana oto jezero, but manuša inele radosna so dikhe le so avela, adalese so sare adžićerena le ine.
41 Sinna tuli mees, nimega Jairus, kes oli sünagoogi ülem. Ta langes Jeesuse jalge ette ning palus teda tulla oma koju.
I dikh, alo o manuš palo anav Jair, kova inele vođa ani sinagoga. I perindoj anglo pre e Isusesere, phenđa: “Molinava tut, ava maje ano čher.”
42 Sest ta ainus laps, umbes kaheteistkümneaastane tütar, oli suremas. Kui Jeesus oli teel sinna, pressis rahvas talle peale.
Adalese so e Jairesiri jekhori čhaj, kola ine dešu duj berš, inele anglo meriba. I sar o Isus džala ine palo Jair, o narodo gurini pe ano leste.
43 Nende hulgas oli naine, kes oli kannatanud kaksteist aastat verejooksu. Ta oli arstide peale kulutanud kogu oma vara, kuid keegi ei olnud suutnud teda terveks teha.
A maškaro narodo inele jekh đuvli kolatar dešu duj berš thavdinđa rat. Oj sa plo barvalipe dinđa ko doktorija, ali nijekh našti ine te sasljari la.
44 See naine läks Jeesuse selja taha ja puudutas ta kuue serva. Otsekohe verejooks lakkas.
Nakhini oto palal e Isusese hem dolinđa pe upro lesere fostanesoro krajo hem otojekhvar ačhilo te thavdel latar o rat.
45 Jeesus küsis: „Kes puudutas mind?“Kui kõik eitasid, ütles Peetrus: „Õpetaja, rahvas tungleb ja pressib sulle peale.“
I o Isus pučlja: “Ko dolinđa pe upra mande?” A kad đijekh olendar phende: “Na injum me”, o Petar phenđa: “Gospodarona, sar te džana kad but džene čedinde pe hem gurinena pe uzala tute.”
46 Ent Jeesus ütles: „Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väge enesest välja minevat.“
A o Isus phenđa: “Neko namerno dolinđa pe upra mande. Osetinđum sar ikljola mandar o zoralipe.”
47 Kui naine nägi, et ta ei saa tähelepandamatuks jääda, tuli ta värisedes ja langes Jeesuse jalge ette. Ja ta jutustas kogu rahva ees, miks ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli terveks saanud.
A i đuvli dikhlja so našti te garaj pe, tresindoj oti dar ali hem peli mujeja đi phuv anglo leste hem vaćerđa anglo sa o manuša sose dolinđa pe upro leste hem sar otojekhvar inele sasljardi.
48 Jeesus ütles naisele: „Tütar, sinu usk on sind terveks teinud, mine rahus!“
A o Isus phenđa laće: “Mli čhaj, ti vera sasljarđa tut. Dža ano mir!”
49 Kui Jeesus alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema majast ja ütles: „Su tütar on surnud. Ära tülita enam Õpetajat!“
Sar o Isus pana vaćeri ine adava, nesavo manuš taro čher e Jairesoro, e sinagogakere vođasoro, alo hem phenđa: “Jaire, ti čhaj muli. Ma više mučin e učitelje.”
50 Seda kuuldes ütles Jeesus Jairusele: „Ära karda! Usu ainult, ja ta saab terveks!“
A o Isus šunđa adava hem phenđa e Jairese: “Ma dara! Samo verujin hem oj ka ovel sasljardi!”
51 Jairuse majja jõudes ei lubanud ta kedagi endaga koos sisse tulla peale Peetruse, Johannese, Jaakobuse ning lapse isa ja ema.
I kad reslo ko čher, o Isus na muklja nikase te đerdini oleja, sem e Petrese, e Jovanese, e Jakovese hem e čhajorjakere dadese hem e dajaće.
52 Kõik inimesed nutsid ja halasid, kuid Jeesus ütles: „Ärge nutke! Ta ei ole surnud, vaid magab!“
A sare, kola već inele ano čher, runde hem tugujinde palo late. A o Isus phenđa: “Ma roven! Adalese so oj na muli, nego sovela.”
53 Ja nad naersid tema üle, sest nad teadsid, et tüdruk on surnud.
I on asandile lese adalese so džande so muli.
54 Kuid Jeesus võttis ta käest kinni ja hüüdis: „Lapsuke, tõuse üles!“
A o Isus dželo hem dolinđa la oto vas hem vičinđa: “Čhajorije, ušti!”
55 Ja vaim pöördus tüdrukusse tagasi ja ta tõusis kohe üles ning Jeesus käskis talle süüa anda.
I lakoro duho irinđa pe ano late, i otojekhvar uštini, a o Isus naredinđa te den la nešto te hal.
56 Tüdruku vanemad olid hämmastunud, kuid Jeesus keelas neid kellelegi kõnelemast, mis oli sündinud.
I lakoro dad hem lakiri daj inele but začudime, a o Isus naredinđa lenđe te na vaćeren nikase so ulo.
