Apostlite 23
1 Paulus vaatas aga otse Suurkohtu poole ja ütles: „Mu vennad, mina olen oma kohust Jumala ees täitnud tänini ausa südametunnistusega.“
And Paul, earnestly beholding the council, said, Men and brethren, I have lived in all good conscience before God until this day.
2 Selle peale ülempreester Ananias käskis Pauluse lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud.
And the high priest Ananias commanded them that stood by him to smite him on the mouth.
3 Siis Paulus ütles talle: „Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et minu üle kohut mõista Seaduse järgi, ise aga rikud Seadust sellega, et käsid mind lüüa!“
Then said Paul unto him, God shall smite thee, thou whited wall: for sittest thou to judge me after the law, and commandest me to be smitten contrary to the law?
4 Lähedalseisjad aga küsisid: „Kuidas sa julged solvata Jumala ülempreestrit?“
And they that stood by said, Revilest thou God’s high priest?
5 Paulus vastas: „Vennad, ma ei saanud aru, et ta on ülempreester; sest on ju kirjutatud: „Ärge rääkige oma rahva valitsejatest halvasti.““
Then said Paul, I wist not, brethren, that he was the high priest: for it is written, Thou shalt not speak evil of the ruler of thy people.
6 Kuna Paulus teadis, et osa neist olid saduserid ja teine osa variserid, siis ta kuulutas Suurkohtus: „Mu vennad, mina olen variser, olen variseri poeg. Ma seisan kohtu ees surnuist ülestõusmise lootuse pärast.“
But when Paul perceived that the one part were Sadducees, and the other Pharisees, he cried out in the council, Men and brethren, I am a Pharisee, the son of a Pharisee: of the hope and resurrection of the dead I am called in question.
7 Niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja kogu jagunes kaheks.
And when he had so said, there arose a dissension between the Pharisees and the Sadducees: and the multitude was divided.
8 (Saduserid usuvad, et ülestõusmist ei ole ja pole ka ingleid ega vaime, kuid variserid usuvad seda kõike.)
For the Sadducees say that there is no resurrection, neither angel, nor spirit: but the Pharisees confess both.
9 Siis tõusis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride hulgast tõusid püsti ja vaidlesid jõuliselt. „Meie ei leia midagi valet selles mehes, “ütlesid nad. „Mis siis, kui vaim või ingel ongi temaga rääkinud?“
And there arose a great cry: and the scribes that were of the Pharisees’ part arose, and strove, saying, We find no evil in this man: but if a spirit or an angel hath spoken to him, let us not fight against God.
10 Aga vaidlus muutus vägivaldseks ja ülempealik kartis, et nad võivad Pauluse tükkideks rebida. Ta saatis väeüksuse välja, et Paulus nende käest jõuga ära võtta ja kindlusse viia.
And when there arose a great dissension, the chief captain, fearing lest Paul should have been pulled in pieces of them, commanded the soldiers to go down, and to take him by force from among them, and to bring him into the castle.
11 Järgmisel ööl seisis Issand Pauluse juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!“
And the night following the Lord stood by him, and said, Be of good cheer, Paul: for as thou hast testified of me in Jerusalem, so must thou bear witness also at Rome.
12 Järgmisel hommikul pidasid juudid salaplaani ja vandusid vastastikku, et nad ei söö ega joo, enne kui nad Pauluse on tapnud.
And when it was day, certain of the Jews banded together, and bound themselves under a curse, saying that they would neither eat nor drink till they had killed Paul.
13 Selle kokkuleppega oli seotud rohkem kui nelikümmend meest.
And they were more than forty which had made this conspiracy.
14 Nad läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ja ütlesid: „Me oleme vandunud, et me ei söö ega joo, enne kui me Pauluse oleme tapnud.
And they came to the chief priests and elders, and said, We have bound ourselves under a great curse, that we will eat nothing until we have slain Paul.
15 Teie pöörduge nüüd Suurkohtuga väeülema poole palvega tuua ta enda ette põhjusel, et tema juhtumit täpsemalt uurida. Meie aga oleme valmis teda tapma, enne kui ta siia jõuab.“
Now therefore ye with the council signify to the chief captain that he bring him down unto you to morrow, as though ye would enquire something more perfectly concerning him: and we, or ever he come near, are ready to kill him.
16 Pauluse õepoeg sai sellest vandenõust kuulda, ta läks kindlusse ning teatas Paulusele.
And when Paul’s sister’s son heard of their lying in wait, he went and entered into the castle, and told Paul.
17 Paulus kutsus ühe sadakonna ülema enese juurde ja ütles talle: „Vii see noormees ülempealiku juurde. Tal on midagi temale teatada!“
Then Paul called one of the centurions unto him, and said, Bring this young man unto the chief captain: for he hath a certain thing to tell him.
18 See viis ta ülema juurde. Sadakonna ülem ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus tuua selle noore mehe sinu ette, sest tal on midagi sulle rääkida.“
So he took him, and brought him to the chief captain, and said, Paul the prisoner called me unto him, and prayed me to bring this young man unto thee, who hath something to say unto thee.
19 Ülempealik võttis noormehel käest kinni, viis ta kõrvale ja küsis: „Mis sa tahad mulle öelda?“
Then the chief captain took him by the hand, and went with him aside privately, and asked him, What is that thou hast to tell me?
20 Tema ütles: „Juudid on leppinud kokku teid paluda, et te homme tooksite Pauluse Suurkohtu ette põhjusel, nagu sooviksite tema kohta saada täpsemat teavet.
And he said, The Jews have agreed to desire thee that thou wouldest bring down Paul to morrow into the council, as though they would enquire somewhat of him more perfectly.
21 Ärge teie andke neile järele, sest rohkem kui nelikümmend meest varitsevad, et teda rünnata. Nad on andnud vande, et ei söö ega joo, enne kui on ta tapnud. Nad on juba valmis, oodates vaid teie nõusolekut.“
But do not thou yield unto them: for there lie in wait for him of them more than forty men, which have bound themselves with an oath, that they will neither eat nor drink till they have killed him: and now are they ready, looking for a promise from thee.
22 Ülempealik saatis noormehe ära, hoiatades teda: „Ära räägi kellelegi, et sa sellest mulle teada andsid.“
So the chief captain then let the young man depart, and charged him, See thou tell no man that thou hast shewed these things to me.
23 Siis ta kutsus enese juurde kaks sadakonna ülemat ning käskis: „Pange valmis kakssada sõdurit, seitsekümmend ratsanikku ja kakssada odameest Kaisareasse minekuks täna öösel kolmandal tunnil.
And he called unto him two centurions, saying, Make ready two hundred soldiers to go to Cæsarea, and horsemen threescore and ten, and spearmen two hundred, at the third hour of the night;
24 Ja varuge Pauluse jaoks hobused, et ta ohutult maavanem Feeliksi ette viia.“
And provide them beasts, that they may set Paul on, and bring him safe unto Felix the governor.
25 Ta kirjutas ka järgmise kirja:
And he wrote a letter after this manner:
26 Klaudius Lüüsias, Kõrgesti austatud maavanem Feeliksile: Tervitused.
Claudius Lysias unto the most excellent governor Felix sendeth greeting.
27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid teda tappa, aga ma tulin oma vägedega ja päästsin ta, sest olin teada saanud, et ta on Rooma kodanik.
This man was taken of the Jews, and should have been killed of them: then came I with an army, and rescued him, having understood that he was a Roman.
28 Tahtes aru saada, milles nad teda süüdistavad, viisin ma ta Suurkohtu ette.
And when I would have known the cause wherefore they accused him, I brought him forth into their council:
29 Siis ma leidsin, et teda süüdistatakse nende Seaduse vaidlusküsimustes, kuid ei olnud sellist süüd, mis väärinuks surma või vangistust.
Whom I perceived to be accused of questions of their law, but to have nothing laid to his charge worthy of death or of bonds.
30 Et ma aga kuulsin vandenõust selle mehe vastu, siis ma saadan ta otsekohe sinu juurde. Samuti käsin süüdistajatel sinule esitada tema vastu tõendid.
And when it was told me how that the Jews laid wait for the man, I sent straightway to thee, and gave commandment to his accusers also to say before thee what they had against him. Farewell.
31 Seda käsku täites võtsid sõdurid Pauluse ja viisid ta öösel Antipatriseni.
Then the soldiers, as it was commanded them, took Paul, and brought him by night to Antipatris.
32 Järgmisel päeval pöördusid nad tagasi kindlusse, ratsanikud läksid aga temaga edasi.
On the morrow they left the horsemen to go with him, and returned to the castle:
33 Need tulid Kaisareasse, toimetasid kirja maavanema kätte ja andsid ka Pauluse temale üle.
Who, when they came to Cæsarea, and delivered the epistle to the governor, presented Paul also before him.
34 Maavanem luges kirja läbi ja päris, mis maakonnast ta on. Kuuldes, et ta on Kiliikiast,
And when the governor had read the letter, he asked of what province he was. And when he understood that he was of Cilicia;
35 ütles ta: „Ma kuulan su ära, kui su süüdistajad siia jõuavad.“Ja ta käskis Paulust valvata Heroodese kindluses.
I will hear thee, said he, when thine accusers are also come. And he commanded him to be kept in Herod’s judgment hall.
