Job 18

1 Saa tog Sjuhiten Bildad til Orde og sagde:

ὑπολαβὼν δὲ Βαλδαδ ὁ Σαυχίτης λέγει

2 Saa gør dog en Ende paa dine Ord, kom til Fornuft og lad os tale!

μέχρι τίνος οὐ παύσῃ ἐπίσχες ἵνα καὶ αὐτοὶ λαλήσωμεν

3 Hvi skal vi regnes for Kvæg og staa som umælende i dine Øjne?

διὰ τί ὥσπερ τετράποδα σεσιωπήκαμεν ἐναντίον σου

4 Du, som i Vrede sønderslider din Sjæl, skal for din Skyld Jorden blive øde og Klippen flyttes fra sit Sted?

κέχρηταί σοι ὀργή τί γάρ ἐὰν σὺ ἀποθάνῃς ἀοίκητος ἡ ὑπ’ οὐρανόν ἢ καταστραφήσεται ὄρη ἐκ θεμελίων

5 Nej, den gudløses Lys bliver slukt, hans Ildslue giver ej Lys;

καὶ φῶς ἀσεβῶν σβεσθήσεται καὶ οὐκ ἀποβήσεται αὐτῶν ἡ φλόξ

6 Lyset i hans Telt gaar ud, og hans Lampe slukkes for ham;

τὸ φῶς αὐτοῦ σκότος ἐν διαίτῃ ὁ δὲ λύχνος ἐπ’ αὐτῷ σβεσθήσεται

7 hans kraftige Skridt bliver korte, han falder for eget Raad;

θηρεύσαισαν ἐλάχιστοι τὰ ὑπάρχοντα αὐτοῦ σφάλαι δὲ αὐτοῦ ἡ βουλή

8 thi hans Fod drives ind i Nettet, paa Fletværk vandrer han frem,

ἐμβέβληται δὲ ὁ ποὺς αὐτοῦ ἐν παγίδι ἐν δικτύῳ ἑλιχθείη

9 Fælden griber om Hælen, Garnet holder ham fast;

ἔλθοισαν δὲ ἐπ’ αὐτὸν παγίδες κατισχύσει ἐπ’ αὐτὸν διψῶντας

10 Snaren er skjult i Jorden for ham og Saksen paa hans Sti;

κέκρυπται ἐν τῇ γῇ σχοινίον αὐτοῦ καὶ ἡ σύλλημψις αὐτοῦ ἐπὶ τρίβων

11 Rædsler skræmmer ham alle Vegne og kyser ham Skridt for Skridt:

κύκλῳ ὀλέσαισαν αὐτὸν ὀδύναι πολλοὶ δὲ περὶ πόδας αὐτοῦ ἔλθοισαν ἐν λιμῷ στενῷ

12 Ulykken hungrer efter ham, Undergang lurer paa hans Fald:

πτῶμα δὲ αὐτῷ ἡτοίμασται ἐξαίσιον

13 Dødens førstefødte æder hans Lemmer, æder hans Legemes Lemmer;

βρωθείησαν αὐτοῦ κλῶνες ποδῶν κατέδεται δὲ τὰ ὡραῖα αὐτοῦ θάνατος

14 han rives bort fra sit Telt, sin Fortrøstning; den styrer hans Skridt til Rædslernes Konge;

ἐκραγείη δὲ ἐκ διαίτης αὐτοῦ ἴασις σχοίη δὲ αὐτὸν ἀνάγκη αἰτίᾳ βασιλικῇ

15 i hans Telt har Undergang hjemme, Svovl strøs ud paa hans Bolig;

κατασκηνώσει ἐν τῇ σκηνῇ αὐτοῦ ἐν νυκτὶ αὐτοῦ κατασπαρήσονται τὰ εὐπρεπῆ αὐτοῦ θείῳ

16 nedentil tørrer hans Rødder, oventil visner hans Grene;

ὑποκάτωθεν αἱ ῥίζαι αὐτοῦ ξηρανθήσονται καὶ ἐπάνωθεν ἐπιπεσεῖται θερισμὸς αὐτοῦ

17 hans Minde svinder fra Jord, paa Gaden nævnes ikke hans Navn;

τὸ μνημόσυνον αὐτοῦ ἀπόλοιτο ἐκ γῆς καὶ ὑπάρχει ὄνομα αὐτῷ ἐπὶ πρόσωπον ἐξωτέρω

18 man støder ham ud fra Lys i Mørket og driver ham bort fra Jorderig;

ἀπώσειεν αὐτὸν ἐκ φωτὸς εἰς σκότος

19 i sit Folk har han ikke Afkom og Æt, i hans Hjem er der ingen tilbage;

οὐκ ἔσται ἐπίγνωστος ἐν λαῷ αὐτοῦ οὐδὲ σεσῳσμένος ἐν τῇ ὑπ’ οὐρανὸν ὁ οἶκος αὐτοῦ ἀλλ’ ἐν τοῖς αὐτοῦ ζήσονται ἕτεροι

20 de i Vester stivner ved hans Skæbnedag, de i Øst bliver slagne af Rædsel.

ἐπ’ αὐτῷ ἐστέναξαν ἔσχατοι πρώτους δὲ ἔσχεν θαῦμα

21 Ja, saaledes gaar det den lovløses Bolig, dens Hjem, der ej kender Gud!

οὗτοί εἰσιν οἶκοι ἀδίκων οὗτος δὲ ὁ τόπος τῶν μὴ εἰδότων τὸν κύριον