Zəbur 104
1 Rəbbə alqış et, ey könlüm! Ya Rəbb Allahım, Sən nə qədər böyüksən, Ehtişamı, əzəməti geyinmisən!
Áldjad, én lelkem, az Örökkévalót! Örökkévaló, én Istenem, felette nagy vagy, fenséget és díszt öltöttél.
2 Nura libas kimi bürünən, Göyləri çadır tək açan,
Világosságba burkolózik, mint palástba, kiterjeszti az eget, mint a szőnyeget.
3 Yuxarı otaqlarını suların üstündə quran, Buludları Özünə araba edən, Yel qanadları üstünə minib gəzən,
Aki vizekben gerendázta emeleteit, aki fellegeket tesz szekerévé, aki jár a szélnek szárnyain.
4 Küləyi Özünə elçi edən, Yanar odu Özünə xidmətçi edən Sənsən!
Szeleket tesz követeivé, szolgáivá lobogó tüzet.
5 Yer üzünün təməlini elə qurdun ki, Əsla sarsılmasın.
Talapzataira alapította a földet, hogy meg ne inogjon mindörökké.
6 Dərin suları libas kimi yer üzünə geydirdin, Sular dağların üstünə qalxdı.
Vízárral, mint ruhával takartad be, a hegyeken vizek állnak;
7 Sənin məzəmmətindən sular çəkildi, Şimşəyinin səsindən qorxub qaçdı.
dorgálásodtól megfutamodnak, dörgésed hangjától szétsietnek –
8 Dağlardan dərələrə axdı, Sənin təyin etdiyin yerlərə töküldü.
felemelkednek hegyek, alá sülyednek síkságok – arra a helyre, melyet alapítottál nekik.
9 Onların önünə hədd qoydun ki, ondan aşmasınlar, Heç vaxt daşıb dünyanı basmasınlar.
Határt vetettél, hogy át ne lépjék, hogy újra be ne borítsák a földet.
10 Bulaqları vadilərdən fışqırtdın, Dağların arasından axıtdın.
Aki forrásokat bocsát a völgyekbe, hegyek között folynak.
11 Bu bulaqlar bütün çöl heyvanlarına su verər, Vəhşi eşşəklər içər, susuzluğu gedər.
Itatják minden vadját a mezőnek, vadszamarak a szomjukat oltják.
12 Yanlarında quşlar yuva qurar, Budaqlara qonub oxuyar.
Fölöttük lakozik az ég madara, a lombok közül hangot hallatnak.
13 Sən dağları göydəki sarayından sulayırsan, Əlinin bəhrəsindən yer doyur.
Megitatja a hegyeket emeleteiből, műveid gyümölcséből jóllakik a föld.
14 Heyvanlar üçün ot bitirirsən, İnsana becərmək üçün bitkilər yetirirsən. Qoy insan torpaqdan azuqəsini çıxartsın:
Füvet sarjaszt a baromnak, meg növényt az ember munkája által, előhozván kenyeret a földből,
15 Ürəkləri xoşhal edən şərabı, Üzləri güldürən zeytun yağını, Taqət verən çörəyi.
és bort, mely örvendezteti halandónak szívét, fénylővé tevén az arczot olajtól, a kenyér pedig erősíti a halandónak szívét.
16 Doyunca su içər Rəbbin ağacları, Livanda əkdiyi sidr ağacları.
Jóllaknak az Örökkévaló fái, Libánonnak czédrusai, melyeket ültetett;
17 Bu ağaclarda quşlar yuva qurar, Leyləklərin yuvası şam ağacındadır.
ahol madarak fészkelnek, a gólya – cziprusfák a háza.
18 Uca dağlar dağ keçilərinin oylağıdır, Qayalar qayadovşanlarının sığınacağıdır.
A magas hegyek a zergéknek valók, a sziklák menedékül a hegyi nyulaknak.
19 Fəsilləri müəyyən etmək üçün ayı yaratdın, Günəş batacağı zamanı bilir.
Teremtette a holdat ünnepek számára, a nap ismeri lementét;
20 Gecə olsun deyə havanı qaraldırsan, Bütün meşə heyvanları vurnuxmaya düşürlər.
szerzesz sötétséget s lészen éjszaka, akkor mozog minden vadja az erdőnek.
21 Ov üçün gənc aslanlar nərə çəkərlər, Öz yemlərini Allahdan istəyərlər.
Fiatal oroszlánok ordítanak ragadmányért, így kérvén Istentől eledelöket.
22 Gün doğanda çəkilirlər, Yuvalarında yatırlar.
Felsüt a nap visszahúzódnak és tanyáikba heverednek.
23 İnsanlar iş başına gedir, Qaş qaralana qədər işləyirlər.
Dolgára kimegy az ember és munkájára egész estig.
24 Ya Rəbb, əməllərin çoxdur! Hər birini müdrikliklə etmisən, Yaratdıqların yer üzünü doldurub.
Mily számosak a te műveid, Örökkévaló! Mindnyáját bölcseséggel teremtetted, telve van a föld szerzeményeddel.
25 Böyük, dərin dənizlərin var, Orada da saysız məxluqlar – Həm kiçik, həm də böyük canlılar qaynaşar.
Emitt a tenger, nagy és széles határú: ott van csúszó-mászó és száma sincs, kicsiny állatok nagyokkal együtt.
26 Oradan gəmilər keçir, Yaratdığın Livyatan sularda oynayır.
Ott hajók járnak, a leviátán, melyet alkottál, hogy játszadozzon abban.
27 Bunların hamısı gözləyir ki, Sən Vaxtlı-vaxtında onları yemləyəsən.
Mindnyájan hozzád reménykednek, hogy megadjad eledelöket a maga idején. –
28 Sən yem verərkən onlar yem yığırlar, Açıq əlinin nemətindən doyurlar.
Adsz nekik szedegetnek; megnyitod kezedet: megtelnek jóval.
29 Amma üzünü gizlədərkən vəlvələyə düşürlər, Sən onların nəfəsini kəsərkən ölüb torpağa qarışırlar,
Elrejted arczodat: megrémülnek; visszavonod leheletüket: kimúlnak s porukhoz térnek vissza.
30 Ruhunu göndərərkən onlar yaranır, Yer üzünə yeni həyat verirsən.
Kibocsátod leheletedet: megteremtetnek; így újítod meg a föld színét.
31 Rəbbin ehtişamı qoy əbədi var olsun! Qoy Rəbb yaratdıqlarına görə şad olsun!
Legyen az Örökkévaló dicsősége örökre, örüljön az Örökkévaló az ő művein!
32 Rəbb yerə baxanda yer lərzəyə gəlir, Dağa toxunanda dağ tüstülənir.
Aki letekintett a földre s az megrengett, megérinti a hegyeket és füstölögnek.
33 Rəbbə ömrüm boyu ilahi söyləyəcəyəm, Nə qədər varam, Allahımı tərənnüm edəcəyəm.
Hadd énekelek az Örökkévalónak életemben, hadd zengek Istenemnek, amíg vagyok!
34 Düşüncəm Ona xoş görünsün, Mən Rəbbə görə sevinəcəyəm.
Legyen kellemes neki beszédem; én örüljek az Örökkévalóban.
35 Günahkarlar yer üzündən silinsinlər, Pis adamlar yox olsunlar! Rəbbə alqış et, ey könlüm! Rəbbə həmd edin!
Veszszenek a vétkesek a földről, s gonoszok ne legyenek többé! Áldjad, én lelkem, az Örökkévalót! Halleluja!
