Zəbur 95

1 Gəlin Rəbbi mədh edək, Bizi qurtaran Qayaya sevincdən cuşa gələrək nida edək,

Jőjjetek el, örvendezzünk az Úrnak; vígadozzunk a mi szabadításunk kősziklájának!

2 Şükür edərək hüzuruna gedək, Cuşa gəlib ilahilərlə Ona nida edək!

Menjünk elébe hálaadással; vígadozzunk néki zengedezésekkel.

3 Axı Rəbb böyük Allahdır, Bütün allahlar üzərində əzəmətli Padşahdır.

Mert nagy Isten az Úr, és nagy király minden istenen felül.

4 Yerin dərin qatları Onun əlindədir, Həm də dağların zirvələri Onundur,

A kinek kezében vannak a földnek mélységei, és a hegyeknek magasságai is az övéi.

5 Onunkudur dəniz, Özü yaratmış, Torpağı əlləri qurmuş!

A kié a tenger, és ő alkotta is azt, és a szárazföldet is az ő kezei formálták.

6 Gəlin Ona səcdə edək, əyilək, Bizi yaradan Rəbbin hüzurunda diz çökək.

Jőjjetek, hajoljunk meg, boruljunk le; essünk térdre az Úr előtt, a mi alkotónk előtt!

7 Çünki O, Allahımızdır, Biz Onun otlağının xalqıyıq, Əlinin altındakı sürüsüyük. Əgər bu gün Onun səsini eşitsəniz,

Mert ő a mi Istenünk, mi pedig az ő legelőjének népei és az ő kezének juhai vagyunk; vajha ma hallanátok az ő szavát.

8 «Qoy ürəkləriniz Merivada olduğunuz kimi, Səhradakı Massada keçən gündə olduğu kimi inadkar olmasın.

Ne keményítsétek meg a ti szíveteket, mint Meribáhnál, mint Maszszáh napján a pusztában:

9 Orada atalarınız Məni sınadılar, Əməllərimi görsələr də, Məni yoxladılar.

A hol megkisértettek engem a ti atyáitok; próbára tettek engem, jóllehet látták az én cselekedetemet.

10 Qırx il o nəsildən zəhləm getdi. Dedim: “Onlar azğın ürəkli xalqdır, Yollarımı tanımır”.

Negyven esztendeig bosszankodtam e nemzetségen, és mondám: Tévelygő szívű nép ők, és nem tudják ők az én útamat!

11 Buna görə qəzəblənib and içmişəm: “Onlar Mənim rahatlıq diyarıma girməyəcəklər”».

A kiknek megesküdtem haragomban: Nem mennek be az én nyugalmam helyére.