Luke 19
1 And [Jesus] entered and passed through Jericho.
Jeesus sisenes Jeerikosse ja kõndis läbi linna.
2 And behold, [there was] a man named Zaccheus, who was the chief among the publicans, and he was rich.
Seal oli üks mees nimega Sakkeus, maksukogujate ülem. Ta oli väga rikas.
3 And he sought to see Jesus who he was; and could not for the crowd, because he was little of stature.
Ta tahtis näha, kes Jeesus on, aga kuna ta oli lühike, ei näinud ta rahvast üle.
4 And he ran before, and climbed up upon a sycamore-tree to see him; for he was to pass that [way].
Niisiis jooksis ta ette ja ronis ühe viigipuu otsa, et näha Jeesust, kui ta mööda läheb.
5 And when Jesus came to the place, he looked up, and saw him, and said to him, Zaccheus, make haste, and come down: for to-day I must abide at thy house.
Kui Jeesus sinna jõudis, vaatas ta üles ja ütles: „Sakkeus, tule kiiresti alla! Mul on vaja täna sinu majja jääda.“
6 And he made haste, and came down, and received him joyfully.
Sakkeus ronis kiiresti alla ja oli väga õnnelik, et sai Jeesuse oma kodus vastu võtta.
7 And when they saw [it], they all murmured, saying, That he was gone to be guest with a man that is a sinner.
Kui rahvas seda nägi, siis nad kõik kurtsid: „Ta läks sellise patuse juurde!“
8 And Zaccheus stood, and said to the Lord; Behold, Lord, the half of my goods I give to the poor; and if I have taken any thing from any man by false accusation, I restore [him] four-fold.
Aga Sakkeus tõusis püsti ja ütles Issanda ees: „Vaata, ma annan pool oma varast vaestele ja kui olen kedagi petnud, maksan selle neljakordselt tagasi!“
9 And Jesus said to him, This day is salvation come to this house, forasmuch as he also is a son of Abraham.
Selle peale ütles Jeesus: „Täna on sellele majale pääste tulnud, sest see mees on näidanud, et ka tema on Aabrahami poeg.
10 For the Son of man is come to seek and to save that which was lost.
Sest inimese Poeg tuli otsima ja päästma neid, kes on kadunud.“
11 And as they heard these things, he added and spoke a parable, because he was nigh to Jerusalem, and because they thought that the kingdom of God would immediately appear.
Kui nad veel tähelepanelikud olid, jutustas Jeesus neile ühe loo, sest nad olid Jeruusalemma lähedal ja rahvas arvas, et Jumala riigist saab üsna kohe reaalsus.
12 He said therefore, A certain nobleman went into a far country to receive for himself a kingdom, and to return.
„Elas kord üks aadlik, kes lahkus kodust ja läks kaugele maale, et seal kuningaks kroonitud saada ja siis tagasi tulla.
13 And he called his ten servants, and delivered them ten pounds, and said to them, Occupy till I come.
Ta kutsus oma sulastest kümme, jagas nende vahel võrdselt raha ja ütles neile: „Investeerige see raha minu tagasitulekuni.“
14 But his citizens hated him, and sent a message after him, saying, We will not have this [man] to reign over us.
Kuid tema omad vihkasid teda ja saatsid delegatsiooni talle järele, et öelda: „Me ei taha, et see mees saaks meie üle kuningaks.“
15 And it came to pass, that when he had returned, having received the kingdom, then he commanded these servants to be called to him, to whom he had given the money, that he might know how much every man had gained by trading.
Pärast seda kui ta oli kuningaks kroonitud, tuli ta tagasi. Ta käskis oma sulased enda juurde tuua. Ta tahtis teada, mis kasu nad olid saanud tema antud raha investeerimisest.
16 Then came the first, saying, Lord, thy pound hath gained ten pounds.
Esimene sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, sinu raha teenis kümme korda nii palju juurde.“
17 And he said to him, Well, thou good servant: because thou hast been faithful in a very little, have thou authority over ten cities.
„Tubli! Sa oled hea sulane, “ütles kuningas. „Kuna sa oled tõestanud, et oled väga väheses usaldusväärne, annan ma sinu alluvusse kümme linna.“
18 And the second came, saying, Lord, thy pound hath gained five pounds.
Teine sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, sinu raha teenis viis korda nii palju juurde.“
19 And he said likewise to him, Be thou also over five cities.
„Ma annan sinu alluvusse viis linna, “ütles kuningas.
20 And another came, saying, Lord, behold, [here is] thy pound, which I have kept laid up in a napkin:
Veel üks sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, vaata, siin on su raha, saad selle tagasi. Hoidsin seda kindlas kohas, riide sisse mässitult.
21 For I feared thee, because thou art an austere man: thou takest up what thou layedst not down, and reapest what thou didst not sow.
Ma kartsin sind, sest sa oled karm mees. Sa võtad seda, mis ei kuulu sulle, ja lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud.“
22 And he saith to him, Out of thy own mouth will I judge thee, [thou] wicked servant. Thou knewest me to be an austere man, taking up what I laid not down, and reaping what I did not sow:
„Ma mõistan su üle kohut su enda sõnade järgi, “vastas kuningas. „Sa tead, et ma olen karm mees, sinu sõnul võtan ma seda, mis ei kuulu mulle, ja lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud.
23 Why then gavest thou not my money into the bank, that at my coming I might have required my own with interest?
Miks sa siis ei hoiustanud mu raha pangas, et oleksin tagasi tulles saanud oma raha intressiga kätte?“
24 And he said to them that stood by, Take from him the pound, and give [it] to him that hath ten pounds.
Kuningas ütles neile, kes tema juures seisid: „Võtke raha temalt ära ja andke sellele, kes oli raha kümnekordistanud.“
25 (And they said to him, Lord, he hath ten pounds.)
„Aga, isand, tal on juba kümme korda rohkem, “vastasid nad.
26 For I say to you, That to every one who hath shall be given; and from him that hath not, even what he hath shall be taken away from him.
Kuningas ütles: „Ma ütlen teile, et neile, kellel on, antakse juurde, aga neilt, kellel ei ole, võetakse ära seegi, mis neil on.
27 But those my enemies, who would not that I should reign over them, bring hither, and slay [them] before me.
Ja mis puutub mu vaenlastesse, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin: tooge nad siia ja surmake minu silma all.““
28 And when he had thus spoken, he went before, ascending towards Jerusalem.
Pärast seda kui Jeesus oli selle loo jutustamise lõpetanud, suundus ta Jeruusalemma poole ja kõndis edasi.
29 And it came to pass, when he had come nigh to Bethphage and Bethany, at the mount called [the mount] of Olives, he sent two of his disciples,
Kui ta jõudis Õlimäele Betfage ja Betaania lähedal, saatis ta kaks jüngrit külla ja ütles neile:
30 Saying, Go ye into the village over against [you]; in which at your entering ye will find a colt tied, on which yet never man sat: loose him, and bring [him hither].
„Minge kaugemal asuvasse külla. Kui sinna jõuate, siis leiate kinniseotult sälu, kellega ei ole veel keegi ratsutanud. Päästke ta lahti ja tooge siia.
31 And if any man shall ask you, Why do ye loose [him]? thus shall ye say to him, Because the Lord hath need of him.
Kui keegi teilt küsib: „Miks te sälu lahti päästate?“, siis öelge lihtsalt: „Issandal on teda vaja.““
32 And they that were sent, went and found even as he had said to them.
Nõnda siis kaks jüngrit läksid ja leidsid, et kõik oli täpselt nii, nagu Jeesus oli öelnud.
33 And as they were loosing the colt, the owners of it said to them, Why loose ye the colt?
Kui nad sälgu lahti päästsid, küsisid tema omanikud neilt: „Miks te sälu lahti päästate?“
34 And they said, The Lord hath need of him.
Jüngrid vastasid: „Issandal on teda vaja.“
35 And they brought him to Jesus: and they cast their garments upon the colt, and they set Jesus upon him.
Nad tõid sälu Jeesusele. Siis heitsid nad oma kuued sälu peale ja Jeesus istus talle selga.
36 And as he went, they spread their clothes in the way.
Kui ta edasi ratsutas, laotasid inimesed oma rõivaid tee peale.
37 And when he had come nigh, even now at the descent of the mount of Olives, the whole multitude of the disciples began to rejoice and praise God with a loud voice, for all the mighty works that they had seen.
Kui ta Jeruusalemmale lähenes, siis just seal, kus tee hakkab Õlimäelt laskuma, hakkas kogu jüngrite hulk täiesti kõrist hüüdma rõõmsat ülistust Jumalale kõigi nende imede eest, mida nad olid näinud.
38 Saying, Blessed [be] the King that cometh in the name of the Lord: Peace in heaven, and glory in the highest.
„Õnnistatud on kuningas, kes tuleb Issanda nimel, “hüüdsid nad. „Rahu taevas ja hiilgus kõrgeimas taevas.“
39 And some of the Pharisees from among the multitude said to him, Master, rebuke thy disciples.
Mõned variseridest, kes olid rahva hulgas, ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, ära luba oma jüngritel nii öelda.“
40 And he answered and said to them, I tell you, that if these should hold their peace, the stones would immediately cry out.
Aga Jeesus vastas: „Ma ütlen teile, et kui nemad oleksid vait, hakkaksid kivid kisendama!“
41 And when he had come near, he beheld the city, and wept over it,
Aga kui ta lähemale jõudis, nägi ta linna ja nuttis linna pärast.
42 Saying, If thou hadst known, even thou, at least in this thy day, the things [which belong] to thy peace! but now they are hid from thy eyes.
„Ma tõesti soovin täna, et sina, isegi sina, oleksid tundnud teed, mis viib rahusse!“ütles ta. „Aga nüüd on see sinu pilgu ees varjatud.
43 For the days shall come upon thee, that thy enemies shall cast a trench about thee, and encompass thee, and keep thee in on every side,
Tuleb aeg, mil su vaenlased piiravad sind, ehitavad sinu ründamiseks rampe ja ümbritsevad sind igast küljest.
44 And shall lay thee even with the ground, and thy children within thee: and they shall not leave in thee one stone upon another: because thou knewest not the time of thy visitation.
Nad teevad su maatasa, sinu ja su lapsed koos sinuga. Nad ei jäta sinus kivi kivi peale, sest sa keeldusid vastu võtmast päästet, kui see sinu juurde tuli.“
45 And he went into the temple, and began to cast out them that sold in it, and them that bought,
Jeesus sisenes templisse ja hakkas välja ajama kõik inimesi, kes seal kaubitsesid.
46 Saying to them, It is written, My house is the house of prayer, but ye have made it a den of thieves.
Ta ütles neile: „Pühakirjas on öeldud, et „mu koda on palvekoda, “aga teie olete selle muutnud röövlikoopaks.“
47 And he taught daily in the temple. But the chief priests, and the scribes, and the chief of the people sought to destroy him,
Ta õpetas templis iga päev. Ülempreestrid, vaimulikud õpetajad ja rahvajuhid üritasid teda tappa.
48 And could not find what they might do: for all the people were very attentive to hear him.
Aga nad ei suutnud leida võimalust selle tegemiseks, sest kõik pidasid temast lugu ja kuulasid iga tema sõna.
