Romans 9
1 I say the trueth in Christ, I lye not, my conscience bearing mee witnes in the holy Ghost,
Mina olen Kristuses ja see, mida ma räägin, on tõsi. Ma ei valeta! Minu südametunnistus ja Püha Vaim kinnitavad,
2 That I haue great heauinesse, and continuall sorow in mine heart.
kui kohutavalt kurb ma olen, kui otsatu valu on mu südames
3 For I woulde wish my selfe to be separate from Christ, for my brethren that are my kinsemen according to the flesh,
mu oma rahva, mu vendade ja õdede pärast. Ma oleksin pigem ise neetud ja Kristusest lahutatud, kui see neid aitaks.
4 Which are the Israelites, to whome perteineth the adoption, and the glory, and the Couenants, and the giuing of the Lawe, and the seruice of God, and the promises.
Nad on mu kaasiisraellased, Jumala valitud rahvas. Jumal ilmutas neile oma auhiilgust ja tegi nendega lepingud, andis neile seaduse, õige jumalateenistuse ja tõotused.
5 Of whome are the fathers, and of whome concerning the flesh, Christ came, who is God ouer all, blessed for euer, Amen. (aiōn g165)
Nad on meie esiisad, inimlikult öeldes selle Kristuse esivanemad, kes valitseb kõige üle, kes on igavesti õnnistatud Jumal. Aamen. (aiōn g165)
6 Notwithstanding it can not bee that the worde of God should take none effect: for all they are not Israel, which are of Israel:
Jumala tõotus ei ole puudulikuks osutunud. Sest iga iisraellane ei ole õige iisraellane,
7 Neither are they all children, because they are the seede of Abraham: but, In Isaac shall thy seede be called:
ja kõik need, kes põlvnevad Aabrahamist, ei ole tema õiged lapsed. Sest Pühakiri ütleb: „Sinu järglasi arvestatakse Iisaki kaudu, “
8 That is, they which are the children of the flesh, are not the children of God: but the children of the promise, are counted for the seede.
nii et Jumala lasteks ei arvestata mitte Aabrahami tegelikke lapsi, vaid ainult Jumala tõotuse lapsi peetakse tema õigeteks järeltulijateks.
9 For this is a worde of promise, In this same time wil I come, and Sara shall haue a sonne.
Tõotus oli selline: „Ma tulen järgmisel aastal tagasi ja Saaral on poeg.“
10 Neither he onely felt this, but also Rebecca when shee had conceiued by one, euen by our father Isaac.
Lisaks oli Rebeka kaksikutel poegadel sama isa, meie esiisa Iisak.
11 For yer the children were borne, and when they had neither done good, nor euill (that the purpose of God might remaine according to election, not by workes, but by him that calleth)
Aga isegi enne, kui lapsed sündisid, ja enne, kui nad jõudsid teha midagi õiget või valet (et Jumala plaan saaks jätkuda, tõestades, et Jumala kutsumine ei põhine inimeste sooritusel),
12 It was said vnto her, The elder shall serue the yonger.
öeldi talle: „Vanem vend teenib nooremat.“
13 As it is written, I haue loued Iacob, and haue hated Esau.
Nagu Pühakiri ütleb: „Ma valisin Jaakobi, kuid Eesavi heitsin ma kõrvale.“
14 What shall wee say then? Is there vnrighteousnes with God? God forbid.
Mida peaksime siis järeldama? Et Jumal on ebaõiglane? Kindlasti mitte!
15 For he saith to Moses, I wil haue mercy on him, to whom I wil shew mercie: and wil haue compassion on him, on who I wil haue copassion.
Nagu ta ütles Moosesele: „Ma olen armuline sellele, kellele peaksin armulikkust osutama, ja halastan sellele, kellele peaksin halastust osutama.“
16 So then it is not in him that willeth, nor in him that runneth, but in God that sheweth mercy.
Niisiis ei sõltu see meie tahtmisest ega meie enda pingutustest, vaid Jumala halastusrikkast olemusest.
17 For the Scripture saith vnto Pharao, For this same purpose haue I stirred thee vp, that I might shewe my power in thee, and that my Name might be declared throughout al the earth.
Pühakirjas on jäädvustatud Jumala sõnad vaaraole: „Ma panen su siia põhjusega, et saaksin sinu kaudu ilmutada oma väge ja et minu nimi saaks tuntuks kogu maailmas.“
18 Therefore he hath mercie on whome he will, and whom he will, he hardeneth.
Seega halastab Jumal nende peale, kelle peale tahab, ja paadutab hoiaku neil, kellel tahab.
19 Thou wilt say then vnto me, Why doeth he yet complaine? for who hath resisted his will?
Nüüd te vaidlete minuga ja küsite: „Miks ta siis meid süüdistab? Kes saab Jumala tahtele vastu panna?“
20 But, O man, who art thou which pleadest against God? shall the thing formed say to him that formed it, Why hast thou made me thus?
Nii ei sobi kõneleda, sest kes olete teie − tühipaljad surelikud −, et Jumalale vastu rääkida? Kas loodu võib oma loojale öelda: „Miks sa mind selliseks tegid?“
21 Hath not the potter power of the clay to make of the same lumpe one vessell to honour, and another vnto dishonour?
Kas pottsepal ei ole õigust kasutada sama savikamakat, et valmistada dekoratiivne kauss ja igapäevane kruus?
22 What and if God would, to shewe his wrath, and to make his power knowen, suffer with long patience the vessels of wrath, prepared to destruction?
Nagu oleks Jumal, soovides näidata oma vastuseisu patule ja ilmutada oma väge, kannatlik nende „hävitusele määratud anumatega“,
23 And that hee might declare the riches of his glory vpon the vessels of mercy, which hee hath prepared vnto glory?
nii et ta võiks avaldada oma auhiilguse suurust nende „halastuse anumate“kaudu, mille ta on eelnevalt au jaoks valmistanud.
24 Euen vs whome hee hath called, not of of the Iewes onely, but also of the Gentiles,
Need me olemegi − inimesed, kelle ta on kutsunud mitte üksnes juutide hulgast, vaid ka võõramaalaste seast ...
25 As he sayth also in Osee, I will call them, My people, which were not my people: and her, Beloued, which was not beloued.
Nagu Jumal ütles Hoosea raamatus: „Neid, kes ei ole minu rahvas, ma nimetan oma rahvaks, ja neid, keda ei ole armastatud, ma nimetan armastatuteks“,
26 And it shalbe in the place where it was said vnto them, Ye are not my people, that there they shalbe called, The children of the liuing God.
ja: „See juhtub kohas, kus neile öeldi: „Te ei ole minu rahvas“, seal nimetatakse neid elava Jumala lasteks.“
27 Also Esaias cryeth concerning Israel, Though the number of the children of Israel were as the sand of the sea, yet shall but a remnant be saued.
Jesaja hüüatab Iisraeli kohta: „Isegi kui Iisraeli lapsed on saanud arvukaks nagu mereliiv, päästetakse üksnes väike hulk.
28 For he wil make his account, and gather it into a short summe with righteousnes: for the Lord will make a short count in the earth.
Sest Issand lõpetab kiiresti ja täielikult oma kohtumõistmise töö maa peal.“
29 And as Esaias sayde before, Except the Lord of hostes had left vs a seede, we had bene made as Sodom, and had bene like to Gomorrha.
Nagu Jesaja varem ütles: „Kui Kõigeväeline Issand ei oleks meile mõningaid järglasi jätnud, oleksime olnud täpselt nagu Soodom ja Gomorra.“
30 What shall we say then? That the Gentiles which folowed not righteousnes, haue attained vnto righteousnes, euen the righteousnes which is of faith.
Mida peaksime siis järeldama? Et kuigi võõramaalased ei püüdnud toimida õigesti, mõistsid nad, mis on õige, ning usu kaudu Jumalasse tegid seda, mis on moraalselt õige.
31 But Israel which followed the Lawe of righteousnes, could not arteine vnto the Law of righteousnes.
Kuid Iisraeli rahvas, kes ootas, et seadus teeks neid Jumala ees õigeks, ei saavutanud edu.
32 Wherefore? Because they sought it not by faith, but as it were by the workes of the Lawe: for they haue stumbled at the stumbling stone,
Miks mitte? Sest nad toetusid pigem oma tegudele kui usule Jumalasse. Nad komistasid vastu komistuskivi,
33 As it is written, Beholde, I lay in Sion a stumbling stone, and a rocke to make men fall: and euery one that beleeueth in him, shall not be ashamed.
just nagu Pühakiri ette kuulutas: „Vaata, ma panen Siionisse komistuskivi, kivi, mis pahandab inimesi. Aga kes temasse usub, see ei pettu.“
