Mərsiyələr 3
1 Rəbbin qəzəb dəyənəyindən Mən əzab çəkirəm,
Én vagyok az az ember, a ki nyomorúságot látott az ő haragjának vesszeje miatt.
2 O məni apardı, İşıqda deyil, qaranlıqda gəzdirdi.
Engem vezérlett és járatott sötétségben és nem világosságban.
3 Bütün gün – dəfələrlə qaldırdığı əli Mənə qarşıdır.
Bizony ellenem fordult, ellenem fordítja kezét minden nap.
4 Ətimi, dərimi çürütdü, Sümüklərimi sındırdı.
Megfonnyasztotta testemet és bőrömet, összeroncsolta csontjaimat.
5 Məni əzabla, cəfa ilə sarıdı, Mühasirəyə saldı.
Erősséget épített ellenem és körülvett méreggel és fáradsággal.
6 Çoxdan ölüb-gedənlər kimi Məni zülmətdə yaşatdı.
Sötét helyekre ültetett engem, mint az örökre meghaltakat.
7 Ətrafımı hər tərəfdən hasara aldı, Məni zəncirləyib, qaça bilmirəm.
Körülkerített, hogy ki ne mehessek, nehézzé tette lánczomat.
8 Fəryad edib mən imdad istəyərkən O, duamın qarşısına sədd çəkdi.
Sőt ha kiáltok és segítségül hívom is, nem hallja meg imádságomat.
9 Yonma daşlarla yollarımı kəsdi, Onları dolaşdırdı.
Elkerítette az én útaimat terméskővel, ösvényeimet elforgatta.
10 Mənə ayı kimi pusqu düzəldir, Gizlənib aslan kimi məni güdür.
Ólálkodó medve ő nékem és lesben álló oroszlán.
11 Yoldan sürükləyib məni parçaladı, Çarəsiz hala saldı.
Útaimat elterelte, és darabokra vagdalt és elpusztított engem!
12 Kamanının yayını çəkdi, Məni Özü üçün bir hədəf etdi.
Kifeszítette kézívét, és a nyíl elé czélul állított engem!
13 Çəkib oxdanından ox atdı, Böyrəyimə sapladı.
Veséimbe bocsátotta tegzének fiait.
14 Gün boyu xalqımın gülüş hədəfinə döndüm, Məzhəkəli nəğmə ilə məni ələ salırlar.
Egész népemnek csúfjává lettem, és gúnydalukká napestig.
15 O, acı otlardan mənə doyunca yedirtdi, Yovşan suyunu içirtdi.
Eltöltött engem keserűséggel, megrészegített engem ürömmel.
16 Dişlərimi çınqılla qırdı, Kül içində məni diz çökdürtdü.
És kova-kővel tördelte ki fogaimat; porba tiprott engem.
17 Salamatlıqdan canımı uzaq etdi, Yaxşılığı unutdum.
És kizártad lelkem a békességből; elfeledkeztem a jóról.
18 Dedim: «Üzərimdən əzəmətim getdi, Rəbdən ümidim kəsildi».
És mondám: Elveszett az én erőm és az én reménységem az Úrban.
19 Əzabımı və sərgərdanlığımı, Acı yovşanı və zəhəri yada sal.
Emlékezzél meg az én nyomorúságomról és eltapodtatásomról, az ürömről és a méregről!
20 Daim onları xatırlayıram, Ona görə köksümdən ürəyim üzülür.
Vissza-visszaemlékezik, és megalázódik bennem az én lelkem.
21 Amma bunları yada salarkən Məndə ümid yaranır.
Ezt veszem szívemre, azért bízom.
22 Rəbbin məhəbbətinə görə məhv olmadıq, Çünki mərhəməti tükənməzdir.
Az Úr kegyelmessége az, hogy még nincsen végünk; mivel nem fogyatkozik el az ő irgalmassága!
23 Hər səhər bunlar təzələnir, Sənin sədaqətin böyükdür.
Minden reggel meg-megújul; nagy a te hűséged!
24 Öz-özümə deyirəm: «Rəbb mənim nəsibimdir», Ona görə Rəbbə ümid bəsləyirəm.
Az Úr az én örökségem, mondja az én lelkem, azért benne bízom.
25 Rəbb Ona güvənənlərə, Onu axtaran könüllərə xeyirxahdır.
Jó az Úr azoknak, a kik várják őt; a léleknek, a mely keresi őt.
26 Rəbbə ümid bəsləmək, Sakitcə bizə qurtuluş verməsini gözləmək nə yaxşıdır.
Jó várni és megadással lenni az Úr szabadításáig.
27 Yaxşı olar ki, insan Boyunduruğunu gənc yaşından daşısın.
Jó a férfiúnak, ha igát visel ifjúságában.
28 Qoy susub tənha otursun, Axı Rəbb boynuna boyunduruq salıb.
Egyedül ül és hallgat, mert felvette magára.
29 Üzünü yerə sürtsün, Bəlkə hələ ümid var.
Porba teszi száját, mondván: Talán van még reménység?
30 İzin versin, qoy sifətinə vursunlar, Qoy ona doyunca böhtan atsınlar.
Orczáját tartja az őt verőnek, megelégszik gyalázattal.
31 Çünki Xudavənd əbədilik Bizi Özündən kənar etməz.
Mert nem zár ki örökre az Úr.
32 Qəm-qüssə versə belə, Bol məhəbbətinə görə rəhmə gələr.
Sőt, ha megszomorít, meg is vígasztal az ő kegyelmességének gazdagsága szerint.
33 Çünki ürəkdən istəyərək bəşər övladlarına əzab verməz, Heç kimi kədərləndirməz.
Mert nem szíve szerint veri és szomorítja meg az embernek fiát.
34 Dünyadakı bütün əsirlərin ayaq altında əzilməsini,
Hogy lábai alá tiporja valaki a föld minden foglyát;
35 Haqq-Taalanın hüzurunda insanın Öz haqlarından məhrum olmasını,
Hogy elfordíttassék az ember ítélete a Magasságosnak színe előtt;
36 İnsanın ədalətdən məhrum olmasını Xudavənd heç görmürmü?
Hogy elnyomassék az ember az ő peres dolgában: ezt az Úr nem nézi el.
37 Xudavənd əmr verməsə, Kimin dediyi həyata keçər?
Kicsoda az, a ki szól és meglesz, ha nem parancsolja az Úr?
38 Həm xeyir, həm də şər, Haqq-Taalanın əmri ilə gələr.
A Magasságosnak szájából nem jő ki a gonosz és a jó.
39 Öz günahının cəzasından Sağ qalan insan niyə şikayətlənir?
Mit zúgolódik az élő ember? Ki-ki a maga bűneiért bűnhődik.
40 Qoy yollarımıza diqqətlə baxaq, Rəbbə yenidən üz tutaq.
Tudakozzuk a mi útainkat és vizsgáljuk meg, és térjünk az Úrhoz.
41 Göylərdəki Allaha əllərimizi, Həm də ürəklərimizi açaq.
Emeljük fel szíveinket kezeinkkel egyetemben Istenhez az égben.
42 Deyək: «Biz qanunsuzluq və üsyankarlıq etdik, Bunu bizə bağışlamadın».
Mi voltunk gonoszok és pártütők, azért nem bocsátottál meg.
43 Qəzəbə bürünmüsən, bizi təqib etmisən, Aman vermədən öldürmüsən.
Felöltötted a haragot és üldöztél minket, öldököltél, nem kiméltél.
44 Özünə buludlardan örtük çəkdin, Onların arasından dua keçmir.
Felöltötted a felhőt, hogy hozzád ne jusson az imádság.
45 Xalqlar arasında Bizi zibilə, tullantıya çevirmisən.
Sepredékké és útálattá tettél minket a népek között.
46 Bütün düşmənlərimizin bizə qarşı Ağızları açıldı.
Feltátotta száját ellenünk minden ellenségünk.
47 Dəhşət və çuxur, Məhv və qırğın birlikdə başımıza gəldi.
Rettegés és tőr van mi rajtunk, pusztulás és romlás.
48 Qırılan əziz xalqıma görə Gözlərimdən sel kimi yaş axdı.
Víz-patakok folynak alá az én szememből népem leányának romlása miatt.
49 Dinmədən, dayanmadan Gözlərimdən yaş axacaq,
Szemem csörgedez és nem szünik meg, nincs pihenése,
50 Rəbb göylərdən aşağıya baxana qədər, Olanları görənə qədər.
Míg ránk nem tekint és meg nem lát az Úr az égből.
51 Şəhərimdəki hər qızın taleyini görərkən Ürəyimi kədər bürüyür.
Szemem bánatba ejté lelkemet városomnak minden leányáért.
52 Nahaq yerə mənə düşmən olanlar Məni quş tək ovladılar.
Vadászva vadásztak reám, mint valami madárra, ellenségeim ok nélkül.
53 Quyuya salıb məni öldürmək istədilər, Daşqalaq etdilər.
Veremben fojtották meg életemet, és követ hánytak rám.
54 Sular başımdan aşdı, Dedim: «Ömrüm sona çatdı».
Felüláradtak a vizek az én fejem felett; mondám: Kivágattam!
55 Ya Rəbb, ismini O quyunun dibindən səslədim.
Segítségül hívtam a te nevedet, oh Uram, a legalsó veremből.
56 «Qulağını tıxama, fəryadımı dinlə» deyərkən Səsimi eşitdin.
Hallottad az én szómat; ne rejtsd el füledet sóhajtásom és kiáltásom elől.
57 Səni çağıranda yanıma gəldin, Mənə «qorxma» söylədin.
Közelegj hozzám, mikor segítségül hívlak téged; mondd: Ne félj!
58 Ey Xudavənd, mənim əməlimə baxdın, Həyatımı satın aldın.
Pereld meg Uram lelkemnek perét; váltsd meg életemet.
59 Ya Rəbb, başıma gətirdikləri şəri gördün, Bu iş barədə hökmünü ver.
Láttad, oh Uram, az én bántalmaztatásomat; ítéld meg ügyemet.
60 Mənə bəslədikləri kini, Mənə qarşı qurulan fəndləri gördün.
Láttad minden bosszúállásukat, minden ellenem való gondolatjokat.
61 Ya Rəbb, mənə etdikləri həqarəti eşitdin, Əleyhimə fənd qururlar.
Hallottad Uram az ő szidalmazásukat, minden ellenem való gondolatjokat;
62 Əleyhdarlarımın pıçıltısını, Gün boyu mənə qarşı mırıltısını eşitdin.
Az ellenem támadóknak ajkait, és ellenem való mindennapi szándékukat.
63 Onların oturuşuna-duruşuna bax, Onlara məzhəkə nəğməsi olmuşam.
Tekintsd meg leülésöket és felkelésöket; én vagyok az ő gúnydaluk.
64 Ya Rəbb, onların əllərinin əməllərinə görə Əvəzini verəcəksən.
Fizess meg nékik, Uram, az ő kezeiknek munkája szerint.
65 Onların qəlbini inadkar et, Qoy lənətin onların üstünə gəlsin.
Adj nékik szívbeli konokságot; átkodul reájok.
66 Ya Rəbb, qəzəbinlə onları qov, Səma altından məhv edib at!
Üldözd haragodban, és veszesd el őket az Úr ege alól!
