Əyyub 29
1 Əyyub yenə misal çəkərək dedi:
Jób pedig folytatá az ő beszédét, és monda:
2 «Kaş ki ötən aylar geri dönəydi – Allahın məni qoruduğu,
Oh, vajha olyan volnék, mint a hajdani hónapokban, a mikor Isten őrzött engem!
3 Çırağının başım üstə işıq saçdığı, Nuru ilə qaranlıqda gəzdiyim günlər.
Mikor az ő szövétneke fénylett fejem fölött, s világánál jártam a setétet;
4 Kaş ki həyatımın çiçəkli günləri geri dönəydi – Mənə yar olan Allahın çadırımı qoruduğu,
A mint java-korom napjaiban valék, a mikor Isten gondossága borult sátoromra!
5 Külli-İxtiyarın hər vaxt mənimlə olduğu, Övladlarımın ətrafımda dolandığı,
Mikor még a Mindenható velem volt, és körültem voltak gyermekeim;
6 Yollarımın südlə yuyulduğu, Yanımdakı qayadan zeytun yağı axdığı günlər.
Mikor lábaimat édes tejben mostam, és mellettem a szikla olajpatakokat ontott;
7 Şəhər darvazasına gedərkən, Kürsümü meydanın başına qoyarkən
Mikor a kapuhoz mentem, fel a városon; a köztéren székemet fölállítám:
8 Gənclər məni görüb gizlənərdi, Yaşlılar ayağa qalxıb hörmət göstərərdi.
Ha megláttak az ifjak, félrevonultak, az öregek is fölkeltek és állottak.
9 Başçılar söhbətini dayandırardı, Əlləri ilə ağızlarını tutardı.
A fejedelmek abbahagyták a beszédet, és tenyeröket szájukra tették.
10 Əsilzadələrin səsi çıxmazdı, Dilləri damaqlarına yapışardı.
A főemberek szava elnémult, és nyelvök az ínyökhöz ragadt.
11 Qulaq məni eşidəndə alqışlayardı, Göz məni görəndə tərifləyərdi.
Mert a mely fül hallott, boldognak mondott engem, és a mely szem látott, bizonyságot tett én felőlem.
12 Çünki imdad diləyən fəqiri, Köməksiz yetimi qurtarardım.
Mert megmentém a kiáltozó szegényt, és az árvát, a kinek nem volt segítsége.
13 Son anlarını yaşayanlar mənə xeyir-dua verərdi, Dul qadının qəlbinə şən nəğmələr verərdim.
A veszni indultnak áldása szállt reám, az özvegynek szívét megörvendeztetém.
14 Libas kimi salehliyi geyinmişdim, Sanki ədalətim mənə cübbə və tac idi.
Az igazságot magamra öltém és az is magára ölte engem; palást és süveg gyanánt volt az én ítéletem.
15 Korlara göz idim, Topallara ayaq idim,
A vaknak én szeme valék, és a sántának lába.
16 Yoxsulların atası idim, Qəriblərin müşküllərinin qayğısına qalırdım,
A szűkölködőknek én atyjok valék, az ismeretlennek ügyét is jól meghányám-vetém.
17 Haqsızın çənəsini qırırdım, Ovunu dişlərindən qoparırdım.
Az álnoknak zápfogait kitördösém, és fogai közül a prédát kiütém vala.
18 Düşünürdüm: “Son nəfəsimi yuvamdaca verəcəyəm, Ömrümün günlərini qum qədər çoxaldacağam.
Azt gondoltam azért: fészkemmel veszek el, és mint a homok, megsokasodnak napjaim.
19 Köküm sulara tərəf rişələnəcək, Budaqlarıma şeh düşəcək.
Gyökerem a víznek nyitva lesz, és ágamon hál meg a harmat.
20 Qazandığım şərəf təzələnəcək, Əlimə yeni ox-kaman gələcək”.
Dicsőségem megújul velem, és kézívem erősebbé lesz kezemben.
21 İnsanlar ehtiramla məni dinlərdi, Səssizcə məsləhətimi gözlərdi.
Hallgattak és figyeltek reám, és elnémultak az én tanácsomra.
22 Heç kim sözümün üstündən söz deməzdi, Sözlərim üzərlərinə tökülərdi.
Az én szavaim után nem szóltak többet, s harmatként hullt rájok beszédem.
23 Məni yağış kimi gözləyirdilər, Yaz yağışı tək sözlərimi içirdilər,
Mint az esőre, úgy vártak rám, és szájukat tátották, mint tavaszi záporra.
24 Üzlərinə gülümsəyəndə gözlərinə inanmazdılar, Gülər üzümdən ruhlanardılar.
Ha rájok mosolyogtam, nem bizakodtak el, és arczom derüjét nem sötétíték be.
25 Onlara yol göstərərdim, başçı kimi əyləşərdim, Əsgərlərin arasında padşah kimi ömür sürərdim, Yaslılara təsəlli verənə bənzəyərdim.
Örömest választottam útjokat, mint főember ültem ott; úgy laktam ott, mint király a hadseregben, mint a ki bánkódókat vigasztal.
