< Hopa 4 >

1 Katahi a Eripata Temani ka oho, ka mea,
Et Éliphaz, le Thémanite, répondit et dit:
2 Ki te anga matou ki te korero ki a koe, e pouri ranei koe? otira e taea e wai te pehi te kupu?
Si nous essayons de t’adresser une parole, en seras-tu irrité? Mais qui pourrait se retenir de parler?
3 Nana, he tokomaha i whakaakona e koe: nau hoki i whakakaha nga ringa kahakore.
Voici, tu en as enseigné beaucoup, et tu as fortifié les mains languissantes;
4 Ara ana i au kupu te tangata e hinga ana; nau hoki i kaha ai nga turi kua piko.
Tes paroles ont tenu droit celui qui chancelait, et tu as affermi les genoux qui ployaient;
5 Inaianei kua tae mai ki a koe, a e hemo ana koe: e pa ana ki a koe, ohorere ana koe.
Mais maintenant [le malheur] est venu sur toi, et tu es irrité; il t’atteint, et tu es troublé.
6 He taka ianei kei tou wehi ki te Atua he okiokinga whakaaro mou? Kei te tapatahi o ou huarahi he tumanakohanga mou?
Ta crainte [de Dieu] n’est-elle pas ta confiance, et l’intégrité de tes voies, ton espérance?
7 Maharatia ra, ko wai o nga tangata harakore i huna? I ngaro ranei ki hea te hunga tika?
Souviens-toi, je te prie, qui a péri étant innocent? et où les hommes droits ont-ils été détruits?
8 Ko taku hoki tenei i kite ai, ko te hunga e parau ana i te he, e rua ana i te raruraru, ko ia ra ano ta ratou e kokoti ai.
Selon ce que j’ai vu, ceux qui labourent l’iniquité et qui sèment la misère, la moissonnent.
9 Huna ana ratou e te ha o te Atua, moti iho ratou i te hau o tona riri.
Ils périssent par le souffle de Dieu, et sont consumés par le souffle de ses narines.
10 Ko te hamama o te raiona, ko te reo o te raiona tutu, ko nga niho o nga kuao raiona, whati ana.
Le rugissement du lion et la voix du [lion] rugissant [sont étouffés], et les dents des jeunes lions sont brisées;
11 Ngaro ana te raiona katua i te kore kai, a marara noa atu nga kuao a te raiona.
Le fort lion périt faute de proie, et les petits de la lionne sont dispersés.
12 Na i kawea pukutia mai he korero ki ahau, a kapohia ana e toku taringa he komuhumuhu.
Une parole vint à moi secrètement, et mon oreille en saisit la susurration,
13 I nga whakaaroaronga, no nga kite o te po, i te mea ka au iho te moe a te tangata,
Au milieu des pensées que font naître les visions de la nuit, quand un sommeil profond tombe sur les hommes;
14 Ka pa te wehi ki ahau, me te ihiihi, a wiri ana oku wheua katoa.
La frayeur vint sur moi, et le frisson, et elle fit trembler la multitude de mes os;
15 Na ka tika atu he wairua i toku aroaro, tutu ana nga huruhuru o toku kikokiko.
Et un esprit passa devant moi: les cheveux de ma chair se dressèrent.
16 Tu ana ia, otiia kihai ahau i mohio ki tona mata; he ahua te mea i toku aroaro: tu puku ana; na ka rongo ahau i te reo e ki ana,
Il se tint là; je ne reconnus pas son apparence: une forme était devant mes yeux. J’entendis un léger murmure et une voix:
17 He nui atu ranei te tika o te tangata i to te Atua? He nui atu ranei i to tona Kaihanga to ma o te tangata?
Un mortel sera-t-il plus juste que Dieu, l’homme sera-t-il plus pur que celui qui l’a fait?
18 Nana, kahore rawa ia e whakawhirinaki ki ana pononga; a ki tana, he he kei ana anahera.
Voici, il ne se fie pas à ses serviteurs, et ses anges il les charge de folie;
19 Tera atu to te hunga e noho ana i roto i nga whare uku, he puehu to ratou turanga; mongamonga kau ratou i te aroaro o te purehurehu.
Combien plus à ceux qui habitent dans des maisons d’argile dont le fondement est dans la poussière, qui sont écrasés comme la teigne!
20 I waenganui o te ata, o te ahiahi, ka whakangaromia ratou; huna ana ratou ake tonu atu, te ai tetahi hei whakaaro atu.
Du matin au soir, ils sont frappés; ils périssent pour toujours sans qu’on y fasse attention.
21 Kahore ranei to ratou taura here teneti i motuhia i roto i a ratou? Mate ana ratou, kahore hoki he matauranga.
Leurs cordes ne leur sont-elles pas arrachées? Ils meurent, et sans sagesse.

< Hopa 4 >