Heebrealastele 6
1 Seepärast jätkem selja taha algõpetus Kristusest ja mingem edasi täiuse poole! Meil on alus, mida pole vaja uuesti rajada: ärapöördumine surnud tegudest ja usk Jumalasse,
Therfor we bringinge in a word of the bigynnyng of Crist, be we borun to the perfeccioun of hym, not eftsoone leggynge the foundement of penaunce fro deed werkis, and of the feith to God,
2 õpetus ristimistest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest kohtumõistmisest. (aiōnios g166)
and of teching of baptimys, and of leiynge on of hondis, and of risyng ayen of deed men, and of the euerlastinge doom. (aiōnios g166)
3 Ja seda me teeme, kui Jumal lubab.
And this thing we schulen do, if God schal suffre.
4 Sest on võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevaseid ande, saanud osa Pühast Vaimust,
But it is impossible, that thei that ben onys liytned, and `han tastid also an heuenly yifte, and ben maad parceneris of the Hooli Goost,
and netheles han tastid the good word of God, and the vertues of the world to comynge, (aiōn g165)
6 ning siiski usust taganenud, tuua taas patukahetsusele. Iseendi kahjuks löövad nad Jumala Poja ikka ja jälle risti ja häbistavad teda avalikult!
and ben slidun fer awei, that thei be renewid eftsoone to penaunce. Whiche eftsones crucifien to hem silf the sone of God, and han to scorn.
7 Sest maa, mis joob tihti talle langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi oma harijaile, saab õnnistuse Jumalalt.
For the erthe that drinkith reyn ofte comynge on it, and bringith forth couenable erbe to hem of whiche it is tilid, takith blessing of God.
8 Aga see maa, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, on kasutu ja lähedal needusele. Lõpuks see põletatakse.
But that that is bringinge forth thornes and breris, is repreuable, and next to curs, whos endyng schal be in to brennyng.
9 Teie puhul, armsad, isegi kui me niimoodi räägime, oleme me veendunud paremas – asjades, mis puudutavad päästmist.
But, ye moost dereworthe, we tristen of you betere thingis, and neer to helthe, thouy we speken so.
10 Jumal ei ole ju ebaõiglane, et ta unustaks teie töö ja armastuse, mida te olete osutanud temale, kui te teenite tema rahvast ja teenite jätkuvalt.
For God is not vniust, that he foryete youre werk and loue, whiche ye han schewid in his name; for ye han mynystrid to seyntis, `and mynistren.
11 Kuid me ihkame, et igaüks teist näitaks üles samasugust innukust, nõnda et teie lootus oleks täiesti kindel kuni lõpuni.
And we coueiten that ech of you schewe the same bisynesse to the fillyng of hope in to the ende;
12 Me ei taha, et te muutuksite laisaks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mida Jumal on tõotanud.
that ye be not maad slowe, but also sueris of hem, whiche bi feith and pacience schulen enherite the biheestis.
13 Kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus ta iseenese nimel, sest temast ei olnud kedagi kõrgemat, kelle nimel vanduda.
For God bihetinge to Abraham, for he hadde noon grettere, bi whom he schulde swere, swoor bi hym silf,
14 Ta ütles: „Jah, tõesti ma õnnistan sind ja annan sulle palju järglasi!“
and seide, Y blessinge schal blesse thee, and Y multipliynge schal multiplie thee;
15 Ja nii Aabraham ootas kannatlikult ja sai kätte, mis talle oli tõotatud.
and so he long abidinge hadde the biheeste.
16 Inimesed vannuvad endast kõrgema nimel. Ja vanne kinnitab selle, mis on öeldud, ning lõpetab kogu vaidluse.
For men sweren bi a grettere than hem silf, and the ende of al her ple is an ooth to confirmacioun.
17 Kuna Jumal soovis tõotuse pärijatele veel selgemini näidata oma eesmärgi muutumatust, kinnitas ta seda vandega.
In which thing God willynge to schewe plenteuouslier to the eiris of his biheest the sadnesse of his counsel,
18 Kahe muutumatu asja läbi, mille kohta on võimatu Jumalal valetada, leiame meie varjupaiga, et hoida kinni meie ees olevast lootusest.
puttide bitwixe an ooth, that bi twey thingis vnmeuable, bi whiche it is impossible that God lie, we han a strengeste solace, `we that fleen togidere to holde the hope that is put forth to vs.
19 See lootus on meie hinge ankur, kõikumatu ja kindel, mis ulatub pühamu eesriide taha,
Which hope as an ankir we han sikir to the soule, and sad, and goynge in to the ynnere thingis of hiding;
