< Ivan 11 >
1 Bijaše neki bolesnik, Lazar iz Betanije, iz sela Marije i sestre joj Marte.
Üks mees nimega Laatsarus oli haige. Ta elas Betaanias koos oma õdede Maarja ja Martaga.
2 Marija bijaše ono pomazala Gospodina pomašću i otrla mu noge svojom kosom. Njezin dakle brat Lazar bijaše bolestan.
Maarja oli see, kes oli Issandat lõhnaainega võidnud ja tema jalgu oma juustega kuivatanud. Tema vend Laatsarus oli haige.
3 Sestre stoga poručiše Isusu: “Gospodine, evo onaj koga ljubiš, bolestan je.”
Õed saatsid siis Jeesusele sõnumi: „Issand, su lähedane sõber on haige.“
4 Čuvši to, Isus reče: “Ta bolest nije na smrt, nego na slavu Božju, da se po njoj proslavi Sin Božji.”
Kui Jeesus uudist kuulis, ütles ta: „Selle haiguse lõpptulemus ei ole surm. Selle kaudu ilmneb Jumala au, et Jumala Poeg saaks austatud.“
5 A Isus ljubljaše Martu i njezinu sestru i Lazara.
Kuigi Jeesus armastas Martat, Maarjat ja Laatsarust
6 Ipak, kad je čuo za njegovu bolest, ostade još dva dana u onome mjestu gdje se nalazio.
ning oli kuulnud, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.
7 Istom nakon toga reče učenicima: “Pođimo opet u Judeju!”
Siis ütles ta jüngritele: „Lähme tagasi Juudamaale.“
8 Kažu mu učenici: “Učitelju, Židovi su sad tražili da te kamenuju, pa da opet ideš onamo?”
Jüngrid vastasid: „Rabi, alles mõne päeva eest üritasid juudid sind kividega surnuks visata. Kas sa tõesti tahad praegu sinna tagasi minna?“
9 Odgovori Isus: “Nema li dan dvanaest sati? Hodi li tko danju, ne spotiče se jer vidi svjetlost ovoga svijeta.
„Eks ole päevas kaksteist tundi?“vastas Jeesus.
10 Hodi li tko noću, spotiče se jer nema svjetlosti u njemu.”
„Kui kõnnid päeval, siis sa ei komista, sest sa näed selle maailma valguses, kuhu sa lähed. Aga kui sa kõnnid öösel, siis sa komistad, sest sul ei ole valgust.“
11 To reče, a onda im dometnu: “Lazar, prijatelj naš, spava, no idem probuditi ga.”
Pärast selle rääkimist ütles ta: „Meie sõber Laatsarus on magama jäänud, aga ma lähen sinna ja äratan ta üles!“
12 Rekoše mu nato učenici: “Gospodine, ako spava, ozdravit će.”
Jüngrid ütlesid: „Issand, kui ta magab, siis hakkab tal parem.“
13 No Isus to reče o njegovoj smrti, a oni pomisliše da govori o spavanju, o snu.
Jeesus oli vihjanud Laatsaruse surmale, kuid jüngrid arvasid, et ta mõtleb tegelikku magamist.
14 Tada im Isus reče posve otvoreno: “Lazar je umro.
Niisiis ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud.
15 Ja se radujem što ne bijah ondje, i to poradi vas - da uzvjerujete. Nego pođimo k njemu!”
Teie pärast olen ma rõõmus, et mind polnud seal, sest nüüd saate minusse uskuda. Lähme teda vaatama.“
16 Nato Toma zvani Blizanac reče suučenicima: “Hajdemo i mi da umremo s njime!”
Kaksik Toomas ütles oma kaasjüngritele: „Lähme ka, et võiksime koos temaga surra.“
17 Kad je dakle Isus stigao, nađe da je onaj već četiri dana u grobu.
Kui Jeesus kohale jõudis, sai ta teada, et Laatsarus oli nelja päeva eest hauda pandud.
18 Betanija bijaše blizu Jeruzalema otprilike petnaest stadija.
Betaania asus Jeruusalemmast ainult kolme kilomeetri kaugusel
19 A mnogo Židova bijaše došlo tješiti Martu i Mariju zbog brata njihova.
ja paljud juudid olid tulnud Maarjat ja Martat venna kaotuse pärast lohutama.
20 Kad Marta doču da Isus dolazi, pođe mu u susret dok je Marija ostala u kući.
Kui Marta sai teada, et Jeesus tuleb, läks ta välja temaga kohtuma, kuid Maarja jäi majja.
21 Marta reče Isusu: “Gospodine, da si bio ovdje, brat moj ne bi umro.
Marta ütles Jeesusele: „Issand, kui sa oleksid siin olnud, siis mu vend ei oleks surnud.
22 Ali i sada znam: što god zaišteš od Boga, dat će ti.”
Aga ma olen kindel, et isegi nüüd annab Jumal sulle, mida iganes sa palud.“
23 Kaza joj Isus: “Uskrsnut će brat tvoj!”
Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb surnuist üles.“
24 A Marta mu odgovori: “Znam da će uskrsnuti o uskrsnuću, u posljednji dan.”
„Ma tean, et ta tõuseb surnuist üles viimsepäeva ülestõusmisel, “vastas Marta.
25 Reče joj Isus: “Ja sam uskrsnuće i život: tko u mene vjeruje, ako i umre, živjet će.
Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.
26 I tko god živi i vjeruje u mene, neće umrijeti nikada. Vjeruješ li ovo?” (aiōn )
Mitte keegi, kes elab minus ja usub minusse, ei sure. Kas sa usud seda?“ (aiōn )
27 Odgovori mu: “Da, Gospodine! Ja vjerujem da si ti Krist, Sin Božji, Onaj koji dolazi na svijet!”
„Jah, Issand, “vastas Marta, „ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, see, kes pidi siia maailma tulema.“
28 Rekavši to ode, zovnu svoju sestru Mariju i reče joj krišom: “Učitelj je ovdje i zove te.”
Kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja ütles oma õele Maarjale salaja: „Õpetaja on siin ja tahab sind näha.“
29 A ona, čim doču, brzo ustane i pođe k njemu.
Kohe kui Maarja seda kuulis, tõusis ta kiiresti ja läks Jeesusele vastu.
30 Isus još ne bijaše ušao u selo, nego je dotada bio na mjestu gdje ga je Marta susrela.
Jeesus ei olnud veel külasse jõudnud. Ta oli ikka veel selles kohas, kus Marta temaga oli kohtunud.
31 Kad Židovi, koji su s Marijom bili u kući i tješili je, vidješe kako je brzo ustala i izišla, pođoše za njom; mišljahu da ide na grob plakati.
Juudid, kes olid olnud Maarjat majas lohutamas, nägid, kuidas ta kiiresti tõusis ja lahkus. Nad järgnesid talle, arvates, et ta läheb haua juurde nutma.
32 A kad Marija dođe onamo gdje bijaše Isus i kad ga ugleda, baci mu se k nogama govoreći: “Gospodine, da si bio ovjde, brat moj ne bi umro.”
Kui Maarja jõudis paika, kus Jeesus oli, ja ta nägi Jeesust, langes ta tema jalge ette ja ütles: „Issand, kui sa siin oleksid olnud, siis mu vend ei oleks surnud.“
33 Kad Isus vidje kako plače ona i Židovi koji je dopratiše, potresen u duhu i uzbuđen
Kui Jeesus nägi teda nutmas ja juute, kes tulid samuti temaga koos nutma, läks ta endast välja.
34 upita: “Kamo ste ga položili?” Odgovoriše mu: “Gospodine, dođi i pogledaj!”
„Kuhu te ta panite?“küsis ta. Nad vastasid: „Issand, tule ja vaata.“
36 Nato su Židovi govorili: “Gle, kako ga je ljubio!”
„Näete, kui väga ta teda armastas, “ütlesid juudid.
37 A neki između njih rekoše: “Zar on, koji je slijepcu otvorio oči, nije mogao učiniti da ovaj ne umre?”
Aga mõned neist ütlesid: „Kui ta suutis pimeda mehe silmad avada, kas ta ei oleks suutnud hoida Laatsarust suremast?“
38 Isus onda, ponovno potresen, pođe grobu. Bila je to pećina, a na nju navaljen kamen.
Endast väljas olles läks Jeesus haua juurde. See oli koobas, mille suu ette oli pandud suur kivi.
39 Isus zapovjedi: “Odvalite kamen!” Kaže mu pokojnikova sestra Marta: “Gospodine, već zaudara. Ta četvrti je dan.”
„Eemaldage kivi, “käskis Jeesus. Kuid Marta, surnud mehe õde, ütles: „Issand, seal on nüüd kohutav hais, sest ta on neli päeva surnud olnud.“
40 Kaže joj Isus: “Nisam li ti rekao: budeš li vjerovala, vidjet ćeš slavu Božju?”
„Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid minusse, näeksid sa Jumala au?“vastas Jeesus.
41 Odvališe dakle kamen. A Isus podiže oči i reče: “Oče, hvala ti što si me uslišao.
Niisiis eemaldasid nad kivi. Jeesus vaatas taeva poole ja ütles: „Isa, ma tänan sind, et sa mind kuuled.
42 Ja sam znao da me svagda uslišavaš; no rekoh to zbog nazočnog mnoštva: da vjeruju da si me ti poslao.”
Ma tean, et sa kuuled mind alati. Ütlen seda siin seisva rahva pärast, et nad usuksid, et sina läkitasid mu.“
43 Rekavši to povika iza glasa: “Lazare, izlazi!”
Pärast neid sõnu hüüdis Jeesus: „Laatsarus, tule välja!“
44 I mrtvac iziđe, noge mu i ruke bile povezane povojima, a lice omotano ručnikom. Nato Isus reče: “Odriješite ga i pustite neka ide!”
Surnud mees tuli välja, käed ja jalad linaste ribadega kinni seotud ning riie näo ümber. „Siduge ta lahti ja laske ta vabaks, “käskis Jeesus.
45 Tada mnogi Židovi koji bijahu došli k Mariji, kad vidješe što Isus učini, povjerovaše u nj.
Selle tulemusena hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarjat lohutama ja nägid, mida Jeesus tegi.
46 A neki od njih odu farizejima i pripovjede im što Isus učini.
Kuid teised läksid variseride juurde ja jutustasid neile, mida Jeesus oli teinud.
47 Stoga glavari svećenički i farizeji sazvaše Vijeće. Govorili su: “Što da radimo? Ovaj čovjek čini mnoga znamenja.
Seejärel kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku valitseva nõukogu koosoleku. „Mida me peame tegema?“küsisid nad. „See mees teeb palju imetegusid.
48 Ako ga pustimo tako, svi će povjerovati u nj pa će doći Rimljani i oduzeti nam ovo mjesto i narod!”
Kui me laseme tal jätkata, hakkavad kõik temasse uskuma ning siis hävitavad roomlased nii templi kui ka meie rahva.“
49 A jedan od njih - Kajfa, veliki svećenik one godine - reče im: “Vi ništa ne znate.
„Te ei saa millestki aru!“ütles Kaifas, kes oli tol aastal ülempreester.
50 I ne mislite kako je za vas bolje da jedan čovjek umre za narod, nego da sav narod propadne!”
„Kas te ei mõista, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, nii et kogu rahvast ei hävitataks?“
51 To ne reče sam od sebe, nego kao veliki svećenik one godine prorokova da Isus ima umrijeti za narod;
Ta ei öelnud seda iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas ta prohvetlikult, et Jeesus sureb rahva eest.
52 ali ne samo za narod nego i zato da raspršene sinove Božje skupi u jedno.
Ja mitte ainult juudi rahva eest, vaid kõigi hajutatud Jumala laste eest, et nad saaksid kokku kogutud ja üheks.
53 Toga dana dakle odluče da ga ubiju.
Sellest ajast peale tegid nad plaane, kuidas nad saaksid Jeesust tappa.
54 Zbog toga se Isus više nije javno kretao među Židovima, nego je odatle otišao u kraj blizu pustinje, u grad koji se zove Efrajim. Tu se zadržavao s učenicima.
Seega ei rännanud Jeesus avalikult juutide hulgas, vaid läks kõrbelähedases piirkonnas asuvasse Efraimi linna ja jäi oma jüngritega sinna.
55 Bijaše blizu židovska Pasha i mnogi iz toga kraja uziđoše prije Pashe u Jeruzalem da se očiste.
Oli peaaegu juutide paasapüha aeg ja palju rahvast läks maalt Jeruusalemma, et end paasapüha jaoks puhastada.
56 Iskahu dakle Isusa te se stojeći u Hramu zapitkivahu: “Što vam se čini? Zar on ne kani doći na Blagdan?”
Inimesed otsisid Jeesust ja rääkisid temast, kui nad templis seisid. „Mida te arvate?“küsisid nad üksteiselt. „Kas ta tuleb pühadele?“
57 A glavari svećenički i farizeji izdadoše naredbu: ako tko sazna gdje je, neka dojavi da ga uhvate.
Ülempreestrid ja variserid olid andnud korralduse, et igaüks, kes teab, kus Jeesus on, peab sellest teatama, et nad saaksid ta kinni võtta.