< Saam 144 >
1 David ih Saam laa. Ka thacakhaih Sithaw loe tahamhoihaih om nasoe, anih mah ka ban hoi misatuk thaihaih to paek moe, misa kah hanah ka banpazungnawk tha ang caksak;
De David. Béni soit l’Éternel, mon rocher, Qui exerce mes mains au combat, Mes doigts à la bataille,
2 Anih loe kai amlunghaih, kai ih sipae kacak, kai ih misatoephaih imsang, kai krangkung, kang vaenghaih, ka buephaih ah oh moe, kai ih kaminawk kaimah tlim ah omsakkung ah a oh.
Mon bienfaiteur et ma forteresse, Ma haute retraite et mon libérateur, Mon bouclier, celui qui est mon refuge, Qui m’assujettit mon peuple!
3 Aw Angraeng, kami loe kawbangah maw oh moe, na poek haih khing? To tih ai boeh loe kami capa loe kawbangah maw oh moe, lokpui parai ah na suek?
Éternel, qu’est-ce que l’homme, pour que tu le connaisses? Le fils de l’homme, pour que tu prennes garde à lui?
4 Kami loe tidoeh na ai ni; anih ih aninawk doeh anghmaa ving tahlip baktiah ni oh.
L’homme est semblable à un souffle, Ses jours sont comme l’ombre qui passe.
5 Aw Angraeng, na vannawk to akuepsak ah loe, angzo tathuk ah; hmaikhue tacawt thaih hanah, maenawk to sui ah.
Éternel, abaisse tes cieux, et descends! Touche les montagnes, et qu’elles soient fumantes!
6 Tangphra to pueksak ah loe, misanawk to anghaehsak phang lai ah; nangmah ih palaanawk to kaat ah loe, nihcae to amrosak ah.
Fais briller les éclairs, et disperse mes ennemis! Lance tes flèches, et mets-les en déroute!
7 Ranui bang hoiah na ban to payangh loe, kai hae na krang ah; kalen parai tuipuinawk thung hoi prae kalah kaminawk ih ban thung hoiah na pahlong ah.
Étends tes mains d’en haut; Délivre-moi et sauve-moi des grandes eaux, De la main des fils de l’étranger,
8 Nihcae ih pakha loe amsawnlok to thuih o, nihcae ih bantang ban doeh alinghaih hoiah koi.
Dont la bouche profère la fausseté, Et dont la droite est une droite mensongère.
9 Aw Sithaw, nang khaeah laa kangtha to ka sak han; aqui hato kaom katoeng hoiah nang pakoehhaih laa to ka sak han.
O Dieu! Je te chanterai un cantique nouveau, Je te célébrerai sur le luth à dix cordes.
10 Anih mah ni siangpahrangnawk khaeah pahlonghaih to paek moe, duekhaih sumsen thung hoiah a tamna David to loisak.
Toi, qui donnes le salut aux rois, Qui sauvas du glaive meurtrier David, ton serviteur,
11 Prae kalah kaminawk ih ban thung hoiah na zuk ah loe, akrang ah; nihcae ih pakha loe amsawnlok to thuih o moe, nihcae ih bantang ban loe alinghaih hoiah koi;
Délivre-moi et sauve-moi de la main des fils de l’étranger, Dont la bouche profère la fausseté, Et dont la droite est une droite mensongère!…
12 to tiah ni kaicae ih capanawk loe qoeng o li naah, apawkkung baktiah om o ueloe, canunawk doeh pathoep het ih siangpahrang im taki ih thlung baktiah om o tih;
Nos fils sont comme des plantes Qui croissent dans leur jeunesse; Nos filles comme les colonnes sculptées Qui font l’ornement des palais.
13 kaicae ih tapupnawk doeh caak koi congca hoiah koi tih; kaicae ih tuu doeh lawk ah, sangto hoi sang hato khoek to pung o tih;
Nos greniers sont pleins, Regorgeant de toute espèce de provisions; Nos troupeaux se multiplient par milliers, par dix milliers, Dans nos campagnes;
14 kaicae ih maitaw taenawk doeh angpung o ueloe, paroeai toksah o tih; sipae phraekhaih hoi misong ah caehhaih to om mak ai boeh; loklam ah doeh palungset khuiqahhaih lok to a thaih o mak ai boeh.
Nos génisses sont fécondes; Point de désastre, point de captivité, Point de cris dans nos rues!
15 To tiah kaom kaminawk loe tahamhoih; ue, Sithaw to Angraeng ah suem kaminawk loe tahamhoih o.
Heureux le peuple pour qui il en est ainsi! Heureux le peuple dont l’Éternel est le Dieu!