Mark 4
1 And he began again to teach by the sea side: and there was gathered unto him a great multitude, so that he entered into a ship, and sat in the sea; and the whole multitude was by the sea on the land.
Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Tema juurde kogunes nii palju rahvast, et ta pidi astuma paati ja istuma selles järvel, samal ajal kui inimesed seisid piki kallast vee serval.
2 And he taught them many things by parables, and said unto them in his doctrine,
Ta õpetas neile palju asju tähendamissõnadega ja rääkis neile oma õpetuses:
3 Hearken; Behold, there went out a sower to sow:
„Kuulake! Põllumees läks välja külvama.
4 And it came to pass, as he sowed, some fell by the way side, and the fowls of the air came and devoured it up.
Kui ta külvas, kukkus osa seemet teeveerele ning linnud tulid ja nokkisid selle.
5 And some fell on stony ground, where it had not much earth; and immediately it sprang up, because it had no depth of earth:
Osa kukkus kivisele maale, kus ei olnud palju mulda, ja see idanes kohe, sest muld ei olnud sügav.
6 But when the sun was up, it was scorched; and because it had no root, it withered away.
Aga kui päike tõusis, kuivasid taimed ära, sest neil ei olnud juurt.
7 And some fell among thorns, and the thorns grew up, and choked it, and it yielded no fruit.
Osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad sirgusid ja lämmatasid taimed, nii et need ei kandnud vilja.
8 And other fell on good ground, and did yield fruit that sprang up and increased; and brought forth, some thirty, and some sixty, and some an hundred.
Aga osa seemet kukkus heasse mulda. See idanes ja kasvas ja kandis vilja: mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend, mõni sada korda rohkem.“
9 And he said unto them, He that hath ears to hear, let him hear.
Ja ta ütles: „Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!“
10 And when he was alone, they that were about him with the twelve asked of him the parable.
Kui Jeesus üksi oli, küsisid kaksteist jüngrit, ja teised tema ümber, temalt seletust tähendamissõnade kohta.
11 And he said unto them, Unto you it is given to know the mystery of the kingdom of God: but unto them that are without, all [these] things are done in parables:
Ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile, kes on väljas, räägitakse kõike tähendamissõnadega,
12 That seeing they may see, and not perceive; and hearing they may hear, and not understand; lest at any time they should be converted, and [their] sins should be forgiven them.
„et nad vaataksid ega näeks ja kuuleksid ega mõistaks, sest muidu nad pöörduksid, ja neile antaks andeks.““
13 And he said unto them, Know ye not this parable? and how then will ye know all parables?
Siis ütles Jeesus neile: „Kas te ei mõista selle tähendamissõna tähendust? Kuidas te siis võiksite mõista ühtki tähendamissõna?
14 The sower soweth the word.
Külvaja külvab sõna.
15 And these are they by the way side, where the word is sown; but when they have heard, Satan cometh immediately, and taketh away the word that was sown in their hearts.
Mõned inimesed on nagu teeveered, kuhu sõna langeb. Niipea kui nad seda kuulevad, tuleb saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna.
16 And these are they likewise which are sown on stony ground; who, when they have heard the word, immediately receive it with gladness;
Kivisele maale külvatu sarnased on need, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu,
17 And have no root in themselves, and so endure but for a time: afterward, when affliction or persecution ariseth for the word’s sake, immediately they are offended.
ent neil pole juurt ja nad püsivad lühikest aega. Kui siis sõna pärast tuleb tüli või tagakius, langevad nad kiiresti.
18 And these are they which are sown among thorns; such as hear the word,
Ohakate sekka külvatu sarnased on need, kes sõna küll kuulevad,
19 And the cares of this world, and the deceitfulness of riches, and the lusts of other things entering in, choke the word, and it becometh unfruitful. (aiōn g165)
ent elumured ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud soovid tulevad ja lämmatavad sõna nii, et see jääb viljatuks. (aiōn g165)
20 And these are they which are sown on good ground; such as hear the word, and receive [it], and bring forth fruit, some thirtyfold, some sixty, and some an hundred.
Kuid heasse mulda külvatu on need, kes sõna kuulevad ja selle vastu võtavad ja vilja kannavad: mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend, mõni sada korda rohkem.“
21 And he said unto them, Is a candle brought to be put under a bushel, or under a bed? and not to be set on a candlestick?
Jeesus ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et see panna vaka või voodi alla? Eks panda see pigem lambijalale?
22 For there is nothing hid, which shall not be manifested; neither was any thing kept secret, but that it should come abroad.
Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjatu vaid ilmsiks tulemiseks.
23 If any man have ears to hear, let him hear.
Kui kellelgi on kõrvad kuulda, see kuulgu!“
24 And he said unto them, Take heed what ye hear: with what measure ye mete, it shall be measured to you: and unto you that hear shall more be given.
Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja enamgi veel.
25 For he that hath, to him shall be given: and he that hath not, from him shall be taken even that which he hath.
Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse seegi, mis tal on.“
26 And he said, So is the kingdom of God, as if a man should cast seed into the ground;
Jeesus ütles ka: „Just selline on Jumala riik: mees viskab seemne mulda.
27 And should sleep, and rise night and day, and the seed should spring and grow up, he knoweth not how.
Ta heidab magama või ärkab üles, öösel ja päeval, ning seeme idaneb ja kasvab, kuid ta ei tea, kuidas.
28 For the earth bringeth forth fruit of herself; first the blade, then the ear, after that the full corn in the ear.
Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, siis päid, siis täit tera viljapea sees.
29 But when the fruit is brought forth, immediately he putteth in the sickle, because the harvest is come.
Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes.“
30 And he said, Whereunto shall we liken the kingdom of God? or with what comparison shall we compare it?
Ja Jeesus ütles: „Millega võiks võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga seda kujutada?
31 [It is] like a grain of mustard seed, which, when it is sown in the earth, is less than all the seeds that be in the earth:
See on nagu sinepiseeme, mis on väikseim kõigist seemneist maa peal.
32 But when it is sown, it groweth up, and becometh greater than all herbs, and shooteth out great branches; so that the fowls of the air may lodge under the shadow of it.
Ent kui see on külvatud, siis see võrsub ja kasvab suuremaks kõigist aiataimedest ja kasvatab suured oksad, nii et taeva linnud võivad pesitseda selle varjus.“
33 And with many such parables spake he the word unto them, as they were able to hear [it].
Ja Jeesus rääkis neile Jumala sõna paljude selliste tähendamissõnadega, nii palju kui nad suutsid mõista.
34 But without a parable spake he not unto them: and when they were alone, he expounded all things to his disciples.
Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi. Kuid omavahel olles seletas ta jüngritele kõike.
35 And the same day, when the even was come, he saith unto them, Let us pass over unto the other side.
Samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus jüngritele: „Lähme vastaskaldale!“
36 And when they had sent away the multitude, they took him even as he was in the ship. And there were also with him other little ships.
Nad jätsid rahvahulga maha ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga.
37 And there arose a great storm of wind, and the waves beat into the ship, so that it was now full.
Järsku tõusis tugev raju ja lained lõid üle paadi, nii et paat juba täitus veest.
38 And he was in the hinder part of the ship, asleep on a pillow: and they awake him, and say unto him, Master, carest thou not that we perish?
Aga Jeesus magas paadipäras, pea padjal. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me upume?“hüüdsid jüngrid teda üles äratades.
39 And he arose, and rebuked the wind, and said unto the sea, Peace, be still. And the wind ceased, and there was a great calm.
Jeesus tõusis püsti, sõitles tuult ja ütles lainetele: „Vait! Olge tasa!“Ja tuul rauges ning järvepind muutus täiesti tasaseks.
40 And he said unto them, Why are ye so fearful? how is it that ye have no faith?
Jeesus ütles jüngritele: „Miks te olete nii hirmul? Kuidas teil ei ole usku?“
41 And they feared exceedingly, and said one to another, What manner of man is this, that even the wind and the sea obey him?
Neid valdas aga suur aukartus ja nad küsisid üksteiselt: „Kes see mees küll on, et isegi tuul ja lained kuuletuvad talle?“
