John 11
1 And there was a certain one ailing, Lazarus, from Bethany, of the village of Mary and Martha her sister —
Siis jäi haigeks üks mees – Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast.
2 and it was Mary who did anoint the Lord with ointment, and did wipe his feet with her hair, whose brother Lazarus was ailing —
Maarja oli seesama, kes oli võidnud Issandat hinnalise lõhnasalviga ja kuivatanud ta jalgu oma juustega – tema vend Laatsarus oligi jäänud haigeks.
3 therefore sent the sisters unto him, saying, 'Sir, lo, he whom thou dost love is ailing;'
Seepärast saatsid õed Jeesusele sõna: „Issand, su sõber, keda sa armastad, on haige.“
4 and Jesus having heard, said, 'This ailment is not unto death, but for the glory of God, that the Son of God may be glorified through it.'
Seda kuuldes ütles Jeesus: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala auks, et austada selle läbi Jumala Poega.“
5 And Jesus was loving Martha, and her sister, and Lazarus,
Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust.
6 when, therefore, he heard that he is ailing, then indeed he remained in the place in which he was two days,
Kuigi ta kuulis Laatsaruse haigestumisest, jäi Jeesus veel kaheks päevaks sinna, kus ta viibis,
7 then after this, he saith to the disciples, 'We may go to Judea again;'
enne kui ütles oma jüngritele: „Lähme tagasi Juudamaale!“
8 the disciples say to him, 'Rabbi, now were the Jews seeking to stone thee, and again thou dost go thither!'
„Rabi!“vastasid need. „Alles see oli, kui juudid tahtsid sind kividega surnuks visata, ja juba lähed sa tagasi!“
9 Jesus answered, 'Are there not twelve hours in the day? if any one may walk in the day, he doth not stumble, because the light of this world he doth see;
„Eks igas päevas ole kaksteist tundi?“ütles Jeesus. „Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle ilma valgust.
10 and if any one may walk in the night, he stumbleth, because the light is not in him.'
Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest tal pole valgust.“
11 These things he said, and after this he saith to them, 'Lazarus our friend hath fallen asleep, but I go on that I may awake him;'
Seda öelnud, lausus ta: „Meie sõber Laatsarus on uinunud. Aga ma lähen teda üles äratama.“
12 therefore said his disciples, 'Sir, if he hath fallen asleep, he will be saved;'
„Issand, “vastasid jüngrid, „kui ta magab, on tal varsti parem!“
13 but Jesus had spoken about his death, but they thought that about the repose of sleep he speaketh.
Ent Jeesus oli rääkinud Laatsaruse surmast, nemad aga arvasid, et ta mõtles tavalist und.
14 Then, therefore, Jesus said to them freely, 'Lazarus hath died;
Nüüd ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud,
15 and I rejoice, for your sake, (that ye may believe, ) that I was not there; but we may go to him;'
ja teie pärast ma olen rõõmus, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Lähme tema juurde!“
16 therefore said Thomas, who is called Didymus, to the fellow-disciples, 'We may go — we also, that we may die with him,'
Siis ütles jünger nimega Toomas ehk Kaksik oma kaaslastele: „Lähme ka meie, et surra koos temaga!“
17 Jesus, therefore, having come, found him having been four days already in the tomb.
Kohale jõudes leidis Jeesus, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas lamanud.
18 And Bethany was nigh to Jerusalem, about fifteen furlongs off,
Betaania asus Jeruusalemma lähedal, vaid kolme kilomeetri kaugusel.
19 and many of the Jews had come unto Martha and Mary, that they might comfort them concerning their brother;
Paljud juudid olid tulnud Marta ja Maarja kodusse, et lohutada neid venna surma pärast.
20 Martha, therefore, when she heard that Jesus doth come, met him, and Mary kept sitting in the house.
Kui Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta temale vastu. Maarja aga jäi koju.
21 Martha, therefore, said unto Jesus, 'Sir, if thou hadst been here, my brother had not died;
„Issand, kui sina oleksid olnud siin, “ütles Marta Jeesusele, „ei oleks mu vend surnud.
22 but even now, I have known that whatever thou mayest ask of God, God will give to thee;'
Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes temalt palud.“
23 Jesus saith to her, 'Thy brother shall rise again.'
„Sinu vend tõuseb üles, “ütles Jeesus.
24 Martha saith to him, 'I have known that he will rise again, in the rising again in the last day;'
„Ma tean, ta tõuseb üles viimase päeva ülestõusmises, “vastas Marta.
25 Jesus said to her, 'I am the rising again, and the life; he who is believing in me, even if he may die, shall live;
„Mina olen ülestõusmine ja elu, “ütles Jeesus. „Kes minusse usub, see elab, ehkki ta sureb.
Ükski, kes elab ja kes usub minusse, ei sure iial. Usud sa seda?“ (aiōn g165)
27 believest thou this?' she saith to him, 'Yes, sir, I have believed that thou art the Christ, the Son of God, who is coming to the world.'
„Jah, Issand, “vastas Marta. „Ma tõesti usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes pidi maailma tulema.“
28 And these things having said, she went away, and called Mary her sister privately, saying, 'The Teacher is present, and doth call thee;'
Seda öelnud, läks Marta koju ja kutsus vaikselt oma õde Maarjat: „Õpetaja on kohal ja ta kutsub sind!“
29 she, when she heard, riseth up quickly, and doth come to him;
Nende sõnade peale tõusis Maarja ruttu ja läks Jeesuse juurde.
30 and Jesus had not yet come to the village, but was in the place where Martha met him;
Jeesus aga ei olnud veel jõudnud külasse, vaid viibis seal, kuhu Marta oli talle vastu läinud.
31 the Jews, therefore, who were with her in the house, and were comforting her, having seen Mary that she rose up quickly and went forth, followed her, saying — 'She doth go away to the tomb, that she may weep there.'
Kui Maarjat lohutama tulnud juudid nägid, kui kärmesti ta tõusis ja majast väljus, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb haua juurde nutma.
32 Mary, therefore, when she came where Jesus was, having seen him, fell at his feet, saying to him, 'Sir, if thou hadst been here, my brother had not died;'
Kuid Maarja läks sinna, kus oli Jeesus, ja langes ta jalge ette sõnadega: „Issand, kui sa oleksid olnud siin, ei oleks mu vend surnud!“
33 Jesus, therefore, when he saw her weeping, and the Jews who came with her weeping, did groan in the spirit, and troubled himself, and he said,
Nähes Maarjat ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, oli Jeesus vaimus vihane ja küsis ärritunult:
34 'Where have ye laid him?' they say to him, 'Sir, come and see;'
„Kuhu te ta panite?“Nemad vastasid: „Tule ja vaata, Issand!“
35 Jesus wept.
Jeesus nuttis.
36 The Jews, therefore, said, 'Lo, how he was loving him!'
Seepeale tähendasid juudid üksteisele: „Vaadake, kuidas ta teda armastas!“
37 and certain of them said, 'Was not this one, who did open the eyes of the blind man, able to cause that also this one might not have died?'
Kuid mõned neist küsisid: „Kas tema, kes tegi pimeda nägijaks, ei oleks võinud hoida Laatsarust suremast?“
38 Jesus, therefore, again groaning in himself, cometh to the tomb, and it was a cave, and a stone was lying upon it,
Jeesus, olles veelkord vihane, tuli hauakambri juurde. See oli koobas, millele oli kivi sissekäigu ette pandud.
39 Jesus saith, 'Take ye away the stone;' the sister of him who hath died — Martha — saith to him, 'Sir, already he stinketh, for he is four days dead;'
„Veeretage kivi kõrvale!“käskis Jeesus. „Issand, “vastas surnu õde Marta, „ta juba lehkab. Täna on neljas päev pärast matust.“
40 Jesus saith to her, 'Said I not to thee, that if thou mayest believe, thou shalt see the glory of God?'
Jeesus vastas: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usud, siis sa saad näha Jumala au?“
41 They took away, therefore, the stone where the dead was laid, and Jesus lifted his eyes upwards, and said, 'Father, I thank Thee, that Thou didst hear me;
Nüüd veeretati kivi kõrvale. Jeesus tõstis pilgu taeva poole ja ütles: „Isa, ma tänan sind, et sa oled mind kuulnud.
42 and I knew that Thou always dost hear me, but, because of the multitude that is standing by, I said [it], that they may believe that Thou didst send me.'
Mina tean, et sa kuuled mind alati. Ütlen seda vaid inimeste pärast, kes siin seisavad, et nad usuksid, et sina oled minu läkitanud.“
43 And these things saying, with a loud voice he cried out, 'Lazarus, come forth;'
Seda öelnud, hüüdis Jeesus valjusti: „Laatsarus, tule välja!“
44 and he who died came forth, being bound feet and hands with grave-clothes, and his visage with a napkin was bound about; Jesus saith to them, 'Loose him, and suffer to go.'
Ja surnu tuli hauast välja, käed ja jalad linasesse riidesse mähitud, higirätik näo ümber. „Siduge ta lahti ja laske tal minna!“käskis Jeesus.
45 Many, therefore, of the Jews who came unto Mary, and beheld what Jesus did, believed in him;
Seetõttu hakkasid temasse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarjale külla ja näinud, mis oli sündinud.
46 but certain of them went away unto the Pharisees, and told them what Jesus did;
Kuid mõned neist läksid variseride juurde ja rääkisid neile, mis Jeesus oli teinud.
47 the chief priests, therefore, and the Pharisees, gathered together a sanhedrim, and said, 'What may we do? because this man doth many signs?
Siis kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu. „Mida me ette võtame?“arutasid nad. „See inimene annab palju tunnustähti.
48 if we may let him alone thus, all will believe in him; and the Romans will come, and will take away both our place and nation.'
Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja pühivad maa pealt ära nii meie templi kui ka rahva.“
49 and a certain one of them, Caiaphas, being chief priest of that year, said to them, 'Ye have not known anything,
Ent üks nende seast, mees nimega Kaifas, kes oli sel aastal ülempreester, ütles: „Te ei tea midagi!
50 nor reason that it is good for us that one man may die for the people, and not the whole nation perish.'
Te ei mõista, et teie jaoks on parem, kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“
51 And this he said not of himself, but being chief priest of that year, he did prophesy that Jesus was about to die for the nation,
Neid sõnu ei öelnud ta omast peast, vaid selle aasta ülempreestrina kuulutas ta ette, et Jeesus peab surema juudi rahva eest,
52 and not for the nation only, but that also the children of God, who have been scattered abroad, he may gather together into one.
ja mitte ainult nende eest, vaid üle kogu maailma pillutatud Jumala laste eest, tuues nad kokku ja tehes nad üheks.
53 From that day, therefore, they took counsel together that they may kill him;
Sellest päevast peale otsustasid juutide ülemad Jeesuse ära tappa.
54 Jesus, therefore, was no more freely walking among the Jews, but went away thence to the region nigh the wilderness, to a city called Ephraim, and there he tarried with his disciples.
Seepärast ei liikunud Jeesus Juudamaal enam avalikult ringi, vaid siirdus kõrbeäärsesse piirkonda, Efraimi külla, ning peatus seal oma jüngritega.
55 And the passover of the Jews was nigh, and many went up to Jerusalem out of the country before the passover, that they might purify themselves;
Ent juutide paasapühad olid tulemas ning palju maarahvast läks pühade eel aegsasti Jeruusalemma, et võtta osa puhastustalitustest.
56 they were seeking, therefore, Jesus, and said one with another, standing in the temple, 'What doth appear to you — that he may not come to the feast?'
Nad otsisid Jeesust ja arutasid templis seistes: „Mis te arvate? Kas ta ei tulegi pühadeks?“
57 and both the chief priests and the Pharisees had given a command, that if any one may know where he is, he may shew [it], so that they may seize him.
Sest ülempreestrid ja variserid olid saatnud laiali korraldused, et kui keegi teab Jeesuse asukohta, peab ta sellest neile teatama, et nad saaksid ta kinni võtta.
