Apostlite 7
1 Ülempreester küsis temalt: „Kas need süüdistused vastavad tõele?“
Katahi ka mea te tohunga nui, He pono ranei enei mea?
2 Aga Stefanos vastas: „Mehed, vennad ja isad, kuulake mind! Au Jumal ilmus meie isale Aabrahamile, kui ta elas Mesopotaamias, enne Haaranisse siirdumist.
Na mea ia, E nga teina, e nga matua, whakarongo mai: I puta te Atua o te kororia ki to tatou matua, ki a Aperahama, i a ia i Mehopotamia, a kiano i noho ki Harana,
3 „Lahku oma maalt ja oma rahva hulgast, “ütles Jumal, „ja mine sinna maale, mida ma sulle näitan!“
Ka mea ki a ia, Haere atu i tou whenua, i ou whanaunga, a e tomo ki te whenua e whakakitea e ahau ki a koe.
4 Nõnda ta lahkus kaldealaste maalt ja seadis end sisse Haaranis. Pärast tema isa surma saatis Jumal tema sealt siia maale, kus teie nüüd elate.
Na puta mai ana ia i te whenua o nga Karari, noho ana ki Harana: a, no te matenga o tona papa, ka whakahekea mai ia i reira e te Atua ki tenei whenua e noho nei koutou.
5 Jumal ei andnud Aabrahamile siin jalatäitki maad pärandiks. Aga tõotas selle maa anda omandiks talle ja ta järeltulijatele ajal, mil tal lapsi ei olnud.
A kihai i hoatu tetahi kainga mona i konei, kore rawa, ahakoa he turanga waewae noa: heoi i oati ia, tera e homai a konei hei kainga mona, mo tona uri hoki i muri i a ia, ahakoa ra i taua wa kahore ana tamariki.
6 Jumal rääkis nõnda: „Tema järeltulijad elavad võõrana võõral maal ja nad tehakse orjadeks ja neile tehakse kurja nelisada aastat.
A i penei te korero a te Atua, tera tona uri e noho manene ki te whenua ke: ka meinga hoki hei pononga, a e wha rau tau e tukinotia ana.
7 Ja rahvast, keda nad orjavad, mina karistan, “ütles Jumal, „ja pärast seda nad lähevad välja ja teenivad mind selles paigas.“
Na, ko te iwi e meinga ai ratou hei pononga, ka whakawakia e ahau, e ai ta te Atua: muri iho i tenei ka puta mai ratou, a ka mahi ki ahau i tenei wahi.
8 Ja Jumal andis Aabrahamile ümberlõikamislepingu. Ja Aabrahamile sündis Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist patriarhi.
A i homai ano e ia ki a ia te kawenata o te kotinga: a whanau ake ta Aperahama ko Ihaka, a i te waru o nga ra ka kotia; a na Ihaka ko Hakopa; na Hakopa hoki nga tupuna kotahi tekau ma rua.
9 Kuna patriarhid olid Joosepi peale kadedad, müüsid nad ta Egiptusesse orjaks. Ent Jumal oli temaga
Na ka hae nga tupuna ki a Hohepa, a hokona ana ia ki Ihipa: otira i a ia te Atua;
10 ja päästis ta kõigist tema hädadest. Ta andis Joosepile armu ja tarkust vaarao, Egiptuse kuninga ees, ning tema tõstis ta kogu Egiptuse ja terve oma koja valitsejaks.
Nana ia i whakaora i ona matenga katoa, a hoatu ana ki a ia he pai, he matauranga i te aroaro o Parao kingi o Ihipa; a meinga ana ia e tera hei kawana mo Ihipa, mo tona whare katoa hoki.
11 Siis tabas Egiptust ja Kaananit nälg, mis tõi kaasa suuri kannatusi, ja meie isad ei leidnud enam toitu.
Na i reira ka puta he matekai ki te whenua katoa o Ihipa, o Kanaana, a he mate nui: kihai rawa i kitea he oranga e o tatou matua.
12 Aga kui Jaakob kuulis, et Egiptuses on vilja, läkitas ta meie isad sinna esimest korda.
A, no te rongonga o Hakopa, e whai witi ana a Ihipa, ka tonoa e ia o tatou matua, ko te tononga tuatahi.
13 Ja teisel korral rääkis Joosep vendadele, kes ta on, ja vaarao sai teada Joosepi päritolu.
A, no te tononga tuarua, ka whakamohiotia a Hohepa ki ona tuakana; a ka whakaaturia ki a Parao te iwi o Hohepa.
14 Pärast seda laskis Joosep enda juurde tuua oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge.
Na ka tono tangata a Hohepa ki te karanga i tona papa, i a Hakopa ki a ia, i ona huanga katoa hoki, e whitu tekau ma rima nga wairua.
15 Ja Jaakob läks Egiptusesse, kus tema ja meie isad surid.
Na heke ana a Hakopa ki Ihipa, a ka mate, a ia me o tatou matua.
16 Nende põrmud viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli hõbeda eest ostnud Hamori poegadelt Sekemis.
A kawea atu ana ratou ki Hekeme, whakatakotoria ana ki te urupa i hokona mai ra e Aperahama, he moni hiriwa te utu, i nga tama a Hamora i Hekeme.
17 Kui lähenes aeg Jumalal täita Aabrahamile antud tõotus, kasvas meie rahvas jõudsasti Egiptuses.
A, no ka tata mai te wa mo te mea i korerotia ra i mua, i oatitia ra e te Atua ki a Aperahama, ka tupu te iwi, ka tini haere ki Ihipa,
18 Kuni tõusis Egiptuse valitsejaks teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.
A tae noa ki te putanga ake o tetahi atu kingi mo Ihipa, kihai nei i mohio ki a Hohepa.
19 Tema käitus salakavalalt meie rahvaga ja tegi kurja meie esiisadele, sundides neid vastsündinud lapsi ära heitma, et nad sureksid.
Ko ia te mea nana i tinihanga to tatou iwi, i whakatupu kino o tatou matua, i meatia ai kia maka atu a ratou tamariki kei puta ki te ora.
20 Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Tema eest hoolitseti kolm kuud tema isa majas.
No taua wa ka whanau a Mohi, he tangata tino ataahua; e toru nga marama i whakatupuria ai ia i roto i te whare o tona papa,
21 Aga kui ta oli ära heidetud, võttis vaarao tütar tema ja kasvatas enesele pojaks.
A, no ka maka atu ia, ka tangohia ake ia e te tamahine a Parao, a atawhaitia ana hei tamaiti ake mana.
22 Ja Moosesele õpetati kogu egiptlaste tarkust ja tema oli vägev sõnadelt ja tegudelt.
Na i ata whakaakona a Mohi ki nga mea katoa o te matauranga o nga Ihipiana; a he mana rawa ia, i te kupu, i te mahi.
23 Kui Mooses oli nelikümmend aastat vana, tuli talle südamesse minna vaatama oma vendade, Iisraeli laste olukorda.
A, ka tata ona tau ki te wha tekau, ka uru mai te whakaaro ki tona ngakau kia haere ia ki ona tuakana, ki nga tama a Iharaira.
24 Ja nähes ühele ülekohut tehtavat, läks ta teda kaitsma ja lõi egiptlase maha.
A, i tona kitenga i tetahi o ratou e tukinotia ana, ka awhina ia i a ia, a patua iho e ia te Ihipiana, a ka whai utu mona i tukinotia ra:
25 Mooses arvas, et ta inimesed mõistavad, kuidas Jumal teda kasutab nende päästeks, aga nad ei mõistnud.
Hua noa e mohio ona tuakana, nona te ringa e homai ai e te Atua te whakaoranga mo ratou: heoi kihai ratou i mohio.
26 Järgmisel päeval kohtas Mooses kaht riidlevat iisraellast. Ta püüdis neid lepitada, öeldes: „Mehed, te olete vennad, miks te tahate üksteisele haiget teha?“
Na i te aonga ake ka puta atu ia ki etahi e whawhai ana ki a raua, ka tahuri ki te wawao i a raua, ka mea, E hoa ma, he teina, he tuakana korua: he aha korua ka kino ai ki a korua ano?
27 Aga mees, kes teist halvasti kohtles, tõukas ta eemale ja sõnas: „Kes sind on määranud meile valitsejaks ja kohtumõistjaks?
Otira peia atu ana ia e te tangata nana te he ki tona hoa; i mea ia, Na wai koe i mea hei rangatira, hei kaiwhakawa mo maua?
28 Kas sa tahad ka mind tappa, nagu sa eile tapsid egiptlase?“
E mea ana koe ki te whakamate i ahau, me koe i whakamate ra i te Ihipiana inanahi?
29 Nende sõnade peale Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal, ja talle sündis kaks poega.
Na ka tahuti a Mohi i taua korero, a noho manene ana i Miriana; a tokorua ana tama i whanau ki reira.
30 Ja kui nelikümmend aastat sai täis, ilmus Moosesele ingel Siinai mäe lähedal kõrbes põlevas kibuvitsapõõsas.
A, no ka tutuki nga tau e wha tekau, ka puta ki a ia tetahi anahera a te Ariki i te koraha o Maunga Hinai, i roto i te mura ahi i te rakau.
31 Mooses oli vaatepildist hämmastunud. Ja kui ta läks seda lähemalt uurima, kuulis ta Issanda häält:
A, no te kitenga o Mohi, ka miharo ki taua whakakitenga; a i a ia ka whakatata atu ki te matakitaki, ka puaki mai te reo o te Ariki ki a ia,
32 „Mina olen sinu isade Jumal, Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal.“Mooses värises hirmust ega julgenud vaadata.
Ko te Atua ahau o ou matua, ko te Atua o Aperahama, o Ihaka, o Hakopa. Na wiri ana a Mohi, kore rawa i kaha ki te titiro atu.
33 Siis ütles Issand talle: „Võta sandaalid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!
A ka mea mai te Ariki ki a ia, Wetekia atu nga hu i ou waewae: ko te wahi hoki e tu na koe he oneone tapu.
34 Ma olen küllalt näinud oma rahva rõhumist Egiptuses. Ma olen kuulnud nende oigamist ning olen alla tulnud neid vabastama. Tule nüüd, ma läkitan sind Egiptusesse!“
Kua tino kite hoki ahau i te mate o toku iwi e noho nei i Ihipa, kua rongo hoki i ta ratou aue, a kua heke iho nei ahau ki te whakaora i a ratou. Na, haere mai, ka tonoa koe e ahau ki Ihipa.
35 Sellesama Moosese, kelle nad olid hüljanud sõnadega: „Kes sind on määranud meile valitsejaks ja kohtumõistjaks?“, sellesama läkitas Jumal neile valitsejaks ja lunastajaks ingli läbi, kes talle oli ilmunud kibuvitsapõõsas.
Na ko taua Mohi i whakakahoretia ra e ratou, i mea ra ratou, na wai koe i mea hei rangatira, hei kaiwhakawa? ko ia ano i tonoa e te Atua hei rangatira, hei kaiwhakaora, he mea na te ringa o te anahera i puta mai ra ki a ia i te rakau.
36 Mooses juhtis nad Egiptusest välja, tehes imesid ja tunnustähti Egiptuses, Punases meres ja kõrbes neljakümne aasta jooksul.
Na taua tangata ratou i arahi atu, i muri iho i tana mahinga i nga mea whakamiharo, i nga tohu, ki te whenua o Ihipa, ki te Moana Whero, ki te koraha hoki i nga tau e wha tekau.
37 Ja nii ütles Mooses Iisraeli poegadele: „Jumal tõstab teile teie rahva seast Prohveti, sellise nagu mina.“
Ko taua Mohio ano tenei i mea atu ra ki nga tamariki a Iharaira, Ma te Atua e whakaara ake he poropiti mo koutou i roto i o koutou teina, he penei me ahau.
38 Tema oli kõrbes koos ingliga, kes kõneles talle Siinai mäel, ja meie isadega, ning ta võttis vastu elavad sõnad meile edasiandmiseks.
Ko ia ano tenei i te whakaminenga i te koraha, raua ko te anahera i korero ra ki a ia i Maunga Hinai, ko o tatou matua hoki: i riro mai ai i a ia nga kupu ora hei homai ki a tatou.
39 Aga meie isad keeldusid talle allumast. Nad tõukasid ta eemale ja pöördusid oma südames tagasi Egiptusesse.
Kihai nei o tatou matua i pai ki te whakarongo ki a ia, heoi peia atu ana ia e ratou, a hoki ana o ratou ngakau ki Ihipa.
40 Nad ütlesid Aaronile: „Tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees. Aga mis puutub vend Moosesesse, kes meid Egiptusest välja tõi, siis me ei tea, mis temaga juhtunud on!“
A mea ana ratou ki a Arona, hanga ma tatou etahi atua hei haere ki mua i a tatou: ko tenei Mohi hoki i arahina mai nei tatou i te whenua o Ihipa, kahore tatou e matau kua ahatia ranei.
41 See oli aeg, kui nad tegid vasika kuju. Nad viisid ebajumalale ohvreid ja pidutsesid oma käte tegude üle.
Heoi hanga ana e ratou he kuao kau i aua ra, tapaea ana he patunga tapu ma taua whakapakoko, a koa ana o ratou ngakau ki nga mahi a o ratou ringa.
42 Kuid Jumal pöördus neist ära ja jättis nad teenima taeva vägesid. Nõnda on ka prohvetite raamatus kirjutatud: „Kas teie, Iisraeli sugu, tõite mulle ohvreid ja ande nelikümmend aastat kõrbes olles?
Na ka tahuri ke te Atua, tukua atu ana ratou kia karakia ki te ope o te rangi; kia pera me te mea i tuhia ki te pukapuka a nga poropiti, I homai koia e koutou ki ahau nga patunga tapu me nga whakahere i nga tau e wha tekau i te koraha, e te whar e o Iharaira?
43 Ei, vaid te võtsite Mooloki telgi ja oma jumala Raifa tähe, kujud, mis te olite teinud kummardamiseks. Seepärast pagendan ma teid teisele poole Paabelit.“
Na kua mau koutou ki te tapenakara o Moroko, ki te whetu o to koutou atua o Reipana, ki nga whakapakoko i hanga e koutou hei koropiko atu; na, maku koutou e kawe atu ki tawahi o Papurona.
44 Meie esiisadel oli tunnistustelk kõrbes. Nõnda nagu oli juhatanud Jumal, kes Moosesel käskis selle teha eeskuju järgi, mida ta oli näinud.
I o tatou matua te tapenakara o te whakaaturanga i te koraha, tana hoki i whakarite ai, i mea ai ki a Mohi kia hanga e ia, kia rite ki te tauira i kite ai ia.
45 Selle telgi tõid meie isad Joosua juhtimisel endaga kaasa, kui nad võtsid maa rahvastelt, kelle Jumal nende eest minema ajas. Nii see oli Taaveti päevini,
A, i o ratou na ra, na o tatou matua i mau mai, i a ratou ko Hohua i haere mai ai ki te noho i te whenua o nga Tauiwi, i peia atu nei e te Atua i te aroaro o o tatou matua, a taea noatia nga ra i a Rawiri;
46 kes elas Jumala soosingus ja palus, et ta leiaks eluaseme Jaakobi soole.
I paingia nei ia e te Atua, a i inoi hoki mana e rapu he nohoanga mo te Atua o Hakopa.
47 See oli aga Saalomon, kes ehitas temale koja.
Na Horomona ia i hanga he whare mona.
48 Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtud kodades. Nõnda nagu prohvet ütleb:
He ahakoa ra, e kore te Runga Rawa e noho ki nga whare i hanga e te ringa; ko ta te poropiti hoki tena i mea ai,
49 „Taevas on minu troon ja maa minu jalajäri. Millise koja teie tahate mulle ehitada, ütleb Issand, või kus on mu puhkepaik?
Ko te rangi toku torona, ko te whenua toku turanga waewae; he whare pehea ta koutou e hanga ai moku? e ai ta te Ariki: a ko tehea te wahi e okioki ai ahau?
50 Eks minu käsi ole selle kõik teinud?“
Ehara ianei i toku ringa nana enei mea katoa i hanga?
51 Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamelt ja kõrvadelt! Teie seisate alati vastu Pühale Vaimule, nii nagu teie isad, nõnda olete ka teie.
E te hunga kaki maro, kahore nei i kotia te ngakau me nga taringa, he whakakeke tonu ta koutou ki te Wairua Tapu: rite tonu ta koutou ki ta o koutou matua.
52 Kas on olnud prohvetit, keda teie isad ei ole taga kiusanud? Nad on tapnud isegi need, kes kuulutasid ette Õige tulemist. Ja nüüd olete teie ta ära andnud ja tapnud,
Ko tehea o nga poropiti kihai i whakatupuria kinotia e o koutou matua? whakamatea iho e ratou te hunga i poropititia ai te haerenga mai o te Mea Tika: ko koutou nei ona kaituku, ona kaikohuru;
53 kes saite Seaduse inglite kaudu, ent ei ole seda pidanud.“
Ko koutou, kua riro na i a koutou te ture, i ta nga anahera i whakatakoto mai ai, heoi kihai i puritia e koutou.
54 Aga kui Suurkohtu liikmed seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid.
A ka rongo ratou ki enei mea, na tu rawa ki roto ki o ratou ngakau, tetea ana o ratou niho ki a ia.
55 Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel.
Otiia ko ia, ki tonu i te Wairua Tapu, titiro matatau atu ana ki te rangi, ka kite i te kororia o te Atua, i a Ihu hoki e tu ana i te ringa matau o te Atua;
56 „Vaata, “ütles ta, „ma näen taevast avatuna ja Inimese Poega seismas Jumala paremal käel!“
A ka mea, nana, e kite ana ahau ko nga rangi e tuhaha ana, a ko te Tama a te tangata e tu ana i te ringa matau o te Atua.
57 Selle peale nad karjusid valju häälega ja oma kõrvu kätega kinni kattes tormasid nad tema kallale.
Katahi ratou ka hamama, he nui te reo, ka puru i o ratou taringa, a kotahi tonu te omanga atu ki a ia,
58 Nad tirisid ta linnast välja ja viskasid teda kividega. Samal ajal panid tunnistajad oma rõivad ühe noormehe jalge ette, kelle nimi oli Saulus.
Ka maka ia e ratou ki waho o te pa, a akina ana ki te kohatu: ko nga kaititiro i whakatakoto i o ratou kakahu ki nga waewae o tetahi taitama, ko Haora te ingoa.
59 Ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti palvetas: „Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!“
Heoi akina ana e ratou a Tepene ki te kohatu, me ia e karanga ana ki te Ariki, e mea ana, E te Ariki, e Ihu, toku wairua ki a koe.
60 Siis ta laskus põlvili ja hüüdis valju häälega: „Issand, ära arva seda pattu neile süüks!“Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.
Katahi ia ka tuturi ki raro, ka karanga, he nui te reo, E te Ariki, kaua tenei mea e whakairia ki a ratou. A, i tana korerotanga i tenei, ka moe.
