Job 13
1 Se, mit Øje har skuet alt dette, mit Øre har hørt og mærket sig det;
ἰδοὺ ταῦτα ἑώρακέν μου ὁ ὀφθαλμὸς καὶ ἀκήκοέν μου τὸ οὖς
2 hvad I ved, ved ogsaa jeg, jeg falder ikke igennem for jer.
καὶ οἶδα ὅσα καὶ ὑμεῖς ἐπίστασθε καὶ οὐκ ἀσυνετώτερός εἰμι ὑμῶν
3 Men til den Almægtige vil jeg tale, med Gud er jeg sindet at gaa i Rette,
οὐ μὴν δὲ ἀλλ’ ἐγὼ πρὸς κύριον λαλήσω ἐλέγξω δὲ ἐναντίον αὐτοῦ ἐὰν βούληται
4 mens I smører paa med Løgn; usle Læger er I til Hobe.
ὑμεῖς δέ ἐστε ἰατροὶ ἄδικοι καὶ ἰαταὶ κακῶν πάντες
5 Om I dog vilde tie stille, saa kunde I regnes for vise!
εἴη δὲ ὑμῖν κωφεῦσαι καὶ ἀποβήσεται ὑμῖν εἰς σοφίαν
6 Hør dog mit Klagemaal, mærk mine Læbers Anklage!
ἀκούσατε ἔλεγχον στόματός μου κρίσιν δὲ χειλέων μου προσέχετε
7 Forsvarer I Gud med Uret, forsvarer I ham med Svig?
πότερον οὐκ ἔναντι κυρίου λαλεῖτε ἔναντι δὲ αὐτοῦ φθέγγεσθε δόλον
8 Vil I tage Parti for ham, vil I træde i Skranken for Gud?
ἦ ὑποστελεῖσθε ὑμεῖς δὲ αὐτοὶ κριταὶ γένεσθε
9 Gaar det godt, naar han ransager eder, kan I narre ham, som man narrer et Menneske?
καλόν γε ἐὰν ἐξιχνιάσῃ ὑμᾶς εἰ γὰρ τὰ πάντα ποιοῦντες προστεθήσεσθε αὐτῷ
10 Revse jer vil han alvorligt, om I lader som intet og dog er partiske.
οὐθὲν ἧττον ἐλέγξει ὑμᾶς εἰ δὲ καὶ κρυφῇ πρόσωπα θαυμάσετε
11 Vil ikke hans Højhed skræmme jer og hans Rædsel falde paa eder?
πότερον οὐχὶ δεινὰ αὐτοῦ στροβήσει ὑμᾶς φόβος δὲ παρ’ αὐτοῦ ἐπιπεσεῖται ὑμῖν
12 Eders Tankesprog bliver til Askesprog, som Skjolde af Ler eders Skjolde.
ἀποβήσεται δὲ ὑμῶν τὸ ἀγαυρίαμα ἴσα σποδῷ τὸ δὲ σῶμα πήλινον
13 Ti stille, at jeg kan tale, saa overgaa mig, hvad der vil!
κωφεύσατε ἵνα λαλήσω καὶ ἀναπαύσωμαι θυμοῦ
14 Jeg vil bære mit Kød i Tænderne og tage mit Liv i min Haand;
ἀναλαβὼν τὰς σάρκας μου τοῖς ὀδοῦσιν ψυχὴν δέ μου θήσω ἐν χειρί
15 se, han slaar mig ihjel, jeg har intet Haab, dog lægger jeg for ham min Færd.
ἐάν με χειρώσηται ὁ δυνάστης ἐπεὶ καὶ ἦρκται ἦ μὴν λαλήσω καὶ ἐλέγξω ἐναντίον αὐτοῦ
16 Det er i sig selv en Sejr for mig, thi en vanhellig vover sig ikke til ham!
καὶ τοῦτό μοι ἀποβήσεται εἰς σωτηρίαν οὐ γὰρ ἐναντίον αὐτοῦ δόλος εἰσελεύσεται
17 Hør nu ret paa mit Ord, lad mig tale for eders Ører!
ἀκούσατε ἀκούσατε τὰ ῥήματά μου ἀναγγελῶ γὰρ ὑμῶν ἀκουόντων
18 Se, til Rettergang er jeg rede, jeg ved, at Retten er min!
ἰδοὺ ἐγὼ ἐγγύς εἰμι τοῦ κρίματός μου οἶδα ἐγὼ ὅτι δίκαιος ἀναφανοῦμαι
19 Hvem kan vel trætte med mig? Da skulde jeg tie og opgive Aanden!
τίς γάρ ἐστιν ὁ κριθησόμενός μοι ὅτι νῦν κωφεύσω καὶ ἐκλείψω
20 Kun for to Ting skaane du mig, saa kryber jeg ikke i Skjul for dig:
δυεῖν δέ μοι χρήσῃ τότε ἀπὸ τοῦ προσώπου σου οὐ κρυβήσομαι
21 Din Haand maa du tage fra mig, din Rædsel skræmme mig ikke!
τὴν χεῖρα ἀπ’ ἐμοῦ ἀπέχου καὶ ὁ φόβος σου μή με καταπλησσέτω
22 Saa stævn mig, og jeg skal svare, eller jeg vil tale, og du skal svare!
εἶτα καλέσεις ἐγὼ δέ σοι ὑπακούσομαι ἢ λαλήσεις ἐγὼ δέ σοι δώσω ἀνταπόκρισιν
23 Hvor stor er min Skyld og Synd? Lad mig vide min Brøde og Synd!
πόσαι εἰσὶν αἱ ἁμαρτίαι μου καὶ αἱ ἀνομίαι μου δίδαξόν με τίνες εἰσίν
24 Hvi skjuler du dog dit Aasyn og regner mig for din Fjende?
διὰ τί ἀπ’ ἐμοῦ κρύπτῃ ἥγησαι δέ με ὑπεναντίον σοι
25 Vil du skræmme et henvejret Blad, forfølge et vissent Straa,
ἦ ὡς φύλλον κινούμενον ὑπὸ ἀνέμου εὐλαβηθήσῃ ἢ ὡς χόρτῳ φερομένῳ ὑπὸ πνεύματος ἀντίκεισαί μοι
26 at du skriver mig saa bitter en Dom og lader mig arve min Ungdoms Skyld,
ὅτι κατέγραψας κατ’ ἐμοῦ κακά περιέθηκας δέ μοι νεότητος ἁμαρτίας
27 lægger mine Fødder i Blokken, vogter paa alle mine Veje, indkredser mine Fødders Trin!
ἔθου δέ μου τὸν πόδα ἐν κωλύματι ἐφύλαξας δέ μου πάντα τὰ ἔργα εἰς δὲ ῥίζας τῶν ποδῶν μου ἀφίκου
28 Og saa er han dog som smuldrende Trøske, som Klæder, der ædes op af Møl,
ὃ παλαιοῦται ἴσα ἀσκῷ ἢ ὥσπερ ἱμάτιον σητόβρωτον
