Zəbur 146

1 Rəbbə həmd edin! Ey könlüm, Rəbbə həmd et!

Dicsérjétek az Urat! Dicsérd én lelkem az Urat!

2 Ömür boyu Rəbbə həmdlər söyləyəcəyəm, Allahımı nə qədər varam, tərənnüm edəcəyəm!

Dicsérem az Urat, a míg élek; éneklek az én Istenemnek, a míg vagyok.

3 Əsilzadələrə, Sizi qurtara bilməyən bəşər oğluna güvənməyin.

Ne bízzatok a fejedelmekben, emberek fiában, a ki meg nem menthet!

4 Onlar canı çıxan kimi torpağa düşər, Niyyətləri bircə anda yox olar.

Kimegyen a lelke; visszatér földébe, és aznapon elvesznek az ő tervei.

5 Nə bəxtiyardır Yaqubun Allahından kömək alan, Yalnız Allahı Rəbbə ümid bağlayan insan!

Boldog, a kinek segítsége a Jákób Istene, és reménysége van az Úrban, az ő Istenében;

6 Odur göyləri, yeri, dənizi, dənizdəkiləri yaradan, Odur əbədi sadiq qalan.

A ki teremtette az eget és földet, a tengert és mindent, a mi bennök van. A ki megtartja a hűségét örökké;

7 O, miskinlərə haqq qazandırır, O, acları azuqə ilə doydurur. Rəbb əsirləri azad edir,

Igazságot szolgáltat az elnyomottaknak, eledelt ád az éhezőknek. Az Úr megszabadítja az elfogottakat.

8 Rəbb kor gözləri açır. Rəbb qəddi əyilənləri düzəldir, Rəbb salehləri sevir.

Az Úr megnyitja a vakok szemeit, az Úr felegyenesíti a meggörnyedteket; szereti az Úr az igazakat.

9 Rəbb qəriblərə dayaq olur, Yetimi, dul qadını ayağa qaldırır, Pislərinsə yollarını dolaşdırır.

Megoltalmazza az Úr a jövevényeket; árvát és özvegyet megtart, és a gonoszok útját elfordítja.

10 Rəbb əbədi hökmranlıq edir, Ey Sion, Allahın nəsillər boyu hökm verir! Rəbbə həmd edin!

Uralkodni fog az Úr örökké, a te Istened, oh Sion, nemzedékről nemzedékre! Dicsérjétek az Urat!