Luuka 17
1 Jeesus rääkis oma jüngritele: „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad.
Εἶπεν δὲ πρὸς τοὺς μαθητὰς αὐτοῦ Ἀνένδεκτόν ἐστιν τοῦ τὰ σκάνδαλα μὴ ἐλθεῖν, οὐαὶ δὲ δι’ οὗ ἔρχεται·
2 Talle oleks parem, kui ta merre heidetaks veskikivi kaelas, kui et ta ahvatleb üht neist väikestest patule.
λυσιτελεῖ αὐτῷ εἰ λίθος μυλικὸς περίκειται περὶ τὸν τράχηλον αὐτοῦ καὶ ἔρριπται εἰς τὴν θάλασσαν, ἢ ἵνα σκανδαλίσῃ τῶν μικρῶν τούτων ἕνα.
3 Vaadake ette! Kui su vend teeb pattu, manitse teda! Ja kui ta meelt parandab, anna talle andeks!
προσέχετε ἑαυτοῖς. ἐὰν ἁμάρτῃ ὁ ἀδελφός σου, ἐπιτίμησον αὐτῷ, καὶ ἐὰν μετανοήσῃ, ἄφες αὐτῷ.
4 Isegi kui ta seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda tuleb tagasi ja ütleb: „Ma kahetsen!“, andesta ikka talle!“
καὶ ἐὰν ἑπτάκις τῆς ἡμέρας ἁμαρτήσῃ εἰς σὲ καὶ ἑπτάκις ἐπιστρέψῃ πρὸς σὲ λέγων Μετανοῶ, ἀφήσεις αὐτῷ.
5 Apostlid ütlesid Issandale: „Suurenda meie usku!“
Καὶ εἶπαν οἱ ἀπόστολοι τῷ Κυρίῳ Πρόσθες ἡμῖν πίστιν.
6 Issand vastas: „Kui teie usk oleks väike nagu sinepiseeme, võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end välja ja istuta merre!“ja see kuuletub teile.
εἶπεν δὲ ὁ Κύριος Εἰ ἔχετε πίστιν ὡς κόκκον σινάπεως, ἐλέγετε ἂν τῇ συκαμίνῳ ταύτῃ Ἐκριζώθητι καὶ φυτεύθητι ἐν τῇ θαλάσσῃ· καὶ ὑπήκουσεν ἂν ὑμῖν.
7 Kui kellelgi teist oleks sulane kündmas või karja hoidmas, kas ta ütleks väljalt tulnud sulasele „Tule nüüd, istu maha ja söö“?
Τίς δὲ ἐξ ὑμῶν δοῦλον ἔχων ἀροτριῶντα ἢ ποιμαίνοντα, ὃς εἰσελθόντι ἐκ τοῦ ἀγροῦ ἐρεῖ αὐτῷ Εὐθέως παρελθὼν ἀνάπεσε,
8 Eks ta pigem ütleks „Valmista mulle õhtusöök, sea end valmis ning teeni mind, kuni ma söön ja joon, ning pärast seda söö ja joo ise“.
ἀλλ’ οὐχὶ ἐρεῖ αὐτῷ Ἑτοίμασον τί δειπνήσω, καὶ περιζωσάμενος διακόνει μοι ἕως φάγω καὶ πίω, καὶ μετὰ ταῦτα φάγεσαι καὶ πίεσαι σύ;
9 Kas ta sulast selle eest tänab, et ta tegi, mida kästi?
μὴ ἔχει χάριν τῷ δούλῳ ὅτι ἐποίησεν τὰ διαταχθέντα;
10 Nii ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased ja täitsime ainult oma kohust.““
οὕτως καὶ ὑμεῖς, ὅταν ποιήσητε πάντα τὰ διαταχθέντα ὑμῖν, λέγετε ὅτι Δοῦλοι ἀχρεῖοί ἐσμεν, ὃ ὠφείλομεν ποιῆσαι πεποιήκαμεν.
11 Teel Jeruusalemma läks Jeesus mööda Samaaria ja Galilea vahelist piiri.
Καὶ ἐγένετο ἐν τῷ πορεύεσθαι εἰς Ἱερουσαλὴμ, καὶ αὐτὸς διήρχετο διὰ μέσον Σαμαρίας καὶ Γαλιλαίας.
12 Ühte külla minnes oli ta teel kümme pidalitõbist. Nad seisid eemal
καὶ εἰσερχομένου αὐτοῦ εἴς τινα κώμην ἀπήντησαν δέκα λεπροὶ ἄνδρες, οἳ ἔστησαν πόρρωθεν,
13 ja hüüdsid valju häälega: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!“
καὶ αὐτοὶ ἦραν φωνὴν λέγοντες Ἰησοῦ Ἐπιστάτα, ἐλέησον ἡμᾶς.
14 Neid nähes ütles Jeesus: „Minge näidake endid preestritele!“Ja nii kui nad läksid, said nad puhtaks.
καὶ ἰδὼν εἶπεν αὐτοῖς Πορευθέντες ἐπιδείξατε ἑαυτοὺς τοῖς ἱερεῦσιν. καὶ ἐγένετο ἐν τῷ ὑπάγειν αὐτοὺς ἐκαθαρίσθησαν.
15 Üks neist tuli tagasi, kui ta nägi, et ta on tervendatud, ja kiitis valju häälega Jumalat.
εἷς δὲ ἐξ αὐτῶν, ἰδὼν ὅτι ἰάθη, ὑπέστρεψεν μετὰ φωνῆς μεγάλης δοξάζων τὸν Θεόν,
16 Ta langes Jeesuse jalge ette teda tänades. See mees oli samaarlane.
καὶ ἔπεσεν ἐπὶ πρόσωπον παρὰ τοὺς πόδας αὐτοῦ εὐχαριστῶν αὐτῷ· καὶ αὐτὸς ἦν Σαμαρείτης.
17 Jeesus küsis: „Eks kõik kümme ole tehtud puhtaks? Kus on ülejäänud üheksa?
ἀποκριθεὶς δὲ ὁ Ἰησοῦς εἶπεν Οὐχ οἱ δέκα ἐκαθαρίσθησαν; οἱ δὲ ἐννέα ποῦ;
18 Kas ühtki ei ole leidunud, kes annaks au Jumalale, peale selle võõramaalase?“
οὐχ εὑρέθησαν ὑποστρέψαντες δοῦναι δόξαν τῷ Θεῷ εἰ μὴ ὁ ἀλλογενὴς οὗτος;
19 Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine! Sinu usk on sind tervendanud!“
καὶ εἶπεν αὐτῷ Ἀναστὰς πορεύου· ἡ πίστις σου σέσωκέν σε.
20 Aga kui variserid temalt küsisid, millal saabub Jumala riik, vastas Jeesus: „Jumala riik ei ole midagi, mida saab vaadelda,
Ἐπερωτηθεὶς δὲ ὑπὸ τῶν Φαρισαίων πότε ἔρχεται ἡ βασιλεία τοῦ Θεοῦ, ἀπεκρίθη αὐτοῖς καὶ εἶπεν Οὐκ ἔρχεται ἡ βασιλεία τοῦ Θεοῦ μετὰ παρατηρήσεως,
21 ega ka öelda: „See on siin!“või „Seal!“sest vaata, Jumala riik on teie sees!“
οὐδὲ ἐροῦσιν Ἰδοὺ ὧδε ἤ Ἐκεῖ· ἰδοὺ γὰρ ἡ βασιλεία τοῦ Θεοῦ ἐντὸς ὑμῶν ἐστιν.
22 Aga oma jüngritele ütles ta: „Tuleb aeg, mil te igatsete näha üht Inimese Poja päevadest, kuid ei näe.
Εἶπεν δὲ πρὸς τοὺς μαθητάς Ἐλεύσονται ἡμέραι ὅτε ἐπιθυμήσετε μίαν τῶν ἡμερῶν τοῦ Υἱοῦ τοῦ ἀνθρώπου ἰδεῖν καὶ οὐκ ὄψεσθε.
23 Siis öeldakse teile: „Ta on siin!“või „Ta on seal!“Ärge jookske nende järel!
καὶ ἐροῦσιν ὑμῖν Ἰδοὺ ἐκεῖ, Ἰδοὺ ὧδε· μὴ ἀπέλθητε μηδὲ διώξητε.
24 Sest Inimese Poeg on oma päeval otsekui välgusähvatus, mis valgustab taevast ühest servast teise.
ὥσπερ γὰρ ἡ ἀστραπὴ ἀστράπτουσα ἐκ τῆς ὑπὸ τὸν οὐρανὸν εἰς τὴν ὑπ’ οὐρανὸν λάμπει, οὕτως ἔσται ὁ Υἱὸς τοῦ ἀνθρώπου ἐν τῇ ἡμέρᾳ αὐτοῦ.
25 Kuid enne peab ta palju kannatama ja see sugupõlv hülgab ta.
πρῶτον δὲ δεῖ αὐτὸν πολλὰ παθεῖν καὶ ἀποδοκιμασθῆναι ἀπὸ τῆς γενεᾶς ταύτης.
26 Nõnda nagu oli Noa päevil, saab olema ka Inimese Poja päevil:
καὶ καθὼς ἐγένετο ἐν ταῖς ἡμέραις Νῶε, οὕτως ἔσται καὶ ἐν ταῖς ἡμέραις τοῦ Υἱοῦ τοῦ ἀνθρώπου·
27 inimesed sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva. Siis tuli veeuputus ja hävitas nad kõik.
ἤσθιον, ἔπινον, ἐγάμουν, ἐγαμίζοντο, ἄχρι ἧς ἡμέρας εἰσῆλθεν Νῶε εἰς τὴν κιβωτόν, καὶ ἦλθεν ὁ κατακλυσμὸς καὶ ἀπώλεσεν πάντας.
28 Samamoodi oli ka Loti päevil. Inimesed sõid ja jõid, ostsid ja müüsid, istutasid ja ehitasid.
ὁμοίως καθὼς ἐγένετο ἐν ταῖς ἡμέραις Λώτ· ἤσθιον, ἔπινον, ἠγόραζον, ἐπώλουν, ἐφύτευον, ᾠκοδόμουν·
29 Aga sel päeval, mil Lott lahkus Soodomast, sadas taevast tuld ja väävlit ning hävitas nad kõik.
ᾗ δὲ ἡμέρᾳ ἐξῆλθεν Λὼτ ἀπὸ Σοδόμων, ἔβρεξεν πῦρ καὶ θεῖον ἀπ’ οὐρανοῦ καὶ ἀπώλεσεν πάντας.
30 Täpselt samamoodi on sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub.
κατὰ τὰ αὐτὰ ἔσται ᾗ ἡμέρᾳ ὁ Υἱὸς τοῦ ἀνθρώπου ἀποκαλύπτεται.
31 Kes sel päeval on katusel ja ta asjad on majas, ärgu mingu alla neid võtma. Samuti ärgu mingu väljal olija koju tagasi!
ἐν ἐκείνῃ τῇ ἡμέρᾳ ὃς ἔσται ἐπὶ τοῦ δώματος καὶ τὰ σκεύη αὐτοῦ ἐν τῇ οἰκίᾳ, μὴ καταβάτω ἆραι αὐτά, καὶ ὁ ἐν ἀγρῷ ὁμοίως μὴ ἐπιστρεψάτω εἰς τὰ ὀπίσω.
32 Meenutage Loti naist!
μνημονεύετε τῆς γυναικὸς Λώτ.
33 Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes oma elu kaotab, leiab selle.
ὃς ἐὰν ζητήσῃ τὴν ψυχὴν αὐτοῦ περιποιήσασθαι, ἀπολέσει αὐτήν, καὶ ὃς ἂν ἀπολέσει, ζωογονήσει αὐτήν.
34 Ma ütlen teile, sel ööl on kaks ühes voodis – üks võetakse ära, teine jäetakse maha.
λέγω ὑμῖν, ταύτῃ τῇ νυκτὶ ἔσονται δύο ἐπὶ κλίνης μιᾶς, ὁ εἷς παραλημφθήσεται καὶ ὁ ἕτερος ἀφεθήσεται·
35 Kaks naist jahvatavad üheskoos – üks võetakse ära, teine jäetakse maha.
ἔσονται δύο ἀλήθουσαι ἐπὶ τὸ αὐτό, ἡ μία παραλημφθήσεται ἡ δὲ ἑτέρα ἀφεθήσεται.
36 Kaks meest on väljal – üks võetakse ära ja teine jäetakse maha.“
37 Nad küsisid: „Kuhu, Issand?“Ta vastas: „Kus on korjus, sinna kogunevad raisakotkad!“
καὶ ἀποκριθέντες λέγουσιν αὐτῷ Ποῦ, Κύριε; ὁ δὲ εἶπεν αὐτοῖς Ὅπου τὸ σῶμα, ἐκεῖ καὶ οἱ ἀετοὶ ἐπισυναχθήσονται.
