Zəbur 2

1 Nə üçün millətlər belə vurnuxmaya düşür, Ümmətlər boş şeylər düşünür?

Miért dühösködnek a pogányok, és gondolnak hiábavalóságot a népek?

2 Dünya şahları yığışır, Hökmdarlar Rəbbə və Onun məsh etdiyinə qarşı birləşir.

A föld királyai felkerekednek és a fejedelmek együtt tanácskoznak az Úr ellen és az ő felkentje ellen:

3 Deyirlər: «Gəlin onların buxovlarını qoparaq, Üstümüzdəki zəncirlərini ataq».

Szaggassuk le az ő bilincseiket, és dobjuk le magunkról köteleiket!

4 Göylərin sakini gülür, Xudavənd onlara istehza edir.

Az egekben lakozó neveti, az Úr megcsúfolja őket.

5 Sonra onlara hiddəti ilə xəbərdarlıq edəcək, Qəzəbi ilə onları dəhşətə gətirəcək.

Majd szól nékik haragjában, és megrettenti őket gerjedelmében:

6 O deyir: «Mən padşahımı Müqəddəs dağım Sionda əyləşdirmişəm».

Én kentem ám fel az én királyomat a Sionon, az én szent hegyemen!

7 Rəbbin fərmanını elan edəcəyəm. Rəbb mənə dedi: «Sən Mənim oğlumsan, Mən bu gün sənə Ata oldum.

Törvényül hirdetem: Az Úr mondá nékem: Én fiam vagy te; én ma nemzettelek téged.

8 Məndən istə, onda irs olaraq millətləri, Mülk olaraq yer üzünün qurtaracağınadək hər yeri Sənə verərəm.

Kérjed tőlem és odaadom néked a pogányokat örökségül, és birtokodul a föld határait.

9 Onları dəmir əsa ilə qıracaqsan, Saxsı qab kimi çilik-çilik edəcəksən».

Összetöröd őket vasvesszővel: széjjelzúzod őket, mint cserépedényt.

10 İndi, ey şahlar, müdrik olun! Ey dünya hakimləri, ibrət alın!

Azért, királyok, legyetek eszesek, és okuljatok földnek bírái!

11 Rəbdən qorxub Ona xidmət edin, Həm titrəyin, həm sevinin.

Szolgáljátok az Urat félelemmel, és örüljetek reszketéssel.

12 Oğulu öpün ki, qəzəblənməsin, Yoxsa tutduğunuz yolda məhv olarsınız. Çünki qəzəbi tezliklə alovlanar. Ona pənah gətirənlərin hamısı nə bəxtiyardır!

Csókoljátok a Fiút, hogy meg ne haragudjék és el ne veszszetek az úton, mert hamar felgerjed az ő haragja. Boldogok mindazok, a kik ő benne bíznak!