Luuka 1
1 Juba mitmed on võtnud ette koostada ülevaadet neist asjust, mis meie seas on täide viidud,
Ame geɖewo ŋlɔ nu tso nu siwo va eme le mía dome la ŋu,
2 kooskõlas sellega, kuidas pealtnägijad ja sulased need on meile edasi andnud.
ame siwo tu woƒe ŋutinyawo ɖe nyadzɔdzɔ siwo woxɔ tso ame siwo nye nuteƒekpɔlawo le gɔmedzedzea me la gbɔ, eye wonye dɔlawo na nya la.
3 Nõnda olen minagi otsustanud, kuna ma olen algusest peale kõik täpselt järele uurinud, kirjutada korralik ülevaade sulle, kõrgesti austatud Teofilos,
Eya ta enyo nye hã ŋunye, le esi medzro nuwo me tsitotsito tso gɔmedzedzea me ke, be magbugbɔ aŋlɔe ɖe ɖoɖo nu na wò, nye bubutɔ Teofilos,
4 et sa teaksid, kui usaldusväärne on sulle antud õpetus.
be wòagbugbɔ aɖo kpe edzi na wò be nu siwo katã wofia wò lae nye nyateƒea.
5 Juuda kuninga Heroodese ajal elas Sakariase nimeline preester, Abija teenistuskorrast. Tema naine oli Aaroni järeltulija ja naise nimi oli Eliisabet.
Le Herod si nye Yudea fia ƒe ŋkekewo me la, nunɔla aɖe si woyɔna be Zekaria nye nunɔlawo ƒe ha si woyɔna be Abiya la me tɔwo dometɔ ɖeka. Zekaria srɔ̃ Elizabet hã tso nunɔlawo ƒe ƒome me, eye wònye Aron ƒe dzidzimevi.
6 Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigis Issanda käskudes ja korraldustes.
Wo kple evea wonye ame dzɔdzɔewo le Mawu ŋkume, eye wolé Aƒetɔ la ƒe sededewo kple ɖoɖowo me ɖe asi kpɔtsɔtsɔmanɔŋutɔe.
7 Aga neil ei olnud last, sest Eliisabet oli viljatu, ja nad mõlemad olid eakad.
Gake vi aɖeke hã menɔ wo si o, elabena Elizabet nye konɔ, eye wo ame eve la katã wotsi ŋutɔ.
8 Kord aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra ajal preestritalituses Jumala ees,
Eva eme be Zekaria ƒe hatsotso le nunɔdɔ wɔm le kɔnu la nu le Mawu ƒe ŋkume,
9 langes talle liisk minna preestrite kombe kohaselt Issanda templisse viirukit suitsutama.
eye le nunɔdɔ ƒe kɔnu la nu la, woda akɔ, eye wotia Zekaria be wòawɔ subɔsubɔdɔ le Aƒetɔ la ƒe gbedoxɔ la me, eye wòado dzudzɔ.
10 Ja kui viiruki suitsutamise aeg saabus, palvetas kokku tulnud rahvahulk väljas.
Esi dzudzɔdoɣi ɖo la, ameha si va be yewoasubɔ la nɔ xexe nɔ gbe dom ɖa.
11 Siis ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool.
Zekaria nɔ kɔkɔeƒe la, kasia mawudɔla aɖe va do ɖe edzi zi ɖeka, eye wònɔ tsitre ɖe vɔsamlekpui la ƒe nuɖusime.
12 Teda nähes Sakarias ehmus ja teda valdas hirm.
Esi Zekaria kpɔe la, eɖi vo, eye vɔvɔ̃ dze edzi.
13 Kuid ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su palvet on kuuldud. Su naine Eliisabet sünnitab sulle poja, ja sa paned talle nimeks Johannes.
Gake mawudɔla la gblɔ nɛ be, “Mègavɔ̃ o, Zekaria, elabena meva be magblɔ na wò be Mawu se wò gbedodoɖa. Srɔ̃wò Elizabet le viŋutsuvi dzi ge na wò, eye nàna ŋkɔe be Yohanes.
14 Sul on temast rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest,
Mi ame eve la miakpɔ dzidzɔ manyagblɔ aɖe le edzidzi ta, eye ame geɖewo hã atso aseye kpli mi,
15 sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega teisi kääritatud jooke, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba enne sündimist emaihus.
elabena ɖevi la anye gã le Aƒetɔ la ŋkume. Mano wain alo aha sesẽ aɖeke o. Gbɔgbɔ Kɔkɔe la ayɔ eme taŋtaŋtaŋ hafi woadzii gɔ̃ hã, eye
16 Ta pöörab palju Iisraeli rahvast tagasi Issanda, nende Jumala poole.
akplɔ Israelvi geɖewo ava Mawu si nye woƒe Aƒetɔ la gbɔe.
17 Ta kõnnib Issanda ees Eelija vaimus ja väes, et pöörata vanemate südamed nende laste poole ja sõnakuulmatud õigete tarkusse, et valmistada rahvas ette Issanda jaoks.“
Eya adze ŋgɔ na Aƒetɔ la, anɔ Eliya ƒe gbɔgbɔ kple ŋusẽ me be wòatrɔ fofowo ƒe dziwo ɖe wo viwo ŋu, eye tomaɖolawo ɖe ame dzɔdzɔewo ƒe nunya ŋu, be wòadzra ame siwo wodzra ɖo ɖi na Aƒetɔ la ɖo.”
18 Sakarias küsis inglilt: „Kuidas ma saan selles kindel olla? Ma olen juba vana mees ja mu nainegi on eakas.“
Zekaria bia mawudɔla la be, “Aleke mawɔ anya be esia ate ŋu ava eme, elabena metsi ŋutɔ, eye srɔ̃nye hã ku nyagã?”
19 Ingel vastas talle: „Mina olen Gaabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud sinuga rääkima ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit.
Mawudɔla la gblɔ nɛ kple kakaɖedzi be, “Nyee nye Gabriel si nɔa Mawu ŋkume ɣe sia ɣi. Eyae dɔm be magblɔ dzidzɔnya sia na wò,
20 Nüüdsest jääd sa tummaks ega saa rääkida päevani, mil need asjad sünnivad, sest sa ei uskunud mu sõnu, mis lähevad täide määratud ajal.“
gake esi mèxɔ dzinye se o ta la, wò aɖe atu, eye màgate ŋu aƒo nu o, va se ɖe esime woadzi ɖevi sia. Elabena woŋlɔ ɖi be nye nyawo ava eme pɛpɛpɛ nenye be ɣeyiɣi la ɖo.”
21 Samal ajal ootas rahvas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua templis viibib.
Le ɣeyiɣi siawo katã me la, ameha si nɔ xexe la nɔ Zekaria lalam be wòado go, eye wòwɔ nuku na wo ŋutɔ be etsi gbedoxɔa me fũu nenema.
22 Kui ta lõpuks välja tuli, siis ei saanud ta nendega rääkida. Nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust, sest ta viipas neile käega, kuid ei suutnud rääkida.
Esi wòdo go mlɔeba la, mete ŋu ƒo nu na ame aɖeke o, ke ewɔ dzesi na wo, esi fia be ekpɔ ŋutega alo ɖeɖefia aɖe le gbedoxɔ la me.
23 Kui Sakariase teenistuskord läbi sai, läks ta koju.
Zekaria tsi gbedoxɔ la me va se ɖe esime eƒe subɔsubɔŋkeke mamlɛawo wu enu, eye wòtrɔ yi aƒe me.
24 Mõne aja pärast jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja tõmbus viieks kuuks üksindusse. Ta ütles:
Le ɣeyiɣi kpui aɖe megbe la srɔ̃a Elizabet fɔ fu, eye wòɣla eɖokui ɣleti atɔ̃ sɔŋ.
25 „Nõnda on Issand mulle neil päevil teinud, et ta näitas mulle oma soosingut ning võttis ära mu häbi inimeste ees.“
Elizabet gblɔ kple dzidzɔ be, “Aƒetɔ la ƒe dɔ me nyo ŋutɔ be wòɖe kotsitsi ƒe ŋukpe gã sia ɖa le dzinye.”
26 Kuue kuu pärast läkitas Jumal ingel Gaabrieli Naatsareti linna Galileas,
Le Elizabet ƒe fufɔfɔ ƒe ɣleti adelia me la, Mawu dɔ mawudɔla Gabriel ɖo ɖe kɔƒe aɖe si woyɔna be Nazaret, si le Galilea la me.
27 neitsi juurde, kelle nimi oli Maarja. Maarja oli kihlatud Joosepiga, kes põlvnes Taaveti soost.
Ame si gbɔ wòdɔe ɖo la nye ɖetugbi aɖe si menya ŋutsu o, eye woyɔnɛ be Maria. Wodo Maria ŋugbe na David ƒe dzidzimevi aɖe si woyɔna be Yosef la be wòaɖe.
28 Gaabriel läks tema juurde ja ütles: „Ole tervitatud, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“
Gabriel va do ɖe Maria gbɔ le vo me, eye wògblɔ nɛ be, “Ŋutifafa na wò! Wò ɖetugbi si kpɔ amenuveve! Aƒetɔ la li kpli wò.”
29 Maarja kohkus väga neist sõnadest ja mõtles, mida see tervitus võiks tähendada.
Maria ɖi vo, eye eƒe susu ɖe fu nɛ ŋutɔ. Edze agbagba bu ta me le nu si tututu mawudɔla la wɔnɛ la ŋu.
30 Aga ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala silmis!
Mawudɔla la yi edzi gblɔ nɛ be, “Maria, mègavɔ̃ kura o, elabena Mawu ɖoe be yeayra wò nukutɔe!
31 Sa jääd lapseootele ja sünnitad poja ja paned talle nimeks Jeesus.
Èle fu fɔ ge adzi ŋutsuvi, eye nàna ŋkɔe be ‘Yesu.’
32 Tema saab suureks ja teda kutsutakse Kõigekõrgema Pojaks ning Issand Jumal annab talle tema esiisa Taaveti trooni.
Anye ame xɔŋkɔ aɖe, eye woayɔe be Mawu Dziƒoʋĩtɔ la ƒe Vi. Aƒetɔ Mawu la atsɔ tɔgbuia David ƒe fiazikpui la nɛ.
Ale wòaɖu fia ɖe Yakob ƒe aƒe dzi, eye eƒe fiaɖuƒe mawu nu akpɔ o.” (aiōn g165)
34 Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võimalik on, kui ma olen neitsi?“
Maria bia mawudɔla la be, “Aleke mawɔ adzi vi esi nyemenya ŋutsu kpɔ o.”
35 Ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi katab sind. Seepärast on laps, kes sinust sünnib, Püha, ja teda kutsutakse Jumala Pojaks.
Mawudɔla la ɖo eŋu be, “Gbɔgbɔ Kɔkɔe la ava dziwò, eye Dziƒoʋĩtɔ la ƒe ŋusẽ ayɔ mewò, eya ta ɖevi si nàdzi la anɔ Kɔkɔe, eye wòanye Mawu ƒe Vi.
36 Isegi su sugulane Eliisabet on pojaootel oma vanas eas ja see on kuues kuu temal, keda öeldi olevat viljatu.
Gawu la, anɔ abe ɣleti adee nye esi va yi ene la, wò ƒometɔ Elizabet, ame si woyɔna be ‘konɔ’ la fɔ fu le eƒe nyagãkuku me.
37 Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.“
Elabena ŋugbe ɖe sia ɖe si Mawu do la ava me pɛpɛpɛ.”
38 Maarja ütles: „Mina olen Issanda teenija, sündigu mulle nii, nagu sa ütlesid!“Ja ingel läks tema juurest ära.
Maria gblɔ be, “Aƒetɔ la ƒe dɔlanyɔnu menye. Nu sia nu si nègblɔ la neva eme nam.” Le esia megbe la, mawudɔla la gabu le eŋkume.
39 Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna.
Le ŋkeke siawo me la, Maria tso, eye wòɖe abla yi Yudea dua me,
40 Ta läks Sakariase majja ja tervitas Eliisabetti.
eye wòge ɖe Zekaria ƒe aƒe me, eye wòdo gbe na Elizabet.
41 Kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, hüppas laps tema üsas ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu.
Esi Elizabet se Maria ƒe gbedodo nɛ ko la, vidzĩ si le dɔ me nɛ la ʋã kple dzidzɔ, eye Gbɔgbɔ Kɔkɔe la yɔ Elizabet me fũu.
42 Ta hüüdis valju häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on laps, keda sa kannad!
Elizabet do dzidzɔɣli, eye wògblɔ na Maria be, “Mawu ve nuwò le nyɔnuwo katã dome, eye wòɖoe be viwò la naxɔ eƒe yayra gãtɔ kekeake.
43 Aga miks saab mulle osaks selline arm, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?
Bubu kae nye gã si nède ŋunye, be wò si nye Aƒetɔ la dada nàva kpɔm ɖa!
44 Niipea kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas laps mu ihus rõõmu pärast.
Esi nèva do gbe nam teti ko la, vinye la ʋã le dɔ me nam le dzidzɔ ta.
45 Õnnistatud on see, kes on uskunud, et Issand täidab oma tõotused, mis ta on lubanud!“
Èxɔe se be Mawu awɔ ɖe ale si wògblɔ la dzi, esia tae wòyra wò alea gbegbe ɖo.”
46 Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat
Maria ɖo eŋu na Elizabet be, “O, nye luʋɔ le Aƒetɔ la kafum ale gbegbe.
47 ja mu vaim hõiskab Jumalas, minu Päästjas,
Eye nye gbɔgbɔ tso aseye le Mawu nye xɔla la ŋuti.
48 sest ta on pannud tähele oma sulase alandlikku olekut. Siitpeale hüüavad mind õnnistatuks kõik sugupõlved,
Elabena ekpɔ nye, eƒe subɔla sia ƒe ame gblɔe nyenye, eye tso azɔ dzi yina la, woayɔm be Mawu ƒe ame yayra tso dzidzime yi dzidzime.
49 sest mulle on suuri asju teinud Vägev. Tema nimi on püha,
Elabena Ŋusẽtɔ la wɔ nu gãwo nam. Kɔkɔe nye eƒe ŋkɔ.
50 tema halastus ulatub nendeni, kes teda kardavad, sugupõlvest sugupõlveni.
Eƒe nublanuikpɔkpɔ li na ame siwo vɔ̃nɛ tso dzidzime yi dzidzime.
51 Ta on teinud vägevaid tegusid oma käega, ta on pillutanud laiali need, kes on uhked oma mõtetes.
Ewɔ nu dzɔtsuwo kple eƒe alɔ, eye wòkaka ame siwo dana le woƒe tamesusuwo me.
52 Ta on tõuganud maha valitsejad aujärgedelt ja ülendanud alandlikke.
Eɖe fiawo ɖa le woƒe zi dzi, ke edo ame siwo bɔbɔ wo ɖokuiwo ɖe anyi la ɖe dzi.
53 Näljased on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud tühjalt minema.
Etsɔ nu nyuiwo ɖi ƒo na dɔwuitɔwo, ke edo mɔ kesinɔtɔwo asigbɔloe.
54 Ta on kandnud hoolt oma sulase Iisraeli eest, ja osutanud halastust,
Ekpe ɖe eƒe dɔla Israel ŋu, eye wòɖo ŋku eƒe nublanuikpɔkpɔ na wo dzi
55 nõnda nagu ta on lubanud meie esivanematele, Aabrahamile ja tema järeltulijatele igavesti.“ (aiōn g165)
be wòakpɔ nublanui na Abraham kple eƒe dzidzimeviwo tegbee, abe ale si wòdo ŋugbee na mía fofowo ene.” (aiōn g165)
56 Maarja jäi Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks ja pöördus siis tagasi koju.
Maria nɔ Elizabet gbɔ abe dzinu etɔ̃ ene hafi trɔ yi aƒe.
57 Kui Eliisabetil tuli aeg sünnitada, tõi ta ilmale poja.
Elizabet ƒe vidziɣi va ɖo, eye wòdzi ŋutsuvi.
58 Tema naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli osutanud talle suurt halastust, ja nad rõõmustasid koos temaga.
Nya sia kaka ɖo eƒe aƒelikawo kple ƒometɔwo dome kaba, ame sia ame se ale si Aƒetɔ la nyo dɔ me na Elizabet, eye wo katã wokpɔ dzidzɔ.
59 Nad tulid kaheksandal päeval lapse ümberlõikamisele ja tahtsid panna talle tema isa nime Sakarias.
Esi ɖevia xɔ ŋkeke enyi la, ƒometɔwo kple wo xɔlɔ̃wo va kpe be yewoawɔ aʋatsotsokɔnu alo ŋkeke enyi ƒe kɔnu la. Amewo katã bu be woatsɔ fofoa ƒe ŋkɔ Zekaria nɛ,
60 Kuid lapse ema ütles: „Ei, tema nimi peab olema Johannes!“
gake Elizabet gblɔ be, “Gbeɖe, woana ŋkɔe be Yohanes.”
61 Nad ütlesid talle: „Su suguvõsas pole kedagi sellenimelist!“
Amewo do ɣli be, “Nu ka? Ame aɖeke mele wò ƒome blibo la me si woyɔna nenema o.”
62 Ja nad viipasid lapse isale, küsides, mis nime tema tahab lapsele panna.
Ale womia asi ɖevia fofo, eye wobiae to asidzesiwɔwɔ me be wòayɔ ŋkɔ si woatsɔ na ɖevia.
63 Sakarias küsis tahvlit ning kirjutas kõigi imestuseks: „Tema nimi on Johannes!“
Zekaria na wotsɔ nuŋlɔkpe aɖe vɛ nɛ, eye nukutɔe la, eŋlɔ ɖe kpe la dzi be, “Eŋkɔe nye Yohanes.”
64 Samal hetkel pääsesid ta keelepaelad valla ja ta hakkas rääkima, kiites Jumalat.
Enumake Zekaria ƒe nu ʋu, eye wògadze nuƒoƒo gɔme abe tsã ene. Ekafu Mawu kple dzidzɔ geɖe.
65 Aukartus valdas kõiki naabreid ja neist asjust räägiti kogu Juuda mägismaal.
Nyadzɔdzɔ blibo la wɔ nuku na woƒe aƒelikawo ŋutɔ, eye wòkaka ɖe du siwo le Yudea togbɛ la dzi la katã me.
66 Kõik, kes sellest kuulsid, imestasid ja küsisid: „Mis küll saab sellest lapsest?“Sest Issanda käsi oli temaga.
Ame sia ame si se nya sia la bua ta me le eŋu ɣeyiɣi didi aɖe, eye wòbiaa eɖokui be, “Ame ka ƒomevi ɖevi sia atsi ava zu? Elabena le nyateƒe me la, Aƒetɔ la ƒe asi le edzi le mɔ tɔxɛ aɖe nu.”
67 Lapse isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja prohveteeris:
Gbɔgbɔ Kɔkɔe la yɔ fofoa Zekaria me, eye wògblɔ nya siawo ɖi be,
68 „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva hulka ja nad lunastanud.
“Woakafu Aƒetɔ, Israel ƒe Mawu la, elabena eva, eye wòɖe eƒe dukɔ.
69 Ta on meile üles tõstnud päästesarve oma sulase Taaveti soost,
Eɖo ɖeɖe ƒe ŋusẽ anyi na mí le eƒe dɔla, David ƒe aƒe me
(abe ale si wògblɔe to eƒe Nyagblɔɖila kɔkɔewo dzi le blema ene), (aiōn g165)
71 pääste meie vaenlaste käest ja kõigi vihameeste käest,
be yeaɖe mí tso míaƒe futɔwo kple ame siwo lé fu mí la ƒe asi me,
72 et armu anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut,
ne wòakpɔ nublanui na mía fofowo, eye wòaɖo ŋku eƒe nubabla kɔkɔe,
73 vannet, mille ta on vandunud meie esiisale Aabrahamile:
kple atam si wòka na mía fofo Abraham la dzi
74 päästa meid meie vaenlaste käest ja lubada meil teda kartmatult teenida
be yeaɖe mí tso míaƒe futɔwo ƒe asi me, ne míasubɔe vɔvɔ̃manɔmetɔe
75 pühaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
le eŋkume le kɔkɔenyenye kple dzɔdzɔenyenye me le míaƒe ŋkekewo katã me.
76 Ja sind, minu laps, hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda ees temale teed valmistama,
“Ke wò, vinye, woayɔ wò be Dziƒoʋĩtɔ la ƒe Nyagblɔɖila, elabena àdze Aƒetɔ la ŋgɔ be nàdzra mɔ ɖo ɖi nɛ,
77 et anda tema rahvale teada päästest nende pattude andeksandmises,
ne nàtsɔ xɔxɔ ƒe sidzedze na eƒe dukɔ to woƒe nu vɔ̃wo ƒe tsɔtsɔke me,
78 meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus taevast,
le míaƒe Mawu la ƒe nublanuikpɔkpɔ sɔgbɔ la ta, to esia dzi ɣedzedze nyui la ava na mí tso dziƒo,
79 et paista nende peale, kes elavad pimeduses ja surma varjus ja juhtida meie jalgu rahuteele.“
ne wòaklẽ na ame siwo le viviti me kple ku ƒe vɔvɔli te, ne wòada míaƒe afɔwo ɖe ŋutifafa ƒe mɔ dzi.”
80 Aga laps kasvas ja sai tugevaks vaimus. Ta elas kõrbes selle päevani, mil ta astus avalikult Iisraeli ette.
Ɖevi la tsi, eye wòsẽ ŋu le gbɔgbɔ me. Enɔ gbedzi va se ɖe esime woɖee fia Israel blibo la le gaglãgbe.
