Job 4
1 Saa tog Temaniten Elifaz til Orde og sagde:
Markaasaa Eliifas kii reer Teemaan u jawaabay, oo wuxuu ku yidhi,
2 Ærgrer det dig, om man taler til dig? Men hvem kan her være tavs?
Mid hadduu isku dayo inuu kula hadlo, ma ka xumaanaysaa? Laakiinse bal yaa hadal iska celin kara?
3 Du har selv talt mange til Rette og styrket de slappe Hænder,
Bal eeg, adigu kuwa badan wax baad bartay, Oo gacmihii itaalka darnaana waad xoogaysay.
4 dine Ord holdt den segnende oppe, vaklende Knæ gav du Kraft —
Erayadaadu way tiiriyeen kii sii dhacayay, Oo jilbihii tabarta yaraana waad adkaysay.
5 Men nu det gælder dig selv, saa taber du Modet, nu det rammer dig selv, er du slaget af Skræk!
Laakiinse haatan dhibaatadu aday kuu timid, oo waad taag yaraanaysaa, Wayna ku soo gaadhay, oo waad dhibaataysan tahay.
6 Er ikke din Gudsfrygt din Tillid, din fromme Færd dit Haab?
War kalsoonidaadu sow ma aha cabsida aad Ilaahaaga ka cabsato, Rajadaaduse sow ma aha daacadnimada jidadkaaga?
7 Tænk efter! Hvem gik uskyldig til Grunde, hvor gik retsindige under?
Waan ku baryayaaye bal wax xusuuso, bal yaa weligiis halligmay isagoo aan xaq qabin? Amase xaggee baa mid qumman lagu halaagay?
8 Men det har jeg set: Hvo Uret pløjer og saar Fortræd, de høster det selv.
Sidaan anigu arkay, weligoodba kuwii xumaan tacbadaa, Oo belaayo beertaa, isla waxaasay goostaan.
9 For Guds Aand gaar de til Grunde, for hans Vredes Pust gaar de til.
Iyagu waxay ku baabba'aan Ilaah neeftiisa, Oo waxay ku dhammaadaan afuufidda cadhadiisa.
10 Løvens Brøl og Vilddyrets Glam Ungløvernes Tænder slaas ud;
Libaaxa cidiisii, iyo aarka cadhaysan codkiisii, Iyo libaaxyada yaryar miciyahoodiiba waa jajabaan.
11 Løven omkommer af Mangel paa Rov, og Løveungerne spredes.
Libaaxa duqa ahu ugaadhla'aanta buu u bakhtiyaa, Oo goosha dhasheediina way kala firdhaan.
12 Der sneg sig til mig et Ord mit Øre opfanged dets Hvisken
Haddaba war baa qarsoodi la iigu keenay, Oo dhegtayduna faqiisay qabsatay.
13 i Nattesynernes Tanker, da Dvale sank over Mennesker;
Habeenkii markay riyooyinku fikirro kiciyaan, Oo ay dadku hurdo weyn ku fogaadaan,
14 Angst og Skælven kom over mig, alle mine Ledemod skjalv;
Ayaa cabsi iyo gariiru igu dhacay, Oo lafahayga oo dhammuna way wada ruxruxmadeen.
15 et Pust strøg over mit Ansigt, Haarene rejste sig paa min Krop.
Markaasaa ruux wejigayga soo hor maray, Oo timihii jidhkayguna waa soo wada istaageen.
16 Saa stod det stille! Jeg sansed ikke, hvordan det saa ud; en Skikkelse stod for mit Øje, jeg hørte en hviskende Stemme:
Oo isagii wuu joogsaday, laakiinse muuqashadiisii waan kala saari waayay; Muuqaal baa indhahayga hortooda joogay; Intii mudda ah aamusnaan baa jirtay, dabadeedna waxaan maqlay cod leh,
17 »Har et Menneske Ret for Gud, mon en Mand er ren for sin Skaber?
War nin dhiman karaa miyuu Ilaah ka sii caaddilsanaan karaa? Mase nin baa ka sii daahirsanaan kara kii isaga abuuray?
18 End ikke sine Tjenere tror han, hos sine Engle finder han Fejl,
Bal eeg, isagu addoommadiisa iskuma halleeyo; Oo malaa'igihiisana nacasnimuu ku eedeeyaa.
19 endsige hos dem, der bor i en Hytte af Ler og har deres Grundvold i Støvet!
Intee ka sii badan buu eedeeyaa kuwa guryaha dhoobada ah deggan, Oo aasaaskoodii boodhka ku jiro, Oo sida balanbaallis u burbura!
20 De knuses ligesom Møl, imellem Morgen og Aften, de sønderslaas uden at ænses, for evigt gaar de til Grunde.
Subaxdii iyo fiidkii inta ka dhex leh ayay baabba'aan; Weligoodba way halligmaan iyadoo aan ciduna ka fikirayn.
21 Rives ej deres Teltreb ud? De dør, men ikke i Visdom.
Xadhkaha teendhooyinkoodii sow lama siibo? Way dhintaan iyagoo aan xigmad lahayn.
