Job 7
1 Er et Menneske ikke i Strid paa Jorden, og hans Dage som en Daglønners Dage?
Инсанға зиминда җәврә-җапа чекидиған турмуш бекитилгән әмәсму? Униң күнлири бир мәдикарниңкигә охшаш әмәсму?
2 Som en Arbejder, der higer efter Skyggen, og som en Daglønner, der venter paa sin Løn,
Қул кәчқурунниң сайисигә тәшна болғандәк, Мәдикар өз әмгигиниң һәққини күткәндәк,
3 saaledes har jeg faaet mig Forfængeligheds Maaneder til Arv; og man har talt mig kummerfulde Nætter til.
Мана беһудә айлар маңа бекитилгән, Ғәшликкә толған кечиләр маңа несип қилинған.
4 Naar jeg lagde mig, da sagde jeg: Naar skal jeg staa op, og naar er Aftenen forbi? og jeg blev mæt af Uro inden Tusmørket.
Мән ятқинимда: «Қачан қопармән?» дәп ойлаймән, Бирақ кәч узундин узун болиду, Таң атқичә пүтүн бир кечә мән толғинип ятимән.
5 Mit Kød er klædt med Orme og Jordskorpe; min Hud er sprukken og vædsker.
Әтлирим қурутлар һәм топа-чаңлар билән қапланди, Терилирим йерилип, йириңлап кәтти.
6 Mine Dage ere lettere end en Væverskytte; og de svinde hen uden Haab.
Күнлирим бапкарниң мокисидинму иштик өтиду, Улар үмүтсизлик билән аяқлишай дәп қалди.
7 Kom i Hu, at mit Liv er et Aandepust: Mit Øje kommer ikke mere til at se godt.
[Аһ Худа], мениң җеним бир нәпәсла халас. Көзүм яхшилиқни қайтидин көрмәйдиғанлиғи есиңдә болсун;
8 Dens Øje, som ser mig, skal ikke mere skue mig; dine Øjne skulle se efter mig, men jeg skal ikke findes.
Мени Көргүчиниң көзи иккинчи қетим маңа қаримайду, Сән нәзириңни үстүмгә чүшүргиниңдә, мән йоқалған болимән.
9 En Sky forgaar og farer bort, ligesaa skal den, der farer ned til Dødsriget, ikke komme op igen. (Sheol h7585)
Булут ғайип болуп, қайта көрүнмигәндәк, Охшашла тәһтисараға чүшкән адәм қайтидин чиқмайду. (Sheol h7585)
10 Han skal ikke komme mere igen til sit Hus, og hans Sted skal ikke kende ham mere.
У йәнә өз өйигә қайтмайду, Өз жути уни қайта тонумайду.
11 Derfor vil jeg ikke heller lægge Baand paa min Mund, jeg vil tale i min Aands Angest, jeg vil klage i min Sjæls Bitterhed.
Шуңа мән ағзимни жуммай, Роһумниң дәрд-әлими билән сөз қилай, Җенимниң азавидин зарлаймән.
12 Er jeg et Hav eller et Havuhyre, at du vil sætte Vagt over mig?
Немишкә Сән үстүмдин күзәт қилисән? Мән [хәтәрлик] бир деңизму-я? Яки деңиздики бир әҗдиһамумән?
13 Naar jeg sagde: Min Seng skal trøste mig, mit Leje skal lette min Klage,
Мән: «Аһ, ятқан орнум маңа раһәт бериду, Көрпәм налә-пәрядимға дәрман болиду» — десәм,
14 da forskrækker du mig med Drømme, og ved Syner forfærder du mig,
Әнди Сән чүшләр билән мени қорқутиватисән, Ғайипанә аламәтләр билән маңа вәһимә салисән.
15 saa min Sjæl foretrækker at være kvalt, ja Døden fremfor disse mine Knokler.
Шуниң үчүн боғулушумни, өлүмни, Бу сүйәклиримгә қарап олтириштин артуқ билимән.
16 Jeg er ked deraf; jeg vil ikke leve evindelig; lad af fra mig, thi mine Dage ere Forfængelighed!
Мән өз җенимдин тойдум; Мениң мәңгүгә яшиғум йоқ, Мени мәйлимгә қойивәткин, Мениң күнлирим беһудидур.
17 Hvad er et Menneske, at du vil agte ham stort, og at du vil lægge dig ham paa Hjerte?
Инсан балиси немиди? Сән немишкә уни чоң билисән, Немә дәп униңға көңүл берисән?
18 og at du vil besøge ham hver Morgen og prøve ham hvert Øjeblik?
Һәр әтигәндә уни сүрүштүрүп келисән, Һәр нәпәс уни синайсән!
19 Hvorfor vil du ikke se bort fra mig? vil ikke lade mig Ro saa længe, at jeg kan synke mit Spyt?
Қачанғичә мениңдин нәзириңни алмайсән, Маңа қачанғичә ағзимдики сериқ суни жутувалғидәк арам бәрмәйсән?
20 Havde jeg syndet, hvad kunde jeg gøre dig, du Menneskenes Vogter? hvorfor har du sat mig til Anstød for dig, at jeg er mig selv til en Byrde?
Мән гуна қилған болсамму, и инсанийәтни Күзәткүчи, Саңа немә қилиптимән?! Мән Саңа жүк болуп қалдимму? Буниң билән мени Өзүңгә зәрбә нишани қилғансәнму?
21 Og hvorfor vil du ikke borttage min Overtrædelse og lade min Misgerning være tilgivet? thi snart skal jeg ligge under Mulde, og naar du søger mig, da er jeg ikke mere.
Сән немишкә мениң итаәтсизлигимни кәчүрүм қилип, Гунайимни сақит қилмайсән? Чүнки мән пат арида топиниң ичидә ухлаймән; Сән мени издәп келисән, лекин мән мәвҗут болмаймән».
